Jaa, pealkiri on clickbait. Näis, kas töötab...
UPDATE, paar tundi hiljem: ennäe, töötabki!
See pole teps mitte esimene kord, mil mõni kaasblogijaist mu peas oleva postituse kaaperdab ning kirja paneb. Seekord osutus patuoinaks Indigoaalane. Mitte küll üksühele minu mõtted, aga täitsa kindel, et ta on mu ajus ringi kolanud, luba küsimata. :)
Jah, just, ka mul on viimasel ajal „raske kirjutada mõtetest, arvamustest, tunnetest“. Samas, minu puhul ei põhjusta ikaldust kahe blogipostituse vahele jääv aeg, vaid asjaolu, et mida iganes ma ka ütlema hakkan, ikka adun, et astun kellelegi valusasti varba peale. Ja seda ma ei soovi. Iseäranis peale mõttevahetust Kristallkuuli juures. Sest hammustada on tegelikult jube isuäratav, tundud iseendale nii tugev ja tark ja vaimukas ja puha. Kuid see pole sedasorti elukunst, mis kaunistaks. Ma tahaks muuhulgas kirjutada näiteks TikTokist. Et mida see platvorm minu arvates inimeste olemusega teeb. Või sellest, kuidas mu senine „valige naisi“ (või vähemusi) seisukoht on tänaseks pöördunud seisukohaks „valige sobivuse ja võimekuse, mitte soo, rassi vms alusel“. Tahaks igasugu viimastel aastatel esilekerkinud teemasid pikalt, põhjalikult, end tagasi hoidmata lahata. Ja kui ilma roosade prillideta (no pun intended) enda sisse vaatan, siis ega ma tegelikult ei oskagi öelda, kumb mind kammitseb – kas ülalpool nimetet üllas eesmärk mitte haiget teha, või pigem lihtne ja labane laiskus, viitsimatus väljaöeldu võimalike tagajärgedega (loe: kommentaaridega) tegeleda.
Kui aus olla, heietan juba mõnda aega enam-vähem samu mõtteid mis Frieda. Et alter ego kuluks ära. Sest avalikult kirjutama olen harjunud, seda hobi jätta ei soovi, aga 5500 pole justkui päris see püüne, kus end alasti kiskuda, isiklikku elu üksikasju valgustada, uut ilmakorda inspekteerida. Ma ei ole tüüp, kes säärasele arvule lugejatele, mis mu blogi tagatoas vastu vaatab, end laiemalt, lahkemalt avaks. Paraku, värske, no holds barred veebipäeviku algatamine tundub keeruline. Anonüümseks blogijaks hakates peaksin kirjutamisstiili muutma, muidu olen ilmselt otsekohe äratuntav. Kinnise, kutsutud lugejatega blogiga (juhul kui esineksin jätkuvalt oma nime all) on sedaviisi, et lugema ootaksin ju muuhulgas ka neid, kellega mõnikord mõtetes mõõku ristan, ja nii tuleb taas too haavamise kartuse sein ette. Tasulisest blogist siinkohal rääkima ei hakkagi, seisukoht „tasuline võrdub privaatne“ näib mulle nii silmakirjalik, kui üleüldse olla saab. Niisiis, kulla inimesed, olen hädas. Muutust oleks vaja. Kuid tõenäoliselt saab laiskus must (taas) võitu ning ma ei üritagi kuidagi uutviisi, jätkan viietuhandeviiesaja suhteliselt vaikses vees, paati ei kõiguta... kui, siis harva ning mõõdukalt.
Ahjaa, üks asi veel. Panen tähele, et teiste blogijate kommentaariumites olen oma väljaütlemistes tihtipeale avatum kui omaenda blogipostitustes. Imelik, miks nii. Üks kirjasõna ju kõik, igaveseks ajaks igavesti veebiavarustesse raiutud?
Fotol: eelmises postituses nimetasin koristustöid fotoalbumis. Leidsin muuhulgas ülesvõtte Yarkost, kunstroos hammaste vahel. Vaene loom poseerib selleks, et saaksin pildi Paulile sünnipäevaks saata, üle ookeani, jaanuaris 2010.
