Mul ei ole üleliia palju riideid. “Üleliia palju” on muidugi suhteliselt ujuv mõiste, saan ise kah aru. Ütleme siis nii, et mu garderoob on hästi organiseeritud ning pideva kontrolli all, seal ei leidu kuhjade viisi 'ehk kunagi kannan' kraami. Jaa, teil võib seda raske uskuda olla, minusuguse sekkarisõltlase puhul, aga ma viin neid 'ehk kunagi' hilpe regulaarselt heategevuspoodidesse, sinnasamasse, kust nad aegu tagasi hankisin. Olles põhiolemuselt üsna laisk, samas väikestviisi korrafriik, väldin hoolega korralagedust, õigemini ennetan seda. Ei lase riietel kappidesse-kummutisahtlitesse kuhjuda, kuni see lasu omaenda elu elama hakkab, sundides mind abitult kõrvalt vaatama, ainsaks mõtteks peas “mul pole midagi selga panna”.
Anyway. Seoses garderoobiteemadega, täpsemalt erinevate rõivatükkide kokkusobitamisega, on mul tekkinud enda isikuomaduste suhtes mõningad küsimused. Ma nimelt ei oska ja ei taha varieerida, muganduda, järeleandmisi teha, kui teemaks kahe või enama riidetüki kokkusobitamine. Muudel elualadel olen vanusega üsna olulise osa jäikselgsusest kaotanud - no näiteks uus seinavärv ei pea enam täpselt see toon olema, mida mu vaimusilm nägi, või sõidumarsruut täpselt selline, millisena algselt plaanitud, ja nii edasi. Aga kui läheb riietumiseks, kaob kätteõpitud/elu poolt kätte õpetatud mugandumisvõime kui tina tuhka. Olles pähe võtnud ja peeglist järele kontrollinud, et X alumine ots (seelik, püksid) sobib kõige paremini Y ülemise otsaga (pluus, top, kampsik), olen täiesti võimetu iksi mingi teise, samuti kenasti sobiva ülaosaga kandma, või igrekit mingi teise alaosaga. Ja kui üritangi, on päev läbi täitsa vale tunne. Sarnane lugu ka jalanõudega. See kleit sobib kõige paremini nende saabastega, ja hoidku jumal selle eest, et vahelduse mõttes näiteks tennistega kannaksin. Ja see seelik kõlbab kokku ainult ketsidega, rihmikutega näeb välja täitsa mõttetu.
Nutikas naine laiendab oma garderoobi aksessuaaride abil, paraku mul on nii, et konkreetne kott või sall käib ainult teatud kindla rõivakomplektiga kokku, justkui keevitatult. Mütsid, vot need on miskipärast ainukesed, millele rahuliku südamega “ringi liikumist” luban. Neid leidub kena kogus, mütsifriik, nagu ma olen. Aga jah, mingist mänglevusest pole minu puhul juttugi, garderoobis sitsivad turvalised, kindlakskujunenud komplektid, neist väljaspoole korraldan uurimisretki haruharva. Mis, kui aus olla, teeb mulle natukene muret, sest noh, inspiratsiooniga, loovusega ei tohiks justkui probleemi olla, aastakümneid leiba ju teenitud sellega ja puha. Mistap vaatan mõningase kadedusega suguõdesid, kes improviseerivad ja mixivad, see tundub nii põnev ja tore, aga näe, ise ma säärasega toime ei tule.
Hmm... riidekapp peegeldab teatud määral omaniku olemust. Milliseid järeldusi peaksin siit tegema? Ja huvitav, kas ka teistel naistel tekitab nende garderoobi sisu sisekaemus-puhanguid?
October 10/2021 Foto: Internet
“You know how sometimes you tell yourself that you have a choice, but really you don't have a choice? Just because there are alternatives doesn't mean they apply to you.” ― Rick Yancey, The 5th Wave
Hmm, huvitav teema. Mul on just vastupidi, et 80% ulatuses saan kõiki oma ülemisi otsi kanda ka alumiste juppidega. Käekotte on mul vaid 2 ja need sobivad kõigega, mis mul on. Tõsi, mõni paremini, teine kehvemalt, aga silma ei riiva. Kusjuures, ka kodus on sisustus selline, et iga element sobib igasse tuppa. Samas, mina loovusega ei hiilga. Pigem ma arvan, et mul on väljakujunenud stiil ja sellepärast sobibki kõik kõigega. Äkki sinu loovus eeldab ka erisuguseid stiile ja sellepärast need omavahel ei kliki?
ReplyDeleteA mul on kleidid. Ei mingeid ülemisi ja alumisi otsi, haha!
ReplyDeleteTeksastega sobib niikuinii kõik, tõenäoliselt kasvõi kleit.
Mul sobivad kõik riided kõikide riietega. Enamvähem. Life hack - kanna ainult musta värvi ja kõik asjad sobivad omavahel kokku.
ReplyDeleteMul muidugi puudub ka igasugune arusaam mingite asjade kokkusobivusest või mittesobivusest.
