Paranoia self destroya

 

Me Oregoni kodu rendileping sätestab, et rentnikupoolsest lepingu lõpetamisest tuleb majaomanikele 30 päeva ette teatada. See number tekitas mulle ja Paulile üksjagu peavalu, sest me suhe perekonnaga, kellelt kinnisvara üürime, on siin elatud pea 10 aasta jooksul tavapärasest üürniku/üürileandja vahekorrast välja kasvanud, tükk maad soojemaks, lähedasemaks kujunenud. Kaalusime üsna kaua, kuidas talitada, sest kolimisotsus juba jupp aega tagasi tehtud, ajakavagi enam-vähem paika pandud… Kas ajada näpuga kirjatähes järge, hoida landlorde pimeduses, sest mingit kohustust kui niisugust meil ju pole enneaegu aru anda? Või läheneda asjale inimlikust seisukohast, avada kaardid, pakkuda neilegi aega mõttega harjuda, tulevikku planeerida, hoolimata faktist, et me oma uut kodu veel otsimagi pole hakanud, leidmisest rääkimata? 

Mõned nädalad tagasi tegime lõpuks otsuse. Julge sellise. Et miks, issand halasta, peaksime oma valikud hirmule rajama? Mida siis õieti kardame? Et meid 30 päeva pärast välja tõstetakse, kui teatavaks teeme, et tuleval aastal lahkuda plaanime? Ja kui juhtub kujuteldamatu ning visataksegi, so what? Üürime laoruumi, paneme kraami hoiule, elame camperis, kuniks uude elamisse kolime. Me ju juba hea mitu talve täitsa vabatahtlikult paari kuu kaupa matkasõidukis resideerunud, issand jumal. Ühesõnaga, andsime landlordidele oma plaanidest teada. Vähe sellest, suurendasime ebamäärasust veelgi, välistades täpsemad tärminid, nimetades vaid, et kolime millagi 2024. aasta jooksul. Põhjused tõime ka muidugi, et soojemasse kliimasse ja pereliikmetele lähemale, kuigi praegune kodu on meile ülimalt südamelähedane, jne.  

Ja mis te arvate, mis juhtus? Otse loomulikult said me paranoilised kujutelmad tõsielusündmuste poolt välja naerdud. Esiteks loodavad majaomanikud, et me ümber mõtleme, paigale jääme. Või siis vähemasti ei koli tuleval aastal (“you are welcome to stay as long as you’d like”). Teiseks tänavad kuuni ja tagasi kõige selle eest, mis aastate jooksul nende kinnisvara heaoluks teinud oleme. Rääkimata igasugu muudest ilusatest ja südamlikest pakkumistest, juhul kui me siiski lahkume, muuhulgas muidugi ülivõrdeis soovituskirjad, ning Yarko haua hooldamine all kanjonis (mida pole tarvis, sest ta puhkepaik sai meil sedasi planeeritud, et juba paar aastat peale detsembrit 2014 ei oskaks keegi peale meie kahe arvatagi, et tollele lopsaka rohu ja salveipõõsastega kaetud väikesele välule üks äge immigrandist saksa lambakoer sai maetud.) Lisaks palub landlady, et ma talle seminari korraldaksin, majaümbruse ja aia hoolduse teemal; kuidas mul on õnnestunud säärast kvaliteeti saavutada ja säilitada? Mispeale ma muidugi teatasin, et olen omaenda perfektsionismi ohver - vaevalt, et keegi teine sedasi pintsettidega iga umbrohuliblet taga ajama hakkab... 

Ühesõnaga, klassikaline win-win situation. Mõlemad osapooled said kinnitust, et inimesed on ilusad ja head. Paranoia self destroya, ma ju räägin! (See ütlemine on üsna tihedasti ühe Pauli töökaaslase repertuaaris, kasutab nii raketiehitusel kui ka kõikvõimalikel muudel elujuhtudel.)

Fotodel taga-aed, paar päeva tagasi. Meil kasvavad seal kadakapuud. Just, mitte põõsad, vaid puud, uhked ja kõrged, olen neist ennegi kirjutanud. Sel aastal sattus hullumeelne marjasaak, maapind lausa sinetab. Kuid see pole veel kõik. Sajad punarinnad, kes siin maja ümber rände-eelselt kohal viibivad, söövad end noist küpseist, magusaist marjadest purju. Ei, ma ei tee nalja. Või noh, kas just purju, aga igal juhul söövad segaseks, misjärel sebivad sihitult ringi lennata, suplevad ennastunustavalt me aiatiikides. Ausalt, ma hoian tiikidel hirmuga silma peal, olles vaimselt valmistunud mõnele hulljulgele sulelisele vette järele hüppama ja suust suhu nokka hingamist tegema, sest enesealalhoiuinstinkti ei tundu neil peale marjadega maiustamist säilinud olevat.

November 19/2023 

“Don't be a little paranoid; worry about everything, or let it all go.” ― James Alan Gardner, Trapped