February 06/2023
"In a faraway land called 'pre-2000,' what Earthlings now call blogging was called 'keeping a diary.' It's hard work to do well. I tried doing it in the early 1990s but had to stop because I no longer had a life - instead I had this thing that generated anecdotes to go into my diary. The diary took over and I had to stop." ― Douglas Coupland
See on igipõline küsimus, mida kirjutada, kui palju kirjutada ja kuidas saada hakkama tagajärgedega (kommentaaridega ja juhuslike ebameeldivate või kutsumata lugejatega). Olen saanud kõrvetada, tagasi tõmmanud, aga vait ka olla ei suuda. Nüüd üritan leida tasakaalu, kus saaksin olla avameelne, aga sealjuures mitte võõrastel varvastel tallata. Ei ole lihtne.
ReplyDeleteJa seda, et teiste juures avatum, olen ka mina enda puhul teinegi kord tähele pannud.
Ja "valige sobivuse ja võimekuse, mitte soo, rassi vms alusel" - jah.
Oi, üks oluline aspekt, mis mu väljaütlemisi pärsib, jäi nimetamata: vanus.
ReplyDeleteNimelt pelgan muutumist nende vanainimeste sarnaseks, keda elus küll ja veel kohanud olen, kes oigavad kõige uue ja uudse üle siin ilmas. Mistap iga kord, kui mõni värskelt tekkinud trend mulle vastu hakkab, küsin endalt, kummas on asi, kas minu sünniaastas ja sellest tingitud vaimses kivinemises või selles, et X asi või areng tõepoolest tervele mõistusele, inimeste ja ilmakorra heaolule vastu käib. Vastust küsimusele pole sugugi kerge leida, muide.
Tuttav tunne, et mõnest asjast ei saa kirjutada, sest keegi võib ekslikult tunda, et on varbale astutud. Samas tahaks niiväga, et inimesed blogimist liigtõsiselt ei võtaks, vähem eriarvamuste peale solvuks.
ReplyDeleteMmm... ma siinkohal sõbralikult oponeeriks sulle. Alati pole varbale astumise tunne ilmtingimata ekslik. Näiteks kui ma võtan kätte, kirjutan teemast X, millest blogija Y juures lugenud olen, ja mu postitus käib risti vasty Y seisukohtadele, siis, kui blogija Y tunneb, et olen talle oma postitusega varbale astunud, pole tunne ju ekslik.
DeleteJa mu meelest on täiesti inimlik, et Y võtab säärasel juhul mu väljaütlemist tõsiselt, vbl lausa solvub, kui ma pole osanud teemat piisavalt neutraalselt lahata, emotsiooni sissse kirjutan, omadussõnu ritta laon vms.
Solvumise ja varbale astumise tunde põhjus on inimeses peituv (enese)hinnanguline loomus. Küsimus on selles, kumma skaala otsa tunde paigutad, kas sellesse otsa, kus kõik on negatiivne või hoopis teisele poole, kus kõik on positiivne. Võimalus on ka jääda neutraalseks :)
ReplyDeleteArvamuste paljusus teeb maailma värviliseks, mitmekesiseks. Kõik ei pruugi meeldida ja ei peagi olema meelejärgi, samas oma võitlusi tuleb ise valida ja targem annab järele.
Tunded on olulised, samaoluline kui tasakaalukus ja kahejalaga maapeal olek. Kui on vaja auru välja lasta, tuleb seda teha. Mulle meeldib, et Sul on oskus "sildistamata" kirjutada.
Väga asine ja abistav märkus, et võitlusi peab valima. (Seda tarkust pean endale enne auru väljalaskmist meenutama :))
DeleteSolvumine pole minu jaoks blogistamise või kommenteerimise juures eksisteeriv tunne. Kui keegi ütleb mis tõsi aga ebameeldiv siis nii on, kui kiusu pärast ajab vaid muigama, kui mittemõistmise tõttu, pööritan silmi. Blogid on ju vaid meelelahutus, mida ei maksa liiga tõsiselt võtta😉
DeleteKorda lähevad lähedaste põhjendatud arvamused, ütlused.
Jah, eks see olegi väga individuaalne, kuidas keegi blogindusse suhtub. Mingit ühest ja "õiget" retsepti pole minu arvates olemas, või ühest juhist, kas ja kui tõsiselt blogisid võtta Ja oleneb muidugi ka sellest, millised blogid kellegi lugemislaual on, eks, kas vaid meelelahutuslikud, või ka miskit tõsisemat/asisemat.
