Fitbit



Tänase teema tõmbasin blogist, mille ukse vahelt ma jalga ära ei võtagi, sest iga postitus on kulda ja teemante väärt. Vahel, tõsi küll, kipub koib kangeks jääma, kui kirjutaja kahe kirjatüki vahel kriminaalselt pikka pausi peab. Anyway. Tolle blogi viimatise postituse kõrvalteemaks olid samme lugevad nutikellad, ja kuna mul on sellest (nagu ka igast muust) asjast väljakujunenud, põhjendatud, ainuõige arvamus, jagan seda siinkohal ka teiega. Kopeerin kommentaari, mille nimetet veebipäevikusse jätsin:

“OK, kirjeldan nutikellasõltuvust. Inimene saabub külla. Esimene asi, vaja kella vaadata ja teatada, et täna on tarvis veel X sammu teha. Tere-tulemast-dringi ajal ei seisa inimene paigal, vaid sammub maja ees edasi tagasi. Mõni tund hiljem: sel ajal kui ülejäänud seltskond looduses jalutuskäiku naudib, tormab nutikellasõltlane edasi-tagasi, rahulikke jalutajaid ja nende vestlust häirides. Veel mõni tund hiljem, õhtuse veinitamise käigus kargab sõltlane karjatades püsti, sest kell on talle öelnud, et päevanormist on mingi kümmenkond sammu puudu.
Ma olen ausalt öeldes hämmingus, sest ei saa aru, missugust elu fitbiti omanikud ILMA kellata elaksid? Istuksid 24/7 ühe koha peal paigal? Kas neil mingit ELU ei olegi? Elu all mõtlen paigast paika liikumist ja majapidamist ja nii edasi, mis samme tekitab, ilma et KELL peaks sulle meelde tuletama, et on vaja jalg jala ette tõsta.”


Jep, ma ei teinud nalja. Mul on olnud võimalus ülalkirjeldet käitumist lähedalt jälgida. Lisaks, teiste kommentaaridest sain muuhulgas teada, et sammude täissaamiseks võtavad mõned kellaomanikud vidina pihku ja kõigutavad-raputavad kätt, solgutavad kella, et see arvaks, et tegemist on kõndimisega. Hmm. Mäletan, et kooliajal sai sarnast nippi kasutatud palaviku teesklemiseks. Kraadiklaasi pihus hoides ja kätt vastu teist peopesa tagudes õnnestus elavhõbedasammas kenasti üles lüüa.

No ja lõpetuseks üks tõeline rosin sellestsinatsest kommentaariumist:
"Life hack: if you eat cookies fast enough, then Fitbit thinks you are running."
September 28/2019
Image: Internet

"You know you're a bad dancer when your Fitbit thought you were swimming at the club last night." ― Unknown

17 comments:

Cranberry said...

"Manpo-kei" - 10 000 sammu tekkis ju tühjalt kohalt 1960ndatel, kui Jaapani firmal oli vaja müüa sammulugejat.
Vangutan pead ja meenutan pojalt kuuldud lugu, kus klassivenna ema ostis lapsele sammulugeja, et laps aktiivselt liiguks, mitte ei istuks päev otsa arvutis. Klassivend siis liigutas tundides hoogsalt kätt, et päevane kogus samme täis saada, õhtul lihtsam kodus ette näidata :)

Morgie said...

Fitbiti ma ei tea, aga Mi Fit ei kõssagi pelga käeliigutamise peale, samuti on kummaline ette kujutada õpetajaid, kes tundides toimuvat siplemist püsivalt eiraksid.

Sammulugeja mõte on siiski see, et ta annab sulle teada, kas su igapäevasest liigutamisest piisab või tuleks mõnikord ekstra jalutuskäike või jooksmisi teha. Aga Aliekspressist on täiesti võimalik osta seadeldist, mis sammuliikumist simuleerib...

Morgie said...

