Skoor!

 


Olen aastaid, aastaid taga otsinud pikka vihmamantlit. Vihmakindlat vihmamantlit, mitte niisama iluasja. Aga samas sellist, mida kannataks linnaskäikude ajal kleidi peale tõmmata, ilma et jääks muljet, et tulen otse pardijahilt. Kusjuures ma ei taha neid kilest või vakstust nökatseid, või siis võikalt krabisevaid, koormakatte sarnasest materjalist asjandusi, mida virnade viisi igal pool müügil. Mantel olgu vanast heast õlikangast, äärmisel juhul mingist moodsast, tehnoloogiliselt kõrgetasemelisest, vingelt vett hülgavast kangast. Ja mitte jope pikkusega, vaid ikka korralikult allapoole põlvi ulatuv. Vihmakindla kinnisega (lukk + trukid), ilmtingimata taskutega, soovitavalt vööga ja kapuutsiga ning musta värvi. Kirjeldet rõivatükki olen taga ajanud sekkaritest, uute rõivaste poodidest, isegi veebiavarustest. Tulutult. Aastad läksid, kuid unistuste mantel end ei ilmutanud. Või kui ilmutaski, siis nii mitmesaja dollari eest, et pani mõtlema, kas mul seda ikka nii hädasi tarvis on. 

Aga kujutage ette. Läksin mina mõned päevad tagasi oma kodulinnakese suhteliselt kasina valikuga taaskasutuskeskusesse, ja mis mulle vastu vaatas? Eddie Baueri vihmamantel, paari hooaja tagune mudel, täpselt selline, nagu mu vaimusilm ette kujutanud ning hing ihaldanud oli. Väljanägemiselt tuttuus, maksis kümme dollarit. Jah, kümme. Ei sentigi rohkem. Filmikunstiga kursis olijad võivad mu välimuses nüüd muidugi kergeid Matrixi mõjutusi täheldada, aga see on nende probleem - minu kere püsib igatahes kuiv. Ahjaa, juhuks kui keegi peaks küsima, miks siin kesk-Oregoni kõrbes vihmamantlit vaja, siis üks põhjustest on näiteks see, et me Seattle-trip hakkab lähenema, ja selles linnas teadagi sajab kogu aeg. 

------------

Eddie Bauer (1899 – 1986) was an American outdoorsman, inventor, author, and businessman. He founded the Eddie Bauer company in Seattle, Washington in 1920.  From a rented workbench inside another man's shop, it grew to become an international brand outfitting mountaineering and scientific expeditions with down-insulated garments and sleeping bags. In 1940 Bauer patented the first quilted down jacket.

October 20/2021                                                                            Image: Internet

“The way I see it, if you want the rainbow, you gotta put up with the rain.” – Dolly Parton

6 comments:

Klari said...

Mul oli sajandivahetuse paiku komme ringi käia pikas mustas nahkmantlis ja päikeseprillidega.

Oleks iga Matrixi-kommentaari eest krooni saanud, oleks päris heal järjel olnud :D

TT said...

Klari ma kandsin sihukest mantlit 20 aastat varem 80 aasta Propelleri inspireeritud sügisrahutuste ajal. Vanalinnas pääsesin õige napilt miilitsa käest. Olid ajad - ohkab nostalgiliselt :D

Lendav said...

Mulle ka Matrixi mantel väga meeldib. Enda seljas võiks ka mitte must olla, aga lõige on ju suurepärane!
Igatahes õnnitlen stiilse leiu eest!

Epp said...

No näedsa, pika musta mantli periood on nii mõnelgi teisel olnud...
Lõpuks jõudis ka minuni.

mustkaaren said...

Mul on kapis pikk nahast isend, mida võtan välja korra või paar aastas Tartusse pillipoodi minekuks. Tytred aga noolivad seda endile... aga yldiselt jah, pika kleidi kandjal on raske mistahes materjalist yleriiet leida, nõudlikumast tormijopest rääkimata.
Aga kui mina noor metallistihakatis olin, käisin õhukese kotja teksamantlinärakaga, mille põhivõlu polnud mitte kandja sihvaka figuuri rõhutamine, vaid massist eristumiseks kaunilt lennelda musta pilvena. Elegantset Matrixi-siluetti see ei meenutanud, vaid oli pigem grunge extended :)) Kandsin ta sõna otseses mõttes räbalateks.
Tänan teid inspiratsiooni eest, aeg on täiendada pikkade mustade mantlite varusid.

Epp said...

Kaaren, ma saan su tütardest täiesti aru, pikk must nahast mantel on kulda väärt...