Aga see, et riideid ka jalanõudega peaks kokku sobima... tegelt??? Ma olen või sees, kui ma leian kaubandusvõrgust saapad, mis mulle jalga lähevad, ja ma kannan neid järgnevad X aastat, kuni need ära lagunevad. Siis hakkan uusi saapaid otsima, mis mulle jalga läheksid. Ehk siis mul on korraga üks paar jalanõusid. Kas teistel inimestel on rohkem?
Mul oli mõned aastad tagasi selline juhus, et ühed tuttavad olid külas kasse hoidmas, kui me ise ringi reisisime. Samal ajal andis mu riidekapis see toru, mille peal riidepuud ripuvad, alla, paindus looka ja kogu kupatus kukkus alla. Pärast kommenteeris külas olnud neiu/naine mulle, et omg Marju, miks sul NII palju kleite on, kas sa pole mõelnud mõnda neist maha müüa. Ja ausalt, mul polnud kunagi sellist mõtet pähegi tulnud. Esiteks, et mul üldse kleite liiga palju oleks, ja teiseks, et neid maha müüa. Nad on ju kõik mälestustega. Kleit, millega abikaasaga kohtusin. Lõpukleit, pulmakleit, mingi reisi kleit, õega koos ostetud kleit, fotoshoodikleit, jne jne. Vaatan oma kappi ja vaataks nagu fotoalbumit. Nad on kõik mulle palju kallimad, kui oleks see raha, mis müügist saaksin. Alguses mõtlesin, et oli ikka imelik küsimus/ettepanek. Aja jooksul olen seda vestlust seedinud ja mõistnud, et jah, võibolla olen hoopis mina see imelikum pool ja riidekapp tõesti räägib mu kohta nii mõndagi.
ReplyDeleteMina olen peaaegu nagu Klari. Ainult selle vahega, et ma ei kanna eriti musta, vaid valdavalt samblarohelist, kirsipunast ja natuke ka oranži.
ReplyDeleteRiiete kokkusobivus on üks väga segane mõista, teiste seljas veel saan peale pikka piidlemist aru, kui midagi väga hästi on või vastupidi - hästi kokku ei sobi. Enda riietega puudub see võime täielikult. Panen selga, mis mugav on ja peenematel puhkudel püüan ikka kena ka olla, aga tihtipeale juhtub pärast fotosid vaadates, et mu mulje iseendast ja ka riiete sobivusest on selgapanemisel olnud ikka täiesti mööda.
Jalanõusid on mõni paar rohkem varuks kui Klaril, aga kannan ikka ühte ja sama paari kuni lõpliku lagunemiseni ja siis alles võtan uue paari. Mu kirsipunased madalatallalised tänavakingad peavad praegusel aastaajal sobima kõigega, mis selga juhtub. Näiteks jalga juhtub kas roheline püksipaar või kui see on pesus, siis tumesisnsed teksad.
Kapis on kleite ka, aga neid pannakse selga ainult erandjuhtudel. Mitte et mul kleitide vastu midagi olekas, aga mul on lihtsalt külm, kui vinge sügistuul saba alla puhub. Villastest sukapükstest võib jääda väheks, vaja oleks nõukaaegset pikka uhutud pesu. Isegi pikkade kleitide puhul on kõhe. Suvel muidugi kannan kleite ka, st sel meeletupalaval suvel kandsin põhimõtteliselt ühte (rohelisekirjut) linast kleiti ja kõik. Kui kleit pesus oli, siis kodunt välja ei läinud.
Vabandan kirjavigade pärast. See on nagu taud, ilma trükivigadeta enam kirjutada ei oska ja ülelugemisel ka kohe vigu ei näe.
DeleteLendav, pole vaja vabandada – mul on täpselt samamoodi kirjavigadega. Ma ei saa aru, miks nad enne kommentaari avaldamist silma ei hakka? Mis kleidikandmisse puutub, siis jah, külmal ajal on natuke problemaatiline selle va sabaalusega. Aga muidu – nii põnev te komme lugeda. Inimesed on ikka väga erinevad...
ReplyDeleteKatariina, ei, ma ei ütleks, et ma stiilide vahet pendeldan, mul on enda meelest enam-vähem üks stiil praegusel eluhetkel, aga näe, ikka see kokkusobimatuse asi, vähemalt riietuses. Aga ma vist ajan üleliia perfektsust taga (riietuses) – sobivus peab 110% olema.
Kaamos, kleitidega on jah lihtne. Aga teksaseid – neid pole mul ühtegi paari. Ma ei saa aru, kuidas mulle üleüldse USA kodakondsus anti.
Klari, mul on “must ja ainult must” periood olnud, kestis 10 aasta või rohkemgi. Aga see life hack mind ei aita – isegi kui kõik riided musta värvi, ei tähenda see minu puhul, et nad kõik omavahel sobivad. Seal on veel mingi müstiline mõõde (peale värvi ja ja lõike ja materjali), mis paneb rõivatükid omavahel klappima, või siis mitte. (Jalanõusid ei ole mul muide üldse palju, aga no siiski pisut enam kui üks-kaks paari.)