Nojah, leidsin algse postituse üles ja - minu meelest teed sa nutikella kandjatele natukene liiga. Eriti neid just ühte patta pannes.
On suur vahe, kas keegi siblib seltskonnas kompulsiivselt ringi ja kardab paaniliselt ööpäeva lõppu, või leiab ühel hetkel kena põhjenduse ekstra jalutuskäik teha, see viimane peaks ju igati OK olema, ei? Ja tõesti, näiteks minu moodi kesklinnas elades ja jala tööl käies ei tule ka tavalisel igaval päeval sammud täis. Igapäevane on umbes seitse tuhat, kõigega kokku. Mitte et sammud oleks kõik, mis loeb - aga see juba näitab, et liigutaksegi liiga vähe.

Klari said...

Mul on kell, mis samme loeb ja mulle piiksuga märku annab, kui ma üle 55 minuti ühe koha peal olen istunud. Ma ei tee nendest piiksudest absoluutselt välja, ja oma päeva samme ei vaata ma mitte iialgi, nii et mul pole aimugi, mitu sammu ma päevas teen. See sammude lugemine on mu meelest täielik idiootsus, eriti arvestades tõsiasja, et see 10 000 on sõna otseses mõttes kellegi lambist välja mõeldud number.

Need piiksud muidugi on omamoodi naljakad siis, kui koosolek hakkab tunni lähedale venima ja siis järjest piiksud käima hakkavad, sest ega ma pole ainuke inimene, kellel selline kell on.

Morgie said...

Mul ei piiksu vaid väriseb natuke käe peal. Ega sellele alati reageerida tõesti saa, aga kui see häirima hakkab, siis võib selle meeldetuletuse ju välja lülitada. Samas pole kontoritöötaja puhul selline meeldetuletus üldse ülearune asi.

Rakendusest saan vaadata näiteks nädala keskmist ja selle järgi lisaliigutamisi teha. Lisaks jah töötab nutivõru ka kellana. St kui mul niikuinii on kella vaja, miks ei võiks sellel siis ka mõnesid lisafunktsioone olla?

Ma ei tea, lihtne on hukka mõista, äkki katsuks mõista.

notsu said...

Artikkel, mis refereerib üht päris uurimust, kus võrreldi vanade naiste liikumist ning jälgiti, kuidas see korreleerub sellega, kas nad on 4 aastat hiljem veel elus.
http://www.bbc.com/future/story/20190723-10000-steps-a-day-the-right-amount

Selle järgi paistab, et üldiselt jah need, kes tegid rohkem samme päevas, elasid kauem (aga see on ainult korrelatsioon, me ei tea põhjuslikku seost - võib-olla liikus mõni vähem, sest ta oli juba väga haige ja nii vähesel liikumisel kui varasemal surmal oli põhjuseks seesama haigus). Igatahes olid erinevused näha tunduvalt väiksemate sammunumbrite juures. 5000 oli selgelt parem kui 2000; aga nt 7500 sammust ülespoole polnud enam vahet.

Selle järgi otsustades ei pruugi see tavalise päeva 7000, millest Morgie räägib, sugugi liiga vähe olla.

Tõsi, uuritud grupp oli demograafiliselt väga kitsas. Aga kui ma õigesti aru saan, on see ainus uurimus, mis siiani selle kohta üldse võtta on; nagu eespool mitu inimest ütles, on 10 000 laest võetud arv müügikampaania huvides, sest see oli ilus nimi, mida tootele panna.

Morgie said...

Ütleme nii, et kui ma ise tunnen vähesest liikumisest tulenevaid probleeme aga see tunne on selline... tunne ainult - siis on oma eluviisi korrigeerimisel abiks nutikell, mis ei lase ennast lohutada väitega, et "aga ma ju liigun kogu aeg"
See on umbes nagu maanteele tõmmatud jooned - need on kõigest jooned, ei hoia sind teel ega rajal, aga ilma nendeta oleks ikka kõvasti keerulisem.

notsu said...

tähendab, kas sinu jaoks ongi 7000 liiga vähe? mul on kahtlus, et sel juhul on vbla asi pigem selles, et keha ihkab mingit muud liiki koormust, aga eks inimesed on muidugi erinevad ja erinevate kehadega.

Epp said...

Morgieeeee!! Pliiiis! =) See ei ole tõsine hukkamõistupostitus!!! Ma kirjeldan naljatamisi ühe oma külalise käitumist, nime nimetamata =)

Ma tegelikult saan väga hästi aru, et tänapäeva väheliikuva elustiili juures on tarvis, et keegi nö. ora tagumikus hoiaks. Mul täidab Fitbiti funktsiooni Paul, kes mind arvuti tagant või workshopi töölaua tagant mitu korda päevas õue peksab.

