Neli

 

Ma vaatan alati inimeste käsi. Ja natukene kadestan naisi, kel käed ilusad. Pauli vennanaisel näiteks. Ta on minust mingi 5 aastat vanem, aga käed nagu vanade meistrite maalide madonnadel – graatsilised, siidjad. Pikkade, otstest peenenevate, justkui voolitud sõrmedega. Minul? No minuga on nii, et ma polnud veel kolmkümmend viiski, kui eelkooliealine vennatütar mu käsi vaadates lapseliku otsekohesusega lajatas: “Sul on nii koledad käed!” 

Oma kuuekümnenda sünnipäeva postituses kirjutasin sedasi: “Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus.” Toona, kaks ja pool aastat tagasi, vastas kirjutatu tõele. Kuid tänaseks on mul väike… kuidas öeldagi… hirm ei ole õige sõna… mure? kõhedus? tekkinud. 

Ei, oot, kohe seletan, asi pole tegelikult hull, pigem eakohane. Kusjuures ma ju teadagi see mimm, kes igal pool ja kõigile kõva häälega kuulutab, et vananemine mind ei häiri, sellega kaasnevad välimusemuutused samuti mitte. Mis on suures plaanis tõsi. Ja mis viga mitte häiruda, kui sind on õnnistatud eksterjööriga, mille vormishoidmiseks pole tarvis jõupingutusi teha. Kehast räägin siin, eks. Paul iseloomustab mind sõnaga “shapely”, seegi vastab suures plaanis tõele. Näoga on muidugimõista teine lugu, kuid kortsud, jumal tänatud, mind ei häiri. Kohe üldse mitte. Küll aga on, iseendalegi imestuseks, käelabad väheke häirima hakanud. Me siin hiljuti vaatasime vahvat neo-noir actionit French Connection II, ja seal oli stseen, kus väike vanaproua Gene Hackmani kehastatud narkouimas detektiivi lohutamas (üksiti ka röövimas) käis, ja teate, need mutikese käed… õudneee!! Loodetavasti polnud see ta loomulik kehaline seisund, vaid butafooria, vähemasti osaliselt. Tohutusuured moondunud liigesed, kulliküüntena kõverad sõrmed… appikene. Mõtlesin neile kätele veel mitu päeva takkajärgi, üksiti kaesin hindavalt enda omi.  

Osteoartriit, muide, on rassistlik, seksistlik konditsioon, ealiselt diskrimineeriv pealekauba. Tabab eelkõige vanemaealisi, valgeid naisi. Minu puhul mängivad rolli muidugi ka kõik need aastad naha- ja metallitöid, aia- ning remonditöid, koerapeksmistkoolitamist. Kusjuures veider, et parem käsi, primaarne töökäsi, näeb tükk maad noorem välja kui vasak. Ei, miski kuskilt ei valuta, tänan küsimast, ega sega (veel?) ka kõige peenemaid töid tegemast, õmmelust ja muud taolist. Aga see pagana väljanägemine, noh! Vasaku käe väike sõrm on ülemisest liigesest kõverdunud, kusjuures ei vaata mitte allapoole, vaid kelmikalt kõrvale, neljanda, nimeta sõrme suunas. Flippimis-sõrme ülemine liiges näeb välja justkui abstraktne skulptuur. Ja nii edasi. Käesoontest ärme üldse rääkima hakkamegi, need olid juba tol ajal köiejämedused, kui vennatütar tõde kuulutas. Kusjuures kummalisel kombel on soonedki toekamad just nimelt vasakul käeseljal. 

Ühesõnaga, olen oma käete suhtes pisut rahulolematuks muutunud. See eespool tsiteeritud kõrgelennuline “käed on üksnes tükike kestast” ei taha mind viimasel ajal miskipärast teenida, samas kui kesta muude osade muutused jätavad külmaks, mõned arengud tunduvad isegi täitsa meeldivad, või  vähemasti huvitavad. Pean vist jälle üle ei tea mitme aasta (lühikesi) sõrmeküüsi lakkima hakkama, mustaks või hõbedaseks või miskit. Ehk annab uue hingamise, suunab mõtted “make the most of it” rajale, selle asemel et “woe is me” vagu künda.  

Fotod: kolm ülesvõtet magavast Lillist. Keskmine pilt tuleb tervitustega kõikidele mu blogi lugevatele koerapuurivaenajatele. :) Jaanuar/veebruar 2017.

November 26/2023

“That spring, Amelia takes Maya to the drugstore and lets her choose any polish color she likes. "How do you pick?" Maya says. "Sometimes I ask myself how I'm feeling," Amelia says. "Sometimes I ask myself how I'd like to be feeling.” ― Gabrielle Zevin, The Storied Life of A.J. Fikry