Obsidiaan ehk vulkaaniline klaas on ränirikka koostise ja klaasja struktuuriga vulkaaniline kivim.
Kuna me nüüd siin Oregonis tasapisi otsi kokku tõmbame, siis võtame nö viimast lühiretkete näol koduümbruse vaatamisväärsetesse paikadesse. Augustikuus oli sihtkohaks
The Big Obsidian Flow, elik mäetäis vulkaanilist klaasi. Paul tegi ettepaneku, et käime ära. Poolteist tundi sõitu, kolm ööd campgroundis, lähedalasuva järve kaldal, poolteist tundi tagasi. Piece of cake. Mul tõtt-öelda ootused puudusid, kujutlesin mingit keskmise suurusega, kivistunud laavalahmakat, no säherdusi ennegi nähtud, elades uinuvate, iga hetk ärgata võivate vulkaanide keskel - üks neist,
Mount Hood, me kodu-uksest kõigest 150 km kaugusel. Kuid oh üllatust, keskmise suurusega laavalahmakast polnud juttugi. Suur Obsidiaanivoog on hiiglamõõtmetega, säärastega, nagu esimeselt, netist näpatud pildilt näha.
Tegime obsidiaaniväljal tiiru kah. Lillikese jätsime heaga autosse, hoiatavad sildid olid väljas, et rada kulgeb sisuliselt klaasikildudel, ja ärge jumala eest maast miskit üles korjake, lähete vangi. Esimesele käsule kuuletusime, teisele mitte. No ma tahaks näha inimest, kes säärases kohas ainumastki tükikest musta värvi loodusimet taskusse ei pista. Ega see mõni Egiptuse püramiid ole, laava ju uuenev loodusvara. Ja lõppude lõpuks, miks ei võiks neid va püramiidegi tasapisi tükikaupa laiali tassida, miski ei kesta igavesti, turistidki ju osa ajaloost, ei?
Anyway. Millest ma rääkida tahtsin, on vaatamisväärsused ning nendega seotud ootused. Näiteks. Millalgi 90ndatel seisin Notre-Dame katedraali gooti kaarte all, endamisi imestades, miks
tunnet peale ei tule. Kõik need loetud raamatud ja vaadatud filmid ja kohalkäinute vaimustunud kirjeldused, ja mina olen enam-vähem “ahah, selline suur ehitis siis” meeleolus. Seevastu Ruhnu saare pisitillukeses kirikus, tolles uuemas, kivises, läksid asjad nii kaugele, et pakkusin end abiks, kui
kirikuõpetaja kurtis, et põrand tahab pesemist, aga tal, vanainimesel, selg ja jalad kanged. Te ikka teate, et kes kordki elus kirikupõrandat pesnud, saab
kõik patud andeks? Ühesõnaga, Ruhnu kehvake kirik on mu elamusteredelil mitu pulka kõrgemal kui Notre-Dame. Tõestuseks pilt kah, aasta oli 1996. Või 97.
Ja veel. Me esimese kohtingu ajal, veebruaris 2010 viis Paul mind kolmenädalase road-tripi käigus Grand Canyonit vaatama. Kaval mees, pole miskit öelda – verivärskele armusuhtele lisavad võimsad kulissid ju veelgi vürtsi juurde. Lisaks oli ta sedavõrd kaval, et ei hakanud tolle reisipäeva peaatraktsiooni valju häälega välja kuulutamagi. Nii me siis kulgesime seal Arizona põhjaosas, mina õndsas teadmatuses maanteekõrvase looduse kohta märkusi tegemas, et näe, mingid praod pinnases. Paul muigas endale habemesse, keeras autonina “pragude” suunas ja… mu ees avanes põhjatu sügavik. Mitte, et seda kõike (kanjoni pikkus 446 km, laius 6,4 – 29 km, sügavus 800 meetrit) tollest konkreetsest vaatepunktist ühekorraga näha olnuks, kuid shokk lõi mind sellegipoolest hingetuks, vaimustus tõi lausa pisarad silmi. Kogu tolle päeva tuuritasime kanjonikaldal, parkides küll ühe, küll teise vaateplatvormi juures. Järgmisel hommikul, kui telgist välja ronisin, Arizona sooja veebruaripäikese käes silmi kissitades, võttis Paul mul käest, viis telgi taga kõrguvate kivilahmakate ligi ja osutas tibatillukesele, kivipraost välja piiluvale kollaseõielisele lillele. Tänaseni mäletan, et see õis oli mu jaoks sama mõjuv kui Grand Canyon. Vaat et mõjuvamgi.