Ja mul on mul hirmus hea meel, et te tulete ja kommenteerite – tak derzhat! Mulle on see kommentaariumi asi täitsa meeldima hakanud.

Epp said...

Notsu? "Uurimus, kus võrreldi vanade naiste liikumist"?
Millele sa vihjad? =)

notsu said...

jumaluke, millal ma enne midagi vihjanud olen, ma olen selleks liiga lihtsameelne.

lihtsalt 70 tuuris naised ongi ainsad, kelle peal sammude hulga mõju uuritud on - see ei pruugi olla ekstrapoleeritav teistele gruppidele, aga teiste gruppide kohta lihtsalt ei ole midagi.

Epp said...

Notsu, no jumal tänatud, et ei vihjanud - ma olen väga kergesti solvuv, nagu sa tead =)

Lugesin artiklit. Huvitav. Mul näiteks ei olnud aimugi, kust see 10.000 sammu määr alguse on saanud (Tokyo olümpia, mida Cranberrygi mainis).

Morgie said...

Eks jah vaja oleks muud liikumist lisaks, aga jalutamine on ainus asi, mis mulle tõsiselt meeldib.

Ilme said...

Sattusin siin kommentaare esimest korda lugema. Igal oma tõde. Hämmastav on see kuidas me kõik oleme sõltuvuses inimeste poolt loodud leiutistest.
Kui kella veel ei olnud, määras päike päeva pikkuse ja tegevused. Iga järgmise leiutisega saame kaasa ka "ahelad".
Epp, Su postitus tuli tuttav ette, olin suvel väljasõidul kus ühel proual oli ka pidevalt puudu sammudest.

Epp said...

Ilme, mul on sarnased mõtted: sõltuvus, ahelad, jne. Samas üritan endale meelde tuletada, et a) mu vastumeelus “vidinate” suhtes on ilmselt tingitud ealistest iseärasustest ja b) tehnoloogia araneb ju kogu aeg, ei saa sellesse punkti paigale jääda, mis minu arvates mõistlik ja/või piisav oleks.

Aga mõned arengud on ikka tõeliselt kummalised. Näiteks: me jahime praegu uut sõiduriista, ja no tule jumal appi, läbi autoakende väljavaatamine on vist minevik. OK tagurdamiskaamerast ma saan aru, aga värskema väljalaske mudelite puhul kuvatakse armatuurlaual olevale ekraanile ÜLALTvaade sõidukile, läbi satelliidi või jumal teab mille – et hoia pilk ekraanil ja muudkui sõida. Olla kõvasti abiks näiteks offroadi puhul. ????

Ilme said...

Ma tegelikult kirjutasin ainult filosoofilises plaanis, ajalugu tundes on vahel tore ennast kõrvalt vaadata. Ise ei suuda ilma nutitelefonita (vist juba kolmas) elu ettegi kujutada, boonuseks veel ülikvaliteetsed fotod. Ja ega nutikell ei rikuks ka tuju, tore ju teada mitu sammu ühe keskmise rabahommikuga koguneb, või maaliraami ümber, või tantsutrennis. Siiani olen ennast taltsutanud.
Seadmed meid tegelikult ei ahista, ikka meie ise!

Secret K said...

Eks kõik ju olene, kuidas vidinaid kasutada. Sõltuvuslik käitumine pole vaimsele tervisele hea, ükskõik mille suhtes sõltuvuslik olla. :)

Ise ostsin kella siis, kui hakkasin ennast vaikselt liigutama esimest korda üle aastate. Minu jaoks oli vajalik teada, mis mu igapäevase liikumise tase tegelikult on ja ühtlasi pulssi jälgida erinevate trennide ajal jms. Umbes 6 kuud kandsin ja jälgisin kuni ta ükskord tühjaks sai ja ma ei viitsinud laadima panna. Sinnapaika ta mul jäänud ongi. Selle 6 kuuga sain aga iseendaga palju paremaks sõbraks, osaliselt ka tänu kellale. :)

Ja mul on jubbe hea meel, et siin kommenteerida nüüd saab!