Mõned nädalad tagasi tegime lõpuks otsuse. Julge sellise. Et miks, issand halasta, peaksime oma valikud hirmule rajama? Mida siis õieti kardame? Et meid 30 päeva pärast välja tõstetakse, kui teatavaks teeme, et tuleval aastal lahkuda plaanime? Ja kui juhtub kujuteldamatu ning visataksegi, so what? Üürime laoruumi, paneme kraami hoiule, elame camperis, kuniks uude elamisse kolime. Me ju juba hea mitu talve täitsa vabatahtlikult paari kuu kaupa matkasõidukis resideerunud, issand jumal. Ühesõnaga, andsime landlordidele oma plaanidest teada. Vähe sellest, suurendasime ebamäärasust veelgi, välistades täpsemad tärminid, nimetades vaid, et kolime millagi 2024. aasta jooksul. Põhjused tõime ka muidugi, et soojemasse kliimasse ja pereliikmetele lähemale, kuigi praegune kodu on meile ülimalt südamelähedane, jne.
Ja mis te arvate, mis juhtus? Otse loomulikult said me paranoilised kujutelmad tõsielusündmuste poolt välja naerdud. Esiteks loodavad majaomanikud, et me ümber mõtleme, paigale jääme. Või siis vähemasti ei koli tuleval aastal (“you are welcome to stay as long as you’d like”). Teiseks tänavad kuuni ja tagasi kõige selle eest, mis aastate jooksul nende kinnisvara heaoluks teinud oleme. Rääkimata igasugu muudest ilusatest ja südamlikest pakkumistest, juhul kui me siiski lahkume, muuhulgas muidugi ülivõrdeis soovituskirjad, ning Yarko haua hooldamine all kanjonis (mida pole tarvis, sest ta puhkepaik sai meil sedasi planeeritud, et juba paar aastat peale detsembrit 2014 ei oskaks keegi peale meie kahe arvatagi, et tollele lopsaka rohu ja salveipõõsastega kaetud väikesele välule üks äge immigrandist saksa lambakoer sai maetud.) Lisaks palub landlady, et ma talle seminari korraldaksin, majaümbruse ja aia hoolduse teemal; kuidas mul on õnnestunud säärast kvaliteeti saavutada ja säilitada? Mispeale ma muidugi teatasin, et olen omaenda perfektsionismi ohver - vaevalt, et keegi teine sedasi pintsettidega iga umbrohuliblet taga ajama hakkab...
Ühesõnaga, klassikaline win-win situation. Mõlemad osapooled said kinnitust, et inimesed on ilusad ja head. Paranoia self destroya, ma ju räägin! (See ütlemine on üsna tihedasti ühe Pauli töökaaslase repertuaaris, kasutab nii raketiehitusel kui ka kõikvõimalikel muudel elujuhtudel.)
Fotodel taga-aed, paar päeva tagasi. Meil kasvavad seal kadakapuud. Just, mitte põõsad, vaid puud, uhked ja kõrged, olen neist ennegi kirjutanud. Sel aastal sattus hullumeelne marjasaak, maapind lausa sinetab. Kuid see pole veel kõik. Sajad punarinnad, kes siin maja ümber rände-eelselt kohal viibivad, söövad end noist küpseist, magusaist marjadest purju. Ei, ma ei tee nalja. Või noh, kas just purju, aga igal juhul söövad segaseks, misjärel sebivad sihitult ringi lennata, suplevad ennastunustavalt me aiatiikides. Ausalt, ma hoian tiikidel hirmuga silma peal, olles vaimselt valmistunud mõnele hulljulgele sulelisele vette järele hüppama ja suust suhu nokka hingamist tegema, sest enesealalhoiuinstinkti ei tundu neil peale marjadega maiustamist säilinud olevat.
November 19/2023
“Don't be a little paranoid; worry about everything, or let it all go.” ― James Alan Gardner, Trapped
No poleks küll osanud arvata, et piltidel on kellegi koduaed. Väga uhke. Olen üllatunud, et USAs võib ainult kolmkümmend päeva ette teatada, siis vanas Euroopas on igas riigis (või noh, tean neis, kus olen üürinud) erinev, aga etteteatamise tähtaeg on väga pikk (mõlemapoolselt). Belgias on kuidagi nii, et kui leping on kestnud üle kolme aasta, siis on temast saanud mingi teisttüüp leping ja ülesütlemise tähtaeg on ... 3 kuud? 6 kuud? Kui erakorralistel tingimustel varem lõpetada, peab trahvi maksma, jällegi mõlemapoolselt. Ühesõnaga, keeruline. Eestis ma olen oma üürnikele pannud ka 30 päevase tähtaja, aga see ei takistanud ühel pealtnäha väga kenal proual, kellega meil täitsa sõbralikud suhted olid, mulle siiski kotti pähe tõmbamast. Kolis enne välja ja teatas e-maili teel, et "kule, lugu nüüd selline, et ma läksin ära ..." No jah siis, mingi 600-700 eurtsi pärast ei hakka ju kohtuga jamama. Ja nii ei tähenda see üürileping seal suurt midagi ...
ReplyDeleteUSAs saab sõlmida väga erinevaid üürilepinguid, sõltub osariigist ja/või poolte kokkuleppest. Meil on säärane (kõvasti rentnike kasuks kaldu) leping, et üürileandja poolne etteteatamisaeg on tükk maad pikem kui üürnike oma.
DeleteSu viimase lause kohta - jaa, sellest on meil mu mäletamist mööda ennegi mitmes kohas juttu olnud, et Eesti üüriturgu ei saa näiteks USAga (või ka Belgiaga) võrrelda. Sel alal on Eestis vist suht anarhia, nagu ma aru olen saanud.
Ma vaatasin esiti, et pärlid :) nii ilus!
ReplyDeleteKui ikkagi paigale jääte, siis dzinnitööstus, äkki ;) ?!
Alternatiivne tsitaat postituse alla oli mul valitud selline: “When life gives you juniper berries, make gin!” ― Laurie Buchanan
Delete:)
Sama nagu, never assume anything.
ReplyDeleteJust!
DeleteTundub, et te olete neile nii meeldivad kui ka kasulikud. Inimesed soovivad turvalise suhte jätku, aga elu käänakute vasta ei saa.
ReplyDeleteVägevad kadakad 😮
Ma lasin eesti yyriturult esimesel võimalusel jalga ja hoolimata kõigest ei kahetse. Kui sul tervis jukerdab, ei ole stabiilsest sissetulekust juttugi, teistest inimestest sõltumine on alati väga suur probleemigeneraator.
Kliima muutub järjest vastikumaks, meil on viimastel aastatel talv faktiliselt novembri keskel alanud ja kestnud põmst jyripäevani. See on kole. Õnnelikud on inimesed, kellel soojemasse kliimavöötmesse kolimiseks piisab yle maakonna piiri liikumisest. 😀
Jah, meil siin USAs on tõesti see hea asi, et elukohavalik on rikkalik.
DeleteAga seda pean siiski märkima, et osariigist teise kolimine on sutsu keerulisem kui ühest maakonnast teise, kui Eesti näitel võtta. Samas jällegi sutsu lihtsam kui ühest Euroopa riigist teise. Kusagil vahepeal, ühesõnaga.