The answers are easy if you have the right questions vol. 2



On avalik saladus, et blogijaile meeldib kangesti omaenda isikust kirjutada. Nii ka mulle. Eraeluliste, laiema avalikkuse jaoks tähtsusetute detailide puhul oleks ilmselt mõistlik edastada infot lugejaküsimustele antud vastuste vormis, et mitte ülemäära edev näida. Kuid siin on üks väike “aga”. Nimelt: mine sa neid lugejaid tea. Küsivad, naljatilgad, viimati midagi kohatut. Mistap vilunud blogija mõtlebki endale esitatavad küsimused ise välja. Sellised, millele pole piinlik vastata, mis blogija parimad küljed kenasti välja toovad, kehvemaid seevastu oskuslikult varjates. Nii ka mina - ise küsin, ise vastan, täpselt nagu mõned kuud tagasi The answers are easy if you have the right questions vol. 1 postituses. Aga olge hoiatatud: seekord tuleb ühiskonnaolulistel teemadel vähe juttu, kui üldse. Jaa, kullakesed, seekord piilume hoopiski minu riidekappi ja meigikotti ja muudesse säärastesse kohtadesse, kuhu 5500 lugejat üldjuhul ligi ei lasta.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?
Hmm. See on nüüd kohe algatuseks selline tagamõttega küsimus, eks ole? Et tänapäeva naine ei tohi mingil juhul tunnistada, et riietub mehe rõõmuks? Vaadake, minul pole oma mehe ega ka teiste meeste inimeste rõõmuks riietumise vastu mitte kõige vähematki. Aga kukub paraku ikkagi niimoodi välja, et riietun eelkõige iseenda rõõmuks. Ei ole ju võimalik, et seisan peegli ees, tõdedes, et seljasolev on lihtsalt jube, aga üksiti hellitan lootust, et kaaskodanikud mind vaadates vaimustuvad. Mkmm. Ma pean eelkõige siiski ise oma peegelpildiga rahul olema, alles seejärel tulevad mängu teised ja kolmandad isikud.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Mis mõttes väljakutse? Et kas saan näiteks kleidi tõmbluku ise selja pealt kinni tõmmatud? Saan muidugi, aga see on siiski rohkem meestetöö ju, padupidulike kleitide puhul iseäranis. Ah et küsimuses ei peetud tõmblukke silmas? Vabandust, sain valesti aru. No ses mõttes on riietumine jah väljakutse, et mul ei ole sugugi ükskõik, mis seljas. Ka neil juhtudel, mil mu outfitti iseloomustab sõnapaar “kodutu puuraidur” (blogiavarustest varastatud stiilitermin), on kõik need ülestikku selga laotud kampsikud ja sallid piisava hoolega valitud. Niisiis, võtan ausalt tunnistada, et riietumine on mu jaoks väljakutse. Riietus peab midagi ütlema, isegi igapäevane kodune riietus. Ma ei mäleta, et oleksin ükski kord oma täiskasvanueas niisama tagantkätt midagi ülle visanud, ekstreemolukorrad muidugi välja arvatud (kui koeral on kesk ööd kõhu lahti löönud vms).

Sinu stiili-iidol(id)?
Stiiliküsimustes on mu isiksus lõhestunud. Osa minust tahab olla vohavalt, eklektiliselt crazy nagu näiteks Helena Bonham Carter, teine osa aga väljapeetult, minimalistlikult crazy nagu… noh, ütleme, Tilda Swinton, kuigi ka temal esineb eklektikapuhanguid. Samas ei saa kumbagi neist otseselt mu iidoliks nimetada. Eelistan oma (rõiva)valikutes sõltumatu olla, gurusid mitte kummardada.
 
Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Oi, mis heldekäeline pakkumine! Las ma mõtlen… OK, võtan mõne noist ägedatest Etro kleitidest (Helena Bonham Carter!). Etro nimel ei ole küll teab mis kuulsat kõla, aga nad reklaamivad end Vogue kõige kallimatel lehekülgedel, mis peaks olema piisav tõend tuntusest.

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
26. Neist 11 paari on saapad või saapalaadsed tooted. Susse pole. Kannan kodus aastaringselt flipfloppe, meil on soojad põrandad.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Rahalist maksumust silmas pidades? Autentsest Missoni kangast kleit, eritellimus.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Praktiliselt kõik ülejäänud asjad on odavad. Väga odavad. Ma hangin riideid eranditult sekkaritest, “pärispoode” pean… hmm… igavaiks, nagu ma siin korduvalt ka kirjutanud olen. Ning need, mis igavad ei ole, ületavad minu maksejõu. Erandi teen ihupesule, selle eest ei pea ma paljuks kena kopikat välja käia. Kuna Ameerika pesukaupmeeste maitse minu omast suuresti erineb, ründasin suvel Tallinna vastavaid müügikohti erilise innuga. Tulemusrikkalt.