Mar, sa tee oma garderoobist postitus, seda kleidi-ilu tahaks näha! Loodetavasti on sul riidepuid hoidev toru nüüd tugevamini seina külge kinnitatud? :)
Sarnaselt Marju'ga on mul kapp riideid täis. Kleidid jagunevad kahte kategooriasse: pidulikud ja kontorikleidid. Pidukleidid võtavad kapis korralikult ruumi, samas käsi (st süda) tõrgub neid kõrvale heitmast, nendega on seotud hetked, mis lähevad hinge. Tunnistan täiesti ausalt, et kaks kleiti on sellised, mida ei ole kordagi selga pannud - ometigi on ootavad nad kapis oma "õiget" aega.
ReplyDeleteKontorikleitidega on lihtne, 5 tööpäeva nädalas ja seejärel puhkus. Lisaks veel kostüümjakid - ilma nendeta ei saa. Olen külmavares ja kleidi/seelikuga kannan alati jakki. Kui varasemalt oli kapp värvikirev, on viimased kaks aastat teinud korrektiivi: jätnud alles punase-sinise-musta-valge ja halli kombinatsioonid. Sellest tulenevalt - pean ikkagi südame kõvaks tegema ja kõik muud toonid eemaldama...mõnda eset, mis riidepuul seisab - ei ole aastaid kandnud - tuleb leida uus kodu.
PS! Mu tütar on tänulik riidekapile, sest mõned kostüümjakid (endise Klementi ja Baltika vabriku toodang), mis valmistatud 15-20 aastat tagasi on taas moes ja ta rõõmuga annab neile uue võimaluse.
Riided peavad istuma mul seljas nagu teine nahk - olema kõigekindlad, parajad, kindlatest looduslikest materjalidest ja lakooniliste lõigetega, ja valmis igasugu ootamatusteks, laskma täiesti vabalt liigutada, tegema nähtamatuks ja kaitsma väljaspoolttuleva eest. Kui mõni ese on veidigi ebamugav, selle kuju või värv tundub veidi vale, siis see tunne järjest kasvab ja jääbki häirima, kuni eseme ära vahetan. Seega on mul välja kujunenud kindlad komplektid ja aja kokkuhoiu mõttes teisi ma isegi ei proovi. Aga mitte alati pole see nii olnud, suurema osa oma elust kandsin neid kaltse, mida kätte sain, kui sain. Olen õppinud leidma endale täpselt nahkamööda riideid, ilus olemiseni pole veel jõudnud 😁😁 aga meie kliimas tähendaks see suurema osa aastast jumalikke tormijopesid (elan maal), kauneid kampse ja jumalikke karupykse.
ReplyDeleteJaa, need emade riidekapid! Mina sain juba teismelisena oma ema noorusaja seemisnahksed kontsakingad endale, mida mõnel peol ikka kandsin ka, aga mis on minuga nüüd lihtsalt kõik need elu 20 kolimist kaasa teinud ja mul pole plaaniski neid kunagi ära visata. Ja vanaema (ehk ema ema) nooruspõlve üks pidulik pluus, mille ma kandsin küll kahjuks ribadeks... Too oli selline täiega Addams family style noh, ja gootitsikk nagu ma tol ajal olin... ühesõnaga, need emade riidekapid... ses mõttes, oleks mul endal tütar, saaks ta toreda kaasavara mu riidekapi näol :D Aga vbolla kui kunagi lapselapsed ja neist mõni o tüdruk... :D
ReplyDeleteAga praeguses elukohas on mul nii väike riidekapp, et enamus asju on vaakumpakendiga kapi otsas, ainult igapäevased on kapis kohe võtmiseks.
Ma siis kirjutan enda riidekapist ka: olen veidi nagu Sina, Epp, selles osas, et mul on väga vähe riideid üleüldse ja nii, kui ma midagi enam ei kanna, lähevad nad taaskasutusse tagasi või õdedele/emale edasi. Olen avastanud, et see hoiab ära ka selle, et ma riideid endale kokku kuhjaks, sest kõik mu valikud on käepärast ja poodi saan minna siis, kui tõesti tunnen, et vot see ese on mu garderoobist puudu.
ReplyDeleteAga selles oleme (kahjuks) erinevad - ma ei suuda kokkusobitamisega tegeleda. Väga harva, kui selgapandud riided uuesti ära võtan, sest need ei sobi. Enamik riideid on nagunii T-särk ja teksad või siis mingi kleit, seega kõik peaks justkui kõigega sobima. Ma tegelikult olen tundnud, et võiks seda ilumeelt ja sättimisjõudu rohkem olla, aga no mida teha? Laisk on laisk. Millegi pärast vastandan enda ilu eest hoolitsemist ja intellekti ja ma kuigi näen selgelt, et need kaks ei ole üldse mitte vastandid, siis emotsionaalselt pole ma veel sinna jõudnud. Loodan, et ühel päeval...
Saara, oi, enda ilu eest hoolitsemine ja intellekt tõesti ei ole vastandid. Küll sa jõuad sinna... siis, kui sinu jaoks õige aeg on :)
ReplyDelete