Kolm

 

Kõigepealt 5500 lugejanumbritest. Ma ei saa aru, mis toimub. OK, täitsa loogiline, et selles postituses kajastatud sündmused numbrid lakke lõid. Publik, teadagi, armastab verd ja soolikaid, ja ega ma ise kah patust puhas pole. Teinekord draama kohe tõmbab, mis teha. Aga nüüd, kui nimetet torm juba ammuilma vaibunud peaks olema, ja mina siin omaette õige õrnalt tundnud, et igapäevase postitamise tuules hakkan justkui avanema, elik ehk kirjutan mõnestki asjast, mida siiani pole jutuks võtnud – nüüd on tollest paari päeva tagusest “Üks” postitusest saati mu niigi arusaamatult kobedad lugejanumbrid pea kahekordistunud. Jah, kahe, lugesite õigesti. Crazy! Miks? Mis lahti on?? Misasi lugejaid nüüd äkitselt intrigeerib? Asjaolu, et iga päev ilmub uus sissekanne? Nunnud kutsikapildid? Müstika, ma ütlen. Jõllitangi praegu 5500 tagatoas neid numbreid ja tunnen, kuidas tahaks teo kombel karpi tagasi tõmbuda. Aga noh, jänes teadagi kaarte ei mängi ja shampust ei joo ja nii edasi, mistap ma ei kavatse oma plaane muuta, olgugi, et publiku hulk saalis ehmatavalt kasvanud. 

See oli sissejuhatus. Nüüd postituse juurde. Meil siinpool vett toimus üleeile Thanksgiving, eks. Paulil ja mul on traditsioon, et tema kokkab peoroad tänupühadel, mina jõulude ajal. Eilne menüü: ahjus küpsetatud kana + kabatshokk (acorn squash). Ja õunapirukas. Kumbki meist ei  fänna kalkunit ega kõrvitsapirukat, kuigi mõlemad kuuluvad iga endast lugu pidava Ühendriikide perekonna traditsiooniliste, must have tänupühasöökide nimistusse. 

Pühadesöömaaegadest rääkides. Mida vanemaks saan, seda enam olen nn. kohustuslike pühade suhtes paras Grinch, olgu siis tegu jõulude, jaanipäeva või tänupühaga. Vastuhakk hõlmab muuhulgas ka toidulauda, ja kui põhjust otsides enda sisse vaatan, leian sealsetest psühholoogilistest sügavikest nüüdseks juba aastakümneid kestnud toiduallergia. Konditsiooni, mis on mus tekitanud tugeva vastumeelsuse mistahes toidusunduse suhtes. See ei puuduta muide üksnes menüüd, vaid ka söömingu ajastamist. Kaotan vähimagi isu, kui tean, et vot punkt see kell pean lauda istuma, kõhtu täitma hakkama, et sotsiaalselt aktsepteeritav olla. Muidugi, tänaseks olen tänu jubedatele allergia-atakkide kogemustele niikaugel, et võin silma pilgutamata ükskõik millises peolauas vaid veiniklaasi taga istuda, sama ajal kui muu seltskond end hea ja paremaga nuumab. Kõhu söön täis kodus, enne pidu. Juhtub pikem oleng, võtan omaenda isikliku leivakoti kaasa. Kui veel mõned aastad tagasi üritasin, hambad ristis (no pun intended) fassaadi säilitada, toitu moepärast ette tõstes, et seda hiljem Pauli taldrikule või prügikasti sokutada, siis viimasel ajal ma isegi ei vaevu enam teesklema. Imestajad ja toidutoppijad peletan viisakalt, kuid kindlasõnaliselt eemale.

Ühesõnaga, jah, üleeilegi oli mul tükk tegemist, et kellapealt Pauli kokakunstisaavutuste kallale asuda. Samas, olime kahekesi, külalisteta, Paul oleks mõistnud, lükanuks ma maiustamist tunnikese või poole võrra edasi, söömaks siis, kui mulle sobib. Aga no lõhnad olid sellised, et meelitasid isegi minusuguse paljukannatanud toiduallergiku lauda. For the record: me ilmselgelt pole õiged ühendriiklased. Ei vaadanud tänupühal ameerika jalgpalli ega ostnud Mustal Reedel ühtegi asja. Vaatasime hoopiski poole ööni Oppenheimerit, samal ajal end jäätisest oimetuks õgides. 

Fotod: oksapurustamismasin, neljakuune Lilli. Need kõrvad!! Tänaseks on Lillikene kõrvadele muidugi järele kasvanud. Veebruar 2017.

November 25/2023

“Thanksgiving was nothing more than a pilgrim-created obstacle in the way of Christmas; a dead bird in the street that forced a brief detour.” ― Augusten Burroughs, You Better Not Cry: Stories for Christmas

“Here in Britain, of course, it's Thank Fuck We Got Those Weird Jesus Bastards On The Boat Day” ― Warren Ellis

“I celebrated Thanksgiving in an old-fashioned way. I invited everyone in my neighborhood to my house, we had an enormous feast, and then I killed them and took their land.” ― Jon Stewart