DeleteMulle isiklikult lähevad üsnagi korda nende blogijate arvamused ja ütlused, kelle blogidest ma... eee.. kui kõrgelennuliselt väljenduda, siis kelle blogidest (ja üksiti ka blogi autoritest) ma ühel või teisel põhjusel lugu pean.
No eksole, teemad on õhus :)
ReplyDeleteKummaline see on, et anonüümsetele lugejatele ( kuigi internetis pole mitte midagi anonüümset ju) on kergem kirjutada, kui tead juba nimesid ja nägusid ja konkreetseid inimesi nende taga. Siis tekib justkui kohustus ( mõleda/arvata/öelda õigesti, sest.. jumal teab miks)
Ma kutsun end korrale sellega, et sisendan- maailmal on tegelikult sügavalt ükskõik, kas kirjutan või mitte. Ei pea põhjendama, vabandama, selgitama. Kui pole midagi öelda, siis pole. Teen seda iseenda jaoks ja on nagu on.
Aga tõsi, et kirjutamiseks valmistumine, vajab teatud meeleseisundit- pead märkama mingeid asju ja need meelde jätma.
Loodetavasti saame oma madalpunktist üle ja jaksame jälle ..:)
Just, õhus... kusjuures hämmastav, et mul on paar korda lausa sedasi juhtunud, et plaanin X pealkirjaga postitust, ja hommikul arvutit avades näen, et keegi kaasblogijaist on sama (või sarnast) pealkirja juba kasutanud.
DeleteAga jah, vaatan, et enamikul, kes te siin sõna sekka olete öelnud, on sama "kiiks" mis mul - anonüümsele lugejale on/oleks lihtsam kirjutada, kergem avatud olla.
Ning mis puudutab "põhjendamist, vabandamist, selgitamist", siis jaa, nagu Briti kuningakojaski tavaks saanud - never complain, never explain. Väga eluterve strateegia. Ainuke häda, et kui explainimata jätta on suhteliselt lihtne, siis complainimisest hoiduda on teinekord pisut keerulisem, vähemasti minul :)
Olen ka tundnud seda tunnet, et tahaks rohkem öelda ja arvata, aga siis mõtled läbi mõned inimesed, kes kindlasti lugejate seas on ja tundub, et ei taha neile nii palju oma mõtteid avaldada, samas kui teistele, kasvõi võhivõõrastele, võiks vabalt avaldada. Ka uue blogi alustamisel kutsud mingi osa vanadest lugejatest paati ja siis hakkab ikka kõik otsast peale :) Kui kedagi paati ei kutsu, ei olegi ühtegi mõttekaaslast, sest päris taevast lugejad sülle ka ei kuku. Päris üksi on ju natuke igav...
ReplyDeleteMinule tegelikult meeldivad blogijad, kellel on oma arvamus. Mulle sellised "ma meeldin kõigile, ma olen nii neutraalne ja mu arvamus ei kaldu kunagi keskelt välja" ei istu. Liiga steriilne minu jaoks. Sinu blogis pole seda ka kunagi tundnud. Arvamust võib ikka avaldada, aga kedagi otseselt solvata ei tohiks ja seda sa ju kunagi ei teegi.
Noogutan näiteks vägagi kaasa selle kohalt, et naisi ei tohiks valida lihtsalt sellepärast, et nad on naised. See ei oleks minu arvates võrdsete võimaluste loomine, vaid ebamõistlik soosimine. Seda enam, kui me teame, et lolle on mõlema soo seas. Siis võiks just minu meelest valida neid, kes on oma tarkuse ja sümpaatsusega silma paistnud, mitte mängida loteriid, et oh, naise nimega kandidaat, äkki läheb õnneks. Kindlasti on teistsuguseid arvamusi ka. Samas ma loodan, et kuniks me kõik oma arvamuse avaldamisel viisakaks jääme, loeme me ikkagi üksteist edasi ja suhtleme sama aupaklikkusega edasi :)
Jah, olen sinuga nõus: sajal juhul sajast "kirik keset küla" mõtteviisi promojad on tõesti pisut steriilsed, teinekord isegi ärritavad, nii blogimaailmas kui päriselus.
DeleteArvamusteavaldamise tooni teemal - nagu juba ütlesin, arutelu sinu juures oli vägagi tervistav mu meelest. Ainuke häda on see, et üks asi on toon, teine asi aga alltoon, ja nö. ridade vahelt loeme me kõik erinevalt. Ma ise olen küll ja veel valesti lugenud, ja ka mind on valesti loetud.
Ja siis veel see variant, et meelega kirjutataksegi ridade vahele, nähtamatu tindiga, ja kui keegi võtab paberit küünla kohal hoida ja kirjutatut näeb, siis on kirjutajal vabandust taskust võtta, et oi, mis sa nüüd, ma pole midagi sellist mõelnudki, rääkimata kirjapanekust... Aga kokkuvõtvalt - jänes kaarte ei mängi, ja kui tahad blogida vm moel netis suhelda, eks siis tuleb üht-teist ära kannatada ja alla neelata jne. Või kui ikka täitsa turri ajab, siis otse öeldagi, et ollakse turris.
Kõrvalteemal - ühest küljest on nii õige, et "naisi ei tohiks valida lihtsalt sellepärast, et nad on naised". Me just sõpradega arutasime, et nüüd, kus sotside nimekirjas Gea Kangilaskit enam valida ei saa, siis Heljo Pikhofi ometi ju ei vali, aga see-eest Krista Aru on kõvem kui keegi teine.
DeleteJa teisest küljest mõeldakse ALATI nii ainult naistest, ja on karjakaupa neid, kes arvavad, et "juht peab ju ikka mees olema" ja ei vali naist lihtsalt sellepärast, et ta on naine. Ja siis ongi meil ebaühtlane esindatus, ja ma kardan, et see mõjutab ka riigipoliitikat. Sest eri soost inimestel, kes võivad muidu sarnased olla, on ühiskonnas tegutsemise kogemus ja terviseasjade kogemus jne tõenäoliselt ikkagi erinevad, ja osal neist kogemustest jääb häält vajaka (vt näiteks seda mõnitamist, mis on tulnud idee peale, et vetsudes oleks hügieenisidemeid või tampoone võtta).
rääkimata alateadlikest stereotüüpidest, mille hea näide on Viini filharmooonia, kuhu võeti uuteks muusikuteks kogu aeg rohkem mehi, kusjuures nad olid veendunud, et hindavad ainult muusiku taset. Kuni nad hakkasid muusikuid pimekatsega valima (kandidaat mängis ette mingi sirmi taga nii, et hindajad ei näinud tema välimust) ja siis järsku hakkas maagiliselt naisi meestega ühepalju sinna tööle pääsema. Nad olid hea tahtega, aga ilmselt tiksus muidu taustal ettekujutus "õige filharmoonik on mees" ja nad tajusid võrdselt hea mängimist paremana, kui nägid mängimas meest.
Jah, ma olen sinuga nõus, see on samuti üks viise, kuidas antud teemale läheneda. Ja siin tulebki mängu isiklik eelistus, et millised argumendid kellegi jaoks olulised on, kas sinu poolt loetletud, või minu poolt.
DeleteNagu kirjutasin, varasemalt olin "valige igal juhul naisi" mõtteviisiga. Tänaseks mõtlen teisiti. Mu seisukohta on kallutanud muuhulgas see, et mu elukohariigi viimatiste üldvalimiste (2020) tulemusel istub valitsuse juhtivatel kohtadel ja Kongressis (mõlemas parteis) hulk naispoliitikuid, kes suuga suure linna teevad, käega aga mitte kärbsepesagi. "Show Boat", ütleb kohalik släng nende kohta. Näiteks? Demokraatidest Alexandria Ocasio-Cortez, asepresident Kamala Harris. (Mõlemaid toetasin valimiste ajal tuliselt). Republikaanidest näit. Marjorie Taylor Greene, tema muidugi on sulaselge hullumaja kandidaat juba.
Ühesõnaga, ma ei hakka siin pikemalt poliitikasse laskuma, aga jah, minu praegune seisukoht on "valitagu kompetentsi, mitte sugu". Samas, ma ei ütle, et see seisukoht taas millalgi muutuda ei võiks.
ega ma Kert Kingot ka ise ei valiks :)
DeleteLihtsalt mõtlen sellele, et meil ei ole mitte kolme seltskonda, kus ühed valiks ainult mehi, teised ainult naisi, kolmandad võrdõiguslikult, vaid meil on üks võrdõiguslik seltskond ja teine, kes valib põhimõtteliselt mehi. Ja siis ei saa tulemus teistsugune ollagi, kui see, et teoreetiliselt kogu rahvast esindama valitud inimestest on naisi tugev vähemus.
Mis tähendab paratamatult, et neile rakendatakse karmimaid mõõdupuid kui meestele, sest igaühele neist langeb ülesanne esindada rohkemaid.
Mis tähendab, et keskpäraselt esinevas naispoliitikus pettutakse, et ta midagi erilist ei tee, samas kui keskpärane meespoliitik on lihtsalt normaalsus.
Vahel mõtlen, et antiiksel moel liisuheitmisega rahvaesindajate valimine annaks paremad tulemused - parem šanss, et esinduskogu on päriselt representatiivne, ja ei tekiks omaette profipoliitikute klassi.
Sellega olen täiesti nõus: "...keskpäraselt esinevas naispoliitikus pettutakse, et ta midagi erilist ei tee, samas kui keskpärane meespoliitik on lihtsalt normaalsus."
DeleteAga sellega mitte, et kuna kogu rahvast esindama valitud inimestest on naisi tugev vähemus, siis langeb neist igaühele ülesanne esindada suuremat arvu valijaid. Selline lähenemine on minu jaoks liiga soopõhine. Ma ei arva, et naisi peaksid ilmtingimata naispoliitikud esindama, või mehi meespoliitikud. Mõistlik meespoliitik võib naisvalijate huvide kaitsmisel rohkem ära teha kui "show boat" naispoliitik. Nagu ka mõistlik naispoliitik meesvalijate huvide kaitsmisel.
ma ei pea esindamise all silmas valijate huvide esindamist, vaid seda, et kui naispoliitik teeb paha või on lihtsalt mõttetu, siis mõjutab see teiste naiste reputatsiooni (ja nende perspektiive poliitikas) rohkem kui meespoliitiku mõttetus/halbus meeste reputatsiooni.
DeleteNagu ma tavainimese pool märkisin, on sellega sama lugu nagu kõigi vähem esindatud gruppidega. Lähen teen eestlasena mingi nõmeduse ja on palju suurem risk, et see lööb pitseri kõigile eestlastele, sest nägijad-kuuljad pole võib-olla ühestki eestlasest enne midagi kuulnud ega näinud. aga näiteks prantslastest või ameeriklastest teaks nad midagi veel, peale ühe suvalise jobu käitumise.
Esimese lõigu kohta - jaa. Ilmselt esialgu mõistsin sind valesti/ei lugenud tähelepanelikult.
DeleteTeine lõik - mmm... ma ei tea, ma ole selles eestlane vs ameeriklane/prantslane võrdluses kindel. Kui vaatan, mida blogides ja kommentaariumites ameeriklastest arvatakse, siis ei mängi USA rahvaarvu suurus justkui mingit rolli - ülekaalulise, valjuhäälse, harimatu kiirsöögisööja märk näib kõigil küljes olevat :) (Teenimatult, kusjuures.)
Kas ma võin USA toidu kohta siin küsimusi esitada või peaks seda privas tegema?
DeleteUSA toit läheb selle postituse teemast väga kaugelt mööda, aga küsi julgelt.
DeleteIgaks juhuks lisan, et olen erinevates kommentaariumites ühendriiklaste toitumisteemal üsna palju sõna võtnud, mu vaatenurk on sulle ilmselt teada. See põhineb mu isiklikel kogemustel 13 siin elatud aasta jooksul, mitte statistikal ja ametlikel uurimustel, mistap hoiatan ette, väga põhjalikuks pole mõtet küsimustega minna. Mul puuduvad sellealased arvudel põhinevad teadmised, puudub ka tahtmine siin ja praegu Google sügavustes kaevama hakata :)
asi lihtsalt selles, et ma lähen märtsis ilmselt Floridasse ja põgusalt ka Las Vegasesse ja paar asja on vaevama jäänud: kui kerge on leida ilma kloordesinfektandita töödeldud kanaliha? ja kui kerge on leida ilma kaaliumbromaadi ja asodikarbonamiidita leiba? need on ühed põhiasjad, mille pärast EL ja USA toidukaubanduses omavahel kisklevad (EL ei taha selliseid tooteid sisse lubada).
Deletelihtne rusikareegel, mis mul endal pähe tuleb, on vaadata ökomökopoodide suunas, aga see tundub jälle kuidagi eksklusiivne.
Ja tegelikult hakkan ma tõenäoliselt tihti välja sööma ja siis ongi huvitav küsimus, kui palju söögikohad oma leiva-saia küpsetamisel hoolivad, mis lisaained nende jahus on.
Eks ma saan aru, et kui ma kahe nädala jooksul neid asju natuke sisse söön, ega ma sellest ära ei sure, aga kui on mingi lihtne lahendus, et neid vähem süüa, siis miks mitte kasutada. ja sa insaiderina äkki tead, à la mis kohvikukett on selle koha pealt parema kuulsusega jne.
OMG sa tuled USAsse!! Nii lahe!! See on hoopis teine asi ju. Ma esiti arvasin (kuna mainisin oma kommentaaris ühendriiklaste ülekaalulisust), et pean taas kord selgitama hakkama, et siinpool ei sööda üksnes McDonaldsis :) Tõele au andes olen sellest selgitustööst pisut tüdinud.
DeleteAga nüüd asjast. Florida (ja muu idaranniku kohta) mul teave puudub. Ehk saad asist infot Maile Käsperilt, kui ta meiliaadressi leiad. Ta on Tallina Pedagoogikaülikooli õppejõud, elab Floridas ja peab blogi: https://kasperidusas.blogspot.com/ Ma, tõsi küll, ei tea tema pere toitumusharjumusi. Aga kui sa tead oma täpset peatuskohta Floridas, siis Google aitab, tee söögikohtade ja poodide osas eeltööd, saab kohapeal kergem.
Mis Las Vegasesse puutub, siis sealkandis olen korduvalt olnud. KohvikuKETTIDEST ei soovita ühtegi. Ökomökopoed- ja restod on ilmselt su ainus võimalus, kui küpsetusjahu lisaainetest rääkima hakkame, ja nn. puhtast kanalihast jne. Kahjuks olen ma ise ses mõttes vale inimene, kelle käest küsida, sest söön naabrite kanu, ja enamjaolt Pauli tehtud leiba. Kui poest leiba ostan, valin selle brändi: https://www.daveskillerbread.com/products
Las Vegase kohta sama, et kui sa tead, kus täpsemalt peatud, ja kuidas liigud, kas jala või transpordiga, googelda tervislikke söögikohti. Vaatasin põgusalt, neid peaks terve rida seal olema, fäänsi piirkond ikkagi. Ja kui sa just valge linage restot ei vali, ei ole väljas söömine reeglina ka ülemäära kulukas.
Kas tohin küsida, mis asjus sa siia meie poole tuled?
A. vanematele ja õele külla peamiselt (õde elab juba ammu USAs, vanemad kolisid takkajärgi tema poole). Kui me nendega koos hängime, siis ilmselt valivad nagunii nemad - tundub, et nad panevad meile kokku programmi nagu äke (ekskursioon sinna, tänna ja kolmandasse kohta), ja eks ma siis usaldan nende valikut. Aga küllap vahel käime ikka omapead ka kuskil.
DeleteOh, ma arvasin, et sa töö asjus siia tuled. A. õde ja vanemad USAs? Väga üllatav teave. Ning jaa, kui kohalikud eestlased juhivad, siis ega teil vist muud üle ei jää kui järgneda :)
DeleteP.S. Otse loomulikult võid mulle ka privas kirjutada, kui sul küsimusi või kõhklusi vms.
P.P.S. Ma ükspäev sattusin mingitel segastel asjaoludel "Eestlased Põhja-Ameerikas" fb lehele. Olen vist korduvalt siin ja seal maininud, et mul pole tekkinud tahtmist siinsete eestlastega kampa lüüa. Ja see fb grupp... oeh... loodame, et keegi neist seda siit ei loe, aga selle üldmulje oli nii mulgikapsane ja kandlene, et panin kiirelt klõpsti kinni. NB! Ma ei ütle, et nemad imelikud on. Ilmselgelt olen mina ise imelik.
mõtlesin veel rahvusstereotüüpidest ja minu arust su näide just kinnitab mu väidet - et suurrahva puhul on ühel esindajal väiksem kaal, nii et mingit stereotüüpi on selle rahva üksikul esindajal palju raskem murda. Aga teisest küljest on siis ka väiksem surve - tee, mida tahad, nagunii see üldist ettekujutust ei kõiguta.
DeleteVäikerahvast pärit tegelane peab hoopis ette vaatama, ta võib väga kergelt ise pahaaimamatult stereotüübi luua, kuna mingit varasemat stereotüüpi ei eksisteeri.
Oled sõnastanud suure osa minugi kõhklustest. Osa nendest on muidugi irratsionaalsed (nt asjaolu, et blogijaroll on nagunii teatud alter ego ja tunne, et peaks püsima selle "rolli" piires on igal juhul irratsionaalne), kõik aga mitte.
ReplyDeleteKirjutada täiesti anonüümsele publikule ühisnimetusega "lugejad" on oluliselt lihtsam, aga kui mõni neist saab nime ja näo ning kuidagi esile kerkib, siis saad kirjutajana auditooriumist palju teadlikumaks. Kui eelmisel aastal üks kommenteerija ütles, et tema käib "vaatamas, et kui kaugele üks täiesti suvaline inimene oma eneseimetluses jm ebameeldivas suudab minna", siis see tegi pisut ettevaatlikuks, sest ega ma ju ei tea, kui palju seal selliseid lugejaid käib ja kardan, et käib, sest kindlasti kaks kolmandikku jõuab mu blogisse toiduretseptide otsingul.
Ja niimoodi tekib see balansseerimine, et öelda midagi ilma midagi ütlemata, mis lõpuks muutubki enda jaoks liiga kammitsevaks.
Lahendust praegu ei tea.
Mulle kangesti meeldib sõnastus, et püüd öelda midagi ilma midagi ütlemata muutub varem või hiljem kammitsevaks. See võtab mu postituse ühe lausega elegantselt kokku. Ja kui sa peaksid lahenduse leidma, anna meile teistelegi teada, eks :)
DeleteP.S. Novot kui hea, et oma kõhklused kirja panin, ja veel parem, et sain kommentaaride toel enda jaoks pildi tükk maad selgemaks.
Ma kirjutasin just Indigoaalase postitusele kommentaari ja siis panin lehe ilma avaldamata kinni. Kusjuures seda olen erinevate blogide kommentaariumis korduvalt teinud. Loed blogi, tahaks kohe midagi öelda, paned selle kirja ja saad aru, et kirjapandu ei anna teistele midagi. Ise blogimise olen ammu unustusehõlma jätnud, sest vahel kammitseb see, et kõike ei saa öelda ja siis vahel jälle oskamatus ennast väljendada, enamasti mõlemad koos. Ma olen ka kunagi postitusi kustutanud, sest blogi ei olnud enam nii anonüümne ning mul ei olnud tahtmist kuidagi teistele haiget teha.
ReplyDeleteMa olen muide korduvalt samamoodi teinud, st. kirjutan kommentaari, aga ei avalda. Ja kui on pikema kommiga või tõsisema teemaga tegu, siis teen vahel ka nii, et kirjutan esialgu mujale, mitte blogisappa. Sest esiteks, äkki vajutan kogemata "avalda" nupule enne õiget aega, ja teiseks, teinekord tahavad mõtted settimist ja kommentaar ümbertegemist. Või siis, nagu öeldud, üldse mitte avaldamist.
DeleteKusjuures mõned ammuaegsed postitused olen ka mina kustutanud, või infot vähemaks toimetanud, või mõned pildid eemaldanud. 5500 alustas ju nö. põranda all, väikese arvu kutsutud lugejatega, polnud Googles leitav jne. Nüüd, kui olen end avalikult üles riputanud, käitun blogis pisut teistmoodi, sestap ka mõnede vanemate postituste tuunimine. Blogger, paraku, ei paku parooliga kaitstud postituste võimalust.
Blogimisest, identiteedist ja enda avamisest: mind hoiab ennast avamast kõige enam hoopis see, et mu blogi loevad lähedased, mitte see, et lugejatering on lai (ega ma ei tea, kui lai päriselt). Seepärