EAKOHATULT RIIETUV KODUTU PUURAIDUR.
Blogijad, need naissoost siis, on viimastel nädalatel hoolega (riietus)stiiliteemat lahanud. Olnud kriitilised ning enesekriitilised, õhku visanud isegi sellise kõhedusttekitava väljendi nagu “eakohane riietumine”. Seepeale jäin minagi sügavalt mõtlema, sest mis saaks ühe naisterahva jaoks filosoofilisem olla kui riietusküsimus, eks ole.
Aga mälu on teadagi lühike, aeg pikk. Aitasin ennast, võttes ette digitaalse fotoalbumi ja lapates läbi viimased 8 aastat oma elust, Ameerika-aastad. Eesti? Liig palju materjali, et seda siinkohal käsitleda. Lahkudes olin vist enam-vähem musta-pruuni lainel, siiski juba kerge kaldumisega ka värvilisema rõivastumise poole, sest noh, olgem ausad, mu ameeriklasest armsamale värvid meeldisid, meeldivad siiani. “Mina ennast mingi mehe jaoks ei ehi” on loosungiks tore küll. Been there, done that. Tänaseks olen sellest välja kasvanud, ehin küll end oma mehe jaoks. Ah jaa, Eesti teemat väheke laiendades – save the date! Me broneerisime omale Kalamajas tuleva aasta 2.- 15. juuliks väikese, merevaatega korteri. Tarvis ju Paulile Laulupidu ära näidata. Detailidesse laskun, kui reis lähemale jõuab.
Anyway. Mida ma siis fotode põhjal avastasin? Seda, et klassifikatsioon kodutu puuraidur, mis stiilikirjeldusena ühe muheda blogipostituse kommentaaridest korduvalt läbi jooksis, kirjeldab minu riietumiseelistusi ning -harjumusi üsnagi täpselt. Ameeriklane kasutaks siinkohal terminit hobo. Mõte jääb samaks: inimene, kes suure osa ajast vabas õhus veedab (tihtipeale mitte enda tahtel, tal lihtsalt pole katust peakohal) ja peab seetõttu iga kell ilmastikumuutusteks valmis olema. Inimene, kel pole soovi, tarvidust või võimalust end ühiskondlikesse normidesse suruda.
Riietuse eakohasusest kah. Mul on väikestviisi salli-fetish, kuid kusagilt blogisabast jäi silma, et sall olevat kindel vanamuti tunnus. Nooremal inimesel ju kael ei külmeta ega jää kangeks. Vaadake, kullakesed, sedasi on lihtne lahterdada, kui oled ekvaatorist kaugel ja merega ühel tasapinnal. Aga proovige elada ca 1000 meetrit kõrgemal, või lõuna pool. Kui siin sooja ilmaga oma kaela ja dekolteepiirkonda ei varja, grillib päike selle paari päevaga nii krõbedaks, et. Pärast ei aita ükski kreem, maksku see kui palju tahes. Lisaks avastasin, et olenemata aastaajast on mul pea igal pildil ka müts peas. Mütsiteemal kirjutasin millaski lausa pikemalt ------- näe, üles leidsin.
No ja enamik ülesvõtteid on tehtud matkadel või road-trippidel vms, mil mu kodutu puuraiduri image on arusaadavatel põhjustel veelgi võimendunud. Või võtame siinse Oregoni-kodu, kus kliima lausa nõuab kihilist, hobo-stiilis riietumist, kevadeti ja sügiseti iseäranis. Üleval maja juures tuuline, jahe, aga laskud alla kanjonisse – õhk seisab, päike praeb, palav nagu kõrbes. Kisud paar kihti ära, seod mugavalt ümber keskkoha, kohe kena olla. Kanjonikaldale tagasi jõudes ajad vatid muidugi uuesti selga.
Ohoo, ühe pildi siiski leidsin, kus mul ontlikult lausa valge pluus ja must seelik seljas. Ja eks ma teatud puhkudel riietun veidikene vähem puuraidurlikult kah, aga no ei hakka ju iga linnamineku eel endast selfit tegema. Või oot, kuramus, ma ei saakski teha, pole nutitelefoni. Nii et peate mind sõnast võtma - kui inimeste sekka lähen, jätan mõnikord oma sisemise puuraiduri koju.
June 13/2018
Fotod: Paul
“Girls do not dress for boys. They dress for themselves and, of course, each other. If girls dressed for boys they’d just walk around naked at all times.”― Betsey Johnson
