YARKO seisab tollel novembri-lume ajal võetud pildil enam-vähem selles kohas, kuhu ta eile matsime. Imeilus väike ojaäärne välu, kanjoni põhjas, kodu paistab kätte.
Kui Yarkole hauda kaevasime, ei olnud lumest aga juttugi. Sadas hoopis nagu oavarrest. Noh, oligi parem, polnud pisaraid tarvis pühkida, nägu nõretas nagunii. Aga nutmine ei tähenda meele heitmist. Vana hea hauakaevamise kombe kohaselt võtsime kumbki Pauliga kolm pitsi Viru Valget: enne kaevama asumist, kui haud valmis, ja kui kinni ajama hakkasime. Vulkaanilise tekkega pinnases on labidatöö pehmelt öeldes raske, olgu lisatud.

Ning siis veel matus ise kui niisugune. Ma ei taha kurval teemal poolvägisi nalja kiskuda, aga Yarko maine keha alla kanjonisse saada - see oli paras väljakutse. Et kuidas me seda tegime? Aga niimoodi, et koer sõitis Mehhiko tekkidesse mähituna uhkelt suures aiakärus, Paul kärumeheks. Me naersima ja nutsime vaheldumisi, kogu pika sõidu alla välule, konarlikku sajandivanust vankriteed mööda.

Yarko sai teele kaasa vana truu korvpalli (selle, mis koos koeraga Eestist Ameerikasse kolis), kaelarihma, jalutusrihma pluss kaks lemmik-tennispalli, kirjaga Wilson. Mõnesaja aasta pärast, kui arheoloogid kanjonipõhja uurivad, pannakse annaalidesse kirja, et leiti Wilsoni-nimelise koera rituaalne matusepaik:). Arutasime ka, kas peaks kõrvarohtu kaasa panema. Jäi panemata. Ei usu, et kõrvad Yarkole vaeva teevad noil imelistel väljadel, kuhu ta ring tuiskama läks. Kui kalmuküngas tasasemaks langeb, külvame mulla Oregoni aasalillede seemneid täis, see jääbki ainsaks tähiseks.

Täna pärastlõunal käisime linnas pabertaskurätikute kesiseks kippunud tagavara täiendamas. Hiljem, õhtupimeduses, jalutasime alla kanjonisse, aeglaselt. Noorkuu annab juba kenasti valgust. Küünal hauakünkal põles, taevas oli must, kõrge, tihedalt tähti täis. Sirius, Koeratäheks kutsutu, vaat et sama kirgas kui kuu. Ojavulin selgelt kuulda, kaks öökulli hõikusid vaikselt vastastikku.

Hiljem, kui juba üleval majas olime, kutsus Paul mind terrassile tagasi. Et mulle näidata, kuidas pisike küünlatule täpp all kanjoni põhjas vilgub.
Dec26/2014

-------------

YARKO is standing on that picture (taken in November) almost on the place where he got buried yesterday. Amazingly beautiful little meadow right by the creek.

It was raining cats and dogs when  Paul and I were digging the grave yesterday.  Rain stopped though  by the time we took Yarko's body down there, wrapped into colourful Mexican blankets. It was a beautiful, tearful burial. Today we had to go to town to top up our Kleenex supplies, later in the dark took a walk down to the canyon. Candle was burning on Yarko's grave, sky was amazingly high and so very full of stars. You could clearly hear the creek, two owls were calling. Sirius, also known as Dog Star was almost as bright as crescent moon...

Back in the house, Paul asked me to step out one more time to take a look at certain small spark of light in the dark canyon. It was Yarko's candle.
Dec 26/2014