Ma nüüd kohe ei teagi, mismoodi alustada. Alustaks ennastvaatlevalt? Veel eile olin kindel, et ei hakka alloleval teemal üldse sõna võtma. Sest ammuks see oli, kui Pillekese juures endale vastu rinda tagusin, kuulutades, et olen omaenda apsakatest õppinud ja seetõttu niivõrd advanced, et (oma lemmik)blogijatele vastanduvaid postitusi ei kirjuta, rääkimata sellest, et nende kommentaariumeis suu püsti vastu vaidleks. (Või kui juhtubki, et 5500s vastulause kirjutan, siis ei peksa ümber põõsa, vaid näitan selgelt näpuga ja nimetan nimepidi). Aga armsad Ritsik ja Pilleke hakkasid oma blogides kurtma, et “postitus päevas” väljakutse võtab võhmale, ja lugejaid moosima, et pakutagu teemasid. Mul tekkis vastupandamatu vastandumistahe, kuid nagu mainitud, eile suutsin veel keelt hammaste taga hoida, st. näpud klaviatuurist eemal. Kuid siis (ega süü saa ilma peale hulkuma jääda, ja ennast ma ometi süüdistama ei hakka ju) võttis Tikker kätte ja pihtis täna enam-vähem sama muret, tempides blogimisväsimust identiteedikriisiga. Misjärel sai mu tahtejõud otsa, ja nüüd siis ütlen ausalt, mida mina asjast arvan, st. “teemad otsas, aidake” asjast.
Pillekese pool kommenteerisin ta blogimisväsimuse üle kurtmise peale sedasi: “Soovitage, millest kirjutada” tuletab etteantud teemal treitud koolikirjandeid meelde, pardon my French =) Ritsik kurtis enda juures samuti, et teemad otsas, andke nõu. Aga need on ju teie personaalsed veebipäevikud, issand jumal – ega te mingit tellimus- või tükitööd tee.” Jah, vabandan veelkord, aga etteantud ainetel blogimine on mu meelest tõepoolest koolikirjandi vaibiga, olgu teema siis ühe või teise lahket abi pakkunud lugeja meelest nii põnev kui tahes.
Mul, tunnistan, on üleüldse… eee… vastumeelus tugevalt publikule orienteeritud blogide suhtes. Ma ei taha teisi lugejaid vahemeesteks, loen blogisid nende autorite pärast, mitte teiste lugejate pärast. Ma ei taha lugeda sellest, millest teised lugejad lugeda tahavad, tahan lugeda sellest, millest blogi autor kirjutada tahab. Kui zeniks minna, siis tahan vaadata kuud, mitte sõrme, mis kuu poole osutab.
Kuigi, tunnistan, tihtipeale annab kommentaarium postitusele vägagi palju juurde. Sellegipoolest maitsevad mulle enim säärased... kuidas öeldagi... 'damn the torpedoes' tüüpi blogijad. Teisisõnu, veebipäeviku tüüpi blogid, mitte foorumi tüüpi.Tahan ehedat, tummist elamust, selmet publiku soovidega lahjendatut. Tõsi, teinekord võib lugeja soov või küsimus inspiratsioonipuhangu vallandada, sellele ma vastu ei vaidle. Aga üleüldiselt on “pakkuge teemasid” minu jaoks täitsa arusaamatu lähenemine. Rõhuga sõnal minu. Ei pretendeeri siin mingile tõekuulutamisele.
Pillekese juures kirjutasin veel sedasi: “Mul muide on kah juba ammu olnud plaanis too kuu aega kestev igapäevase blogimise väljakutse vastu võtta, aga siiani olen edukalt põhjuseid leiutanud, miks ma seda teha ei saa. Pean ikka millalgi kätte võtma ja asja ära proovima.” Sel aastal ilmselt ette ei võta, aga ehk tuleval? Kindlat lubadust andma ei hakka. Ja vaatame siis, kui hästi ma ise nonde 30-31 järjestikuse blogimispäevaga toime tulen. Pole üldsegi välistatud, et rooman juba esimese nädala lõpus lugejate uste taha kraapima, et olge inimesed, aidake. Sest jube lihtne on teistele etteheiteid teha asjas, mida ma ise proovinud pole, eks.
Lõppeva aasta alguses kirjutasin minagi identiteedikriisist, kommentaarium rääkis kaasa, lugege.
Hakkasin postituse juurde tsitaati valima, no ei osanud! Sest neid, mis kümnesse tulistasid, leidsin hulgakaupa. Panen siis juba hea mitu.
November 22/2023 Image: Internet
“And by the way, everything in life is writable about if you have the outgoing guts to do it, and the imagination to improvise. The worst enemy to creativity is self-doubt.” ― Sylvia Plath
“You never have to change anything you got up in the middle of the night to write.” ― Saul Bellow
“The scariest moment is always just before you start.” ― Stephen King, On Writing
“Start writing, no matter what. The water does not flow until the faucet is turned on.” ― Louis L'Amour
“Don't bend; don't water it down; don't try to make it logical; don't edit your own soul according to the fashion. Rather, follow your most intense obsessions mercilessly.” ― Franz Kafka
“There is something delicious about writing the first words of a story. You never quite know where they'll take you.” ― Beatrix Potter
“You can't wait for inspiration. You have to go after it with a club.” ― Jack London
“Write what you know. That should leave you with a lot of free time.” ― Howard Nemerov
“This is how you do it: you sit down at the keyboard and you put one word after another until its done. It's that easy, and that hard.” ― Neil Gaiman
Sellistel nõukysimistel ja -andmistel on 1 hea omadus - nad ei kohusta millekski. Aga vestlejad saavad tunda, et nende mure on jagatud. Iga päev korralik kindla kvaliteediga kirjatykk yles panna on siiski teatav koorem, väsimuse tekkides kulub iga õlekõrreke abiks ära. Ja eks väljakutse sunnimomenti e kohustuse survet ole ka meeldiv veidigi jagada.
