Paber



Olen sõltuvuses paberile trükitud sõnast. Mulle meeldib õhtuhakul koos koeraga postkasti juurde jalutada ning sealt värske ajakiri leida. (See on sihuke kena kümneminutine kõnd, maainimese värk, postkast pole maja juures, vaid külatee ääres.) Mulle meeldib uhiuus raamat vaevukuuldaval raginal avada, et trükilõhna nuusutada. Jaa, muidugi loen tänaseks enamjagu asju ekraanilt, aga paberkandjaist täielikult loobuda? Ei tule kõne allagi.

Ajakirjade aastatellimuse, kusjuures, saab võileivahinnaga, kui tellimuse uuendamine viimasele minutile jätta. Või veelgi parem, viimasest minutist isegi natukene üle lasta. Reeglina saadab väljaandja sel puhul nii soodsa pakkumise, millest pole võimalik ära öelda. Lojaalset tellijat ei taheta ju kaotada. Ma ei julge siin avaldadagi, mis hinnaga mul näiteks National Geographic käib. NG, Vogue ja Architectural Digest on need kolm, mida paberil loen. Ilupildid, noh. Muud (aja)kirjasõna tarbin veebist. Õigupoolest peaksin end kokku võtma ja Mother Jonesi kah paberile ümber kolima, et oma rahanatukesega kohapealset progressiivset liikumist toetada.

Aga tegelikult tulin hoopiski Ozzy Osbournest  rääkima. Kujutage ette - värskest  National Geographicust on lugeda, et Ozzy on mutant. Ei, ma ei tee nalja. Geeniteadlased uurisid ta DNAd, et selgust saada, mis ime läbi vana veel elus on, peale kõigi nende kokaiinikilode ja konjakiliitrite aastakümneid kestnud manustamist. Ja mis selgus. Ozzyl on geenimutatsioon! “Death-defying DNA: during his 50 year heavy metal music career, Ozzy Osbourne has become famous for his alcohol and drug binges. To learn what allowed Osbourne to survive cocaine for breakfast and four bottles of cognac a day for decades, scientists analyzed his DNA. They found a never before seen mutation in a gene that’s involved in breaking down alcohol.”
Allikas: National Geographic. 
September 16/2019
Image: Internet
"Being sober on a bus is, like, totally different than being drunk on a bus." ― Ozzy Osbourne

2 comments:

Anu said...

Mina tahaks Eestist üht-kaht ajakirja postkasti käima. Ja selgub, et neid, mida mina tahaks, ei saadeta Kanadasse. Peaaegu igale poole mujale saab, aga siia mitte. No võib-olla mingi spets diiliga saaks korraldada kui läbi räägiks, aga ma ei kujuta ette, mis selline individuaallähenemine hinnaga teeks. Nagunii on välismaale kallis tellida. Ja ei ole ju eluline küsimus, ema saadab iga mõne kuu tagant ühtteist nagunii, aga mul on lihtsalt kinnisidee, et tahaks, et kindlal ajal postkasti tuleks.

Aga uksematile käib meil kohalik linnaleht. Muidu tore ja sisukas isegi, hea õhuke ka, kuskil 6 lehekülge või nii. Ainult, et sellega ühte rulli on keeratud reklaam ja neid reklaamlehti on sõna otseses mõttes mitu KILO! Seega lähen tavaliselt enne närvi kui jõuan lehe muu pahna seest välja otsida, mis tähendab, et enamikel kordadel viskan kogu hunniku lihtsalt ära. Lehe ka.

Epp said...

Ma pean ebapatriootlikult tunnistama, et ei oska ühtegi Eesti ajakirja postkasti tahta. Müürilehte ja Edasit loen veebis.

Aga jah, need reklaamlehed, oh õudust… Meil siin saab vähemalt mõningal määral käe ette panna, kui postkastile kurja sildi kleebid. Sellegipoolest jäetakse teinekord pahna, see rändab muidugi otseteed recyclingusse.