Disclaimer: tibipostitus!
Ma vist olen mingis ammuses postituses korra juba tunnistanud, et lõikan/harutan igal viimasel kui rõivatükil sildid küljest, nii sees- kui välispidised. (Ha! There you have it. Alustasin meelega „ma“ sõnaga, kuna pole siiani üle saanud shokeerivast avastusest, et kellelegi võib ette jääda, et blogija kirjutist omaenda isikust alustab. Anyway. Kus ma olingi? Ahjaa, sildid.) Jah, ma ei salli (firma)silte, külgeõmmeldud pesujuhistest rääkimata. Aga viimatisel sekkarituuril jäid mulle ette Abercrombie & Fitch* püksid. Korrake kõva häälega minu järel: ABERCROMBIE AND FITCH. Kõlab nagu advokaadibüroo, kas pole? Nii aristokraatliku kirjapildiga sildi jätan küll puutumata, tulgu mis tuleb.
Kui nüüd silditeemast eemalduda ning pükstest rääkida, siis on mul viimase aasta-kahe jooksul tekkinud imepärane kollektsioon teksalõikega säärekatteid, mõnusalt puuvillased, kergelt spandexit sees, istuvad kenasti ümber tagumiku. On lillelisi, on neerumustriga, on kamoflaazhi. Ma pole eluaeg naha ligi liibuvaid pükse kandnud, aga nüüd, näe, sobib ja isutab. Miks mitte varem? No vaadake, varem arvasin, et mul pole säärase lõike jaoks piisavalt liha luudel. Ega polnud kah. Kitsa püksiga nägin välja nagu kännuämblik. Aga USAs olen
* Abercrombie & Fitch asutati, kujutage ette, 19. sajandi lõpul. Käesoleva sajandi alguses kogus A&F negatiivset kuulsust poliitiliselt ebakorrektsete reklaamikampaaniatega.
**McDonald'sis olen söönud üks kord elus. See juhtus ammu aega tagasi, Tallinnas.
September 05/2019
“Show me a girl with her feet planted firmly on the ground and I'll show you a girl who can't put her pants on.” ― Ann Brashares, Girls in Pants: The Third Summer of the Sisterhood