ReplyDeleteJep, saan täiesti ka sinu vaatenurgast aru, ehkki see erineb minu omast. :)
DeleteMa ei ole isegi kunagi mõelnud, mida mu blogi minu jaoks tähendab ja mis ta on. Nagu kuskil alguses kirjutasin, sai ta alguse lihtsalt vajadusest umbes kahekümnele inimesele ühest asjast rääkida. Ei ole foorum, seda kindlasti mitte, aga tore, kui muutub interaktiivseks ja inimesed kaasa räägivad. Ja oma blogiväljakutse juures olen üllatunud, et nii paljud inimesed tahavad kaasa rääkida. Selle otsuse (ja mulle tegelt ei meeldi sõna "väljakutse" siinses kontekstis), et blogin kuu aega järjest, võtsin vastu täitsa ise ja peamiselt enese distsiplineerimise eesmärgil - et kui ma nüüd lubasin siin blogida, siis ma seda ka iga päev teen. Kasvõi mõne lause - või kassipildi. Noh, ja vahepeal on pea tühi ... minu jaoks ei tähenda, kui keegi ütleb, "kirjuta sellest", et ma siis etteantud teemal koolikirjandit kirjutaksin (mulle meeldis kirjandeid kirjutada ka). Lihtsalt kirjutan, mis sel teemal parasjagu pähe tuleb ja olen end päevakese edasi aidanud ega pea iseenda ees häbi tundma, et ei saanud asjaga hakkama.
ReplyDeleteMul algas 5500 samamoodi – et rääkida ca 20 inimesele sama asja. Vältimaks 20 e-maili saatmist ühesõnaga. Kusjuures algus oli üksnes kutsutud lugejatega. Ja siis jupp aega olin avalik ilma kommenteerimisvõimaluseta. 2019 avasin kommentariumi permanentselt, korraks proovisin enne kah, aga hakkas ebameeldivat tagasisidet tulema.
DeleteSellest konkreetsest postitusest – ma ausalt jupp aega kaalusin, kas üldse kirjutada, aga siis otsustasin, et, nagu sinagi enda juures märkisid – miks ma ei võiks enda pinnal omaenda arvamust avaldada. OK, see arvamus läheb praegu sinu ja Ritsiku omadega vastuollu, aga ma pean teid mõlemaid väga armsateks ja lähedasteks veebisõpradeks, ja ka üleüldiselt piisavalt minuga samal lainel olevateks, et vastakat arvamust kuuldavale tuua, ilma, et mingit verist draamat või jubedat solvumist peaksin pelgama.
Jah, ma leian ka, et “otsus” on sobivam sõna kui “väljakutse”. Sellegipoolest – ära pahanda, kuid ma ausalt öeldes ei mõista, miks üleüldse sellist otsust vastu võtta, kui see vaeva ja pingutust nõuab. Blogimine võiks ju meeldiv vaba aja veetmise vorm olla, aga kui seda aega peab hambad ristis millegi arvelt näpistama, peab end sundima, kukalt kratsima, millest kirjutada – ausõna, ma ei saa aru sellest :) Samas, see mittearusaamine võib vabalt minu puudujääk olla, ilmselt ongi.
Meeldiv ja hambad ristis vahele jääb veel terve hulk muid variante. Minu puhul näiteks see: mulle meeldib kirjutada, aga olen väag ebajärjekindel. Sageli ei jää asjad tegemata mitte soovimatusest, vaid hajameelsusest ja enesedistsipliini vähesusest. Kui lepin endaga kokku, et nüüd kuu aega kirjutan, siis pean selle kindlalt ka valjul häälel välja hüüdma, siis inimesed teavad ja ma võin meelitada end mõttega, et soovivad lugeda - seega tuleb kirjutada. Muidugi me võime kohe minna edasi, et miks peab ennast distsiplineerima - aga mina pean, sest muidu ma ei võtaks nädal aega pidžaamat seljast ja aeleks voodis, krimkahunnik kõrval ja kohvitass käeulatuses. Aga mis postitusse puutub - igati asjakohane, kui ka minu blogis oleksid seda öelnud - täitsa norm.
ReplyDeleteJep, õigus sul, elu pole must-valge (su esimest lauset pean silmas).
DeleteOo ja see on nii tore: "muidu ma ei võtaks nädal aega pidžaamat seljast ja aeleks voodis, krimkahunnik kõrval ja kohvitass käeulatuses." Mine tea, ehk ükskord viib lisaks internetile ka päris-elu sind ja mind kokku, mulle tundub, et meil klikiks omavahel ka veebiväliselt. :)