Mida kannad öösiti?
Mitte midagi. Ma kannan riideid päeval.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
Mütsid! Mul on mütsifetiš. Pauli kurvastuseks, sest talle meeldib, kui mu juuksed on katmata. Teinekord kavaldan ta üle, kodunt lahkudes istun autosse palja peaga, ja kui juba teel oleme, tõmban niuhti mütsi pähe. Mütsidel on erakordne võime outfitile väike, kuid vajalik stiili-lihv anda.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Läikivad retuusid, üks säär roosat, teine musta värvi. Enda õigustuseks lisan, et tegemist oli möödunud sajandi üheksakümnendate algusega.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Võrksukki või –sukkpükse.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Oh, see käib hooti. Mul on olnud „ainult must“ periood ja „ainult roosa + tumeroheline“ periood ning igasugu muid nende vahele jäävaid variante. Hiljuti lõppes „pruun + must“ tsükkel, enne seda oli väikest viisi värvihullus, praegu mängin erinevate hallide ja musta ja valgega, tembituna mõningase roosakaspunasega.
 
Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kollast. Helerohelist. Lillat. Viimati nähti mind kollases algkooli lõpupeol. Tõenäoliselt oli see vaatajate jaoks sama traumeeriv kogemus kui kandja jaoks. (Kleiti pean silmas, mitte pidu.)

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Issake. Keeruline. No toetume siis faktidele. Lasksin endale aastate eest õmmelda liibuva, maani ulatuva, siidisest kamoflaazh-materjalist kleidi, slepiga, kapuutsiga. Kandsin üheainsa korra, hea sõbra juubelil. Kleit on kõige eakam ese mu garderoobis, nii et võib vist öelda, et sellest ma ei loobuks – vähemsti siiani pole loobunud.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Kas ma olen endale rõivaid õmmelnud?? Mis küsimus see on? Olid ajad, kus mul muid riideid polnudki kui enda õmmeldud. Olen isegi klassikalise talvemantliga hakkama saanud, kõikide rätsepakunsti reeglite järgi. Praegu? Praegu ma nö. nullist ei õmble, küll aga tuunin sekkarist hangitud kraami, vahel võtan niisama siit-sealt kitsamaks, teen lühemaks või pikemaks, vahel lõikan kaks või rohkem valmisasja tükkideks ja panen tükkidest ühe uue kokku. Siinkohal on muide paslik kummutada laialt levinud väärarvamus. Olen lugematuid kordi kuulnud ütlemist „mis sul viga, sa nii väike, saad second handidest riideid, vähegi toekamatel naistel on hulga raskem kvaliteetset, stiilset kraami leida“. See ei ole tõsi. Kaks kolmandikku asjadest, mis sekkarist soetan, on mulle vähemasti number või kaks suured, samas kui värv, muster, lõige ja hind on sellised, et ma ei suuda neid poodi riidepuule rippuma jätta. Siis tulebki too eelnimetet tuunimine mängu.

Räägid ehetest ka?
Miks mitte. Mina, kes ma kunagi olin tõeline harakas, oman hetkel vaid kaheksat paari kõrvarõngaid, kõik second handist, kust mujalt, ning suhteliselt suuremõõdulised - ma ei salli väikesi vidinaid. Lisaks lihtne, kitsas, valgest kullast abielusõrmus, üks lai, minimalistlik hõbesõrmus, üks käevõruna dubleeruv vintage käekell, ning läinud suvel Eestist ostetud nahast, hõbedaste metalldetailidega randmekaunistus. Kaelaehteid ma ei kanna. Ühesõnaga - täielik ehtepaast. Samas, kõik kõrvarõngad on hoole ja armastusega valitud, pidevalt kuulen sookaaslastelt komplimente. Ahjaa, teemandiga kihlasõrmus ju ka, aga seda panen sõrme väga harva, väga eriliste sündmuste puhul.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

Jeerum. Õige oleks vist öelda, et peaaegu ei kasutagi. Minu praeguse eluetapi full face makeup näeb välja nii: Estee Lauderi Sheer Tint Release Moisturizer (võrratu! asendamatu!!), tibake kulmugeeli, tibake päikesepuudrit, ja kui on üle mõistuse pidulik puhk, siis ka tumepruun ripsmetušš. Kõik. Ma ei kasuta lainerit, ei värvi laugusid ega huuli. Huuleläiget siiski teinekord pruugin. Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma põhimõtteliselt ennast ei meigi. Praegu lihtsalt on selline minimaalse näokaunistamise periood. Mine tea, mis tulevik toob - viimaks (taas)avastan veel huulepulgagi?

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Olles aastaid varbaküüsi kuldseks lakkinud, läksin läinud suvel hõbedase laki peale üle.

PS. Kui keegi kalleist kaasblogijaist peaks tahtma küsimustikku laenata, võtke julgelt. Fotol: naisteajakirja Der Bazar moelehekülg, juuni 1885. Mul on neid moejoonistusi täitsa kena kollektsioon, isalt päritud.

Detsember 01/2019
“Make sure you wear something appropriate, dear. You never know who you’ll run into and it’s always smart to look your best.”  ― Joanne Fluke, Lemon Meringue Pie Murder

9 comments:

suslik said...

Hah, mul ka ekstreemsused varbaküüntega seotus. Et kas tumesinine või “normaalne” punane :D Muus osas paarkümmend aastat ikka sama.

notsu said...

tglt ma usun seda suurte naiste muret - ma olen ise kaltsukas selle pilguga ringi vaadanud, et kas ühele oma kogukamale sõbrannale midagi leiaks (sest mulle täitsa meeldi poeskäimise töö) ja kui inimese suurusnumber on 50 ringis (Euroopa süsteemis, kus mina olen 40 ringis), ei ole ikka peaaegu midagi või siis on mingid jubedast materjalist telgid.

Temaga võrreldes on mul lust ja lillepidu, aga isegi enda pealt panen tähele: kui ma olin kõhnem (36), siis sain vahel laste mudeleid kasutada, aga nüüd kopsakamana, kus skelett on endiselt 36 või 34, ei mahu need laste mudelid enam eest kinni ja käsivarred ei taha varrukatesse mahtuda. Mis siis, et seljast on need lastejakid jne endiselt pea ainsana päris parajad. Oleks kõva õmbleja, siis ostaks ehk asju, mis on seljast 4 numbrit liiga suured ja lõikaks sealt vähemaks, nõnda oleks nii eest kui tagant paras. Ainult kahtlus on, et siis oleks juba lihtsam päris uus asi õmmelda.

Üks häda selles, et inimene ei kogu rammu igale poole ühepalju, vaid kuidagi loogeliselt, proportsioonid on hoopis teised kui sama karkassiga kõhnal inimesel.

Cranberry said...

Kui oled "" - siis on kodumaal keeruline hästi seljas istuvaid riideid leida. Näpuosavuses (õmblemine) ei ole just kõige tugevam, tagasihoidlikult proovin küll õlgadest kokkuvõtta, siis jälle rinna kohalt. Mida vähem asju, seda parem...ent kui need lemmikud ühel hetkel otsustavad, et nende aeg on nüüd ümber, loobumine on valulik.
Kamoflaazh-kleiti tahaks korra, nii kapiukse vahelt, piiluda ;) Tundub eriti äge eksemplar olevat.

Epp said...

Jaa, see kamoflaazh-kleit on äge eksemplar tõesti. Sobis Põhjaranniku veepiiril kadakate vahel peetud peole nagu rusikas silmaauku. Jalas olid mul (loomulikult) tanksaapad. Aga noh, mis kapiukse vahelt piilumisse puutub... riidepuul rippudes ei anna kleit täit efekti. Mine tea, äkki on uuel aastal põhjust kanda, siis püüan meeles pidada ja pilti teha.

Lendav said...

Ootan ka camo kleidi pilti :)

Morgie said...

Niisiis. Kus on see camo kleidi pilt?

Epp said...

No oli mul nüüd vaja seda va kamokleiti mainida... =)
Kannatust, prouad, kannatust. Annan uue aasta lubaduse, et panen selga ja lasen pilti teha.

Morgie said...

Mm, uueaastalubadus. Me kõik teame, kui tõenäoliselt neid täidetakse.

Epp said...

Mkmm, Morgie, ma ei anna katteta uueaastalubadusi. Ma tegelikult ei anna ÜLDSE viimasel ajal uueaastalubadusi, see on esimene üle ei tea mitme aasta.