------------
"When you start off on the trailhead at the Newberry Volcano, you don't quite know what to expect. But before you have a chance to think much about it, the Big Obsidian Flow looms powerfully, impossibly all around you.
The massive flow of glassy black obsidian and gray pumice is one of Oregon's best volcanic attractions, both for the sheer awe it produces and its geological significance in the Pacific Northwest.
At just 1,300 years old, the Big Obsidian Flow is the youngest lava flow in Oregon. It covers about one square mile near the Newberry caldera – formed when the volcano's cone collapsed about 75,000 years ago. The flow was the final stage of a bigger eruption, formed as magma containing little gas made its way to the surface and cooled, creating obsidian.
There are few better, more clear examples of Oregon's volcanic past. While the active volcanoes and massive blast craters tend to get the attention – not to mention Crater Lake – the Big Obsidian Flow is a stunning volcanic attraction all its own." Read more:
November 02/2023
“Elastic, hard, and brittle: glass presents properties that do not always seem compatible and yield unpleasant surprises.” ― Étienne Guyon, Hidden Wonders: The Subtle Dialogue Between Physics and Elegance
Mul on köögilaual kaks taldrikut, ühes on tumeda šokolaadi tükid, teises on värske obsidiaani killud. Väga sarnased nii värvilt, tekstuurilt kui suuruselt. Aju peab kogu aeg pingutama, et mitte obsidinaani haarata ja lutsutama hakata :)
ReplyDelete... ja šokolaad on ka mitte tavaline, vaid põlevkivi-šokolaad. Enne seda oli meil köögis mikrolaineahju peal palju aastaid tops värske, eheda kristallilise väävliga. Naine käis ja korjas mingi vulkaani otsast.
DeleteMul tekkis su kahe kommentaari peale silme ette pilt mikrolaineahjust ja väävlist ja obsidiaanist, ja kuidas need kolm kokku mixituna ja/või valesti kasutatuna köögis mingi õudse jama korraldavad :)
DeleteMisasi on põlevkivi-shokolaad? Ma võiks ju googeldada, aga...
Meie majapidamises vedeleb kah siin ja seal kive ja mineraale jne, imelikke objekte imelikes kohtades. Paul on petroloogias (ja muud sorti kivimiteaduses) üsna asjatundlik, tal on virnade viisi selleteemalisi raamatuid.
Mingi Ida-Virumaa turismileiutis. Ma ei saanudki aru, kas koostis on ka kuidagi eriline või on lihtsalt tehtud temaatiline paber.
DeleteHm, põlevkivishokolaad... nimi küll isu ei tekita :)
DeleteNüüd tuleb üks "aga mina!"-kommentaar, palun juba ette vabandust.
ReplyDeleteLapsepõlves oli üks mu lemmikraamatuid 1959. aastal ilmunud "pioneerijuhi käsiraamat", mis sisuliselt oli maailmavaatelise soustiga üle valatud internetieelne "DIY" ideede ladu. Konservikarbist latern, okstest telgilaadne ese, vibu, oda... Mida iganes veel.
Oda. No kellele siis oda vaja ei lähe, seda enam, et raamatus kirjeldati ülimat vajadust küttida maisipõlde hävitavaid ümisejaid, onju? "Võtke kild vulkaanilist klaasi".
Kaheksa-aastane mina otsib seda vulkaanilist klaasi siiani veel Eesti lepikutest ja mererandadest.
Vaatasin korraks üle: raamat oli 1949. aastal välja antud. Minupoolse huvi tärkamise ajaks oli see juba üsna kulunud nurkadega, kõvasti kasutatud üllitis.
DeleteEestis on settekivimite kiht peal, vulkaanilist kivimit ei saa meil olla.
DeleteKui satute Põhja-Soome, siis võtke pool päeva aega ja käige Lampivaara ametüsti-kaevanduses. Rovaniemist veidi põhja pool. Meile tehti seal väga äge Skandinaavia geoloogia töötuba - loeng ette ja praktikum järgi. Kõigile hirmsasti meeldis. Mul on autos siiamaani (mitu aastat hiljem) eheda ametüsti tükikesi :)
Seda DIY kuliibinlust kannab aga matkajate seltskonna mingi grupike edasi. Teeme õllepurgist kerge priimuse, ehitame ise endale noa, valmistame ehituskilest seljakoti jne.
DeleteNo kuule, "aga mina" kommentaarid on jumala OK, kui nad pole "aga mul on parem/suurem/õigem kui sul". :)
DeletePioneerijuhi käsiraamat, nii tore! See oli siis vist vene keelest tõlgitud, küllap neid va ümisejaid ja vulkaanilist klaasi kusagil NL avarustes ikka leidus?
Mul muide oli lapsepõlves säendseks survival-käsiraamatuks "Saladuslik saar". Insener Cyrus Smith ja tema geniaalsed, elupäästvad leiutised...
Aga jah, siinpoolgi tehakse (matkajatele) ellujäämiskoolitusi. Ja meil koduses raamatukogus on mitmeid vahvaid selleteemalisi raamatuid, 50-60-70ndatest, ägedate illustratsioonidega ja puha. Ellujäämisoskused on tegelikult ajatud ju. Sellegipoolest leidub tarkpäid, kes siin meie kodumägedesse päevaks matkama minnes bivouac-teki asemel nutifoni kaasa võtavad, et küll tullakse päästma. Ainuke häda on selles, et kui levi pole, ja emergency-positsioneerimist pole sisse lülitet, siis ega ikka ei tulda küll.
Kaur: olen juhtumisi seal ametüstikaevanduses käinud ja see oli üks neid sealtkandi atraktsioone, mis pani mind soomlaste turismileidlikkust imetlema. Samamoodi olid nad mingist kullaojast atraktsiooni teinud, müüsid pileteid, mille omanik võis siis teatud aja oja ääres kulda pesta. Küllap teenivad kohalikud nende piletite pealt rohkem kui kullapesemisest ise saaksid.
DeleteMeile ei meeldinud mitte soomlased, vaid see prantsuse onu, kes kogu toda ettevõtmist teatud mmm.. maeileiasedasõna... aplomb pole see... noh sihukese kõikehõlmava uhkuse ja eneseteadlikkusega esitles. Tähendab no soomlased meeldivad meile ka, seal kaevanduse muuseumis lihtsalt ajasid asja välismaalased.
DeleteMeil siin on väga Rock and Gem Show'd väga populaarsed. Seal võib veeta tunde kivisid, kivimeid, kivistisi näppides, ja terve varanduse kulutada, kui tahtmist ja võimalust. Arizona muide, kuhu kolime, on nonde showde poolest veel eriti tuntud. Sest sealkandis ei saa sammugi astuda, ilma et maast mingit geoloogilist varandust leiaks, kui väheke liialdatult väljenduda.
DeleteMa veidi lugesin, aga ei saanud hästi aru. Need show'd on nagu näitus?
DeleteLampivaaras antakse sulle geoloogi vasar kätte ja saadetakse ametüste kaevama. Enne räägitakse, millise geoloogilise veidruse läbi on võimalik Soomes sellist kivimit leida.
Nii et need minu autos vedelevad kivikesed mu enda käpakestega maa seest välja korjatud.
Jaa, rock&gem showd on näitusmüügid. Googelda näiteks „Quartzsite rock and gem show, images“ – siis näed, milliste mõõtmetega.
DeleteVasaraga ma pole kivide kallal käinud, see on küll lahe siis, mis Lampivaaras tehakse!!
Ma ja Paul harrastame pühendunult säärast asja nagu rockhounding, elik siis kõnnid ja hoiad nina maas ja silmad lahti; New Mexico ja Arizona ja Utah on selleks superkohad. Oleme leidnud muuhulgas jaspist, ahaati, kvartskristalle, kõik ei tule meeldegi praegu. Paul peab mulle alati geoloogia-loengu kah, miks üht või teist väärtkivi just selles kohas leidub, ja kui parasjagu teadmist tagataskust võtta pole, otsib kodus lisainfot.
Uhh, lahe!
DeleteVau. On ikka kohti maamuna peal 😮
ReplyDelete(Ma peaksin ka kõik oma patud andeks saama, sest umbes aastal 1995 Tartu Kunstika suvepraktika ajal oli kiviosakond Saaremaa Kaarma kiriku taastamisel 2 nädalat tasuta tööjõud. Me puhastasime pastoraadi keldrikäigu myyritist ja vedasime käsitsi kiriku võlvipealselt ämbritega sodi alla. Kyll oli äge see kõver ja kitsas kivist trepp. Olen nt keskkooliajal laulukooriga veel paaris kirikus laulmas käinud, väikesed kohalikest materjalidest ehitatud maakirikud on nunnud.)
No näed siis. Nii sul kui mul kõik patud andeks saadud, nii mineviku kui tuleviku omad :)
DeleteRuhnu kirik, see uuem tekitab minus alati helge tunde. See on kuidagi harjumatult valgusküllane ja "valgustav"... Minu lemmikkirik.
ReplyDeleteJah, just selline oli ka minu mulje - valge ja helge kirik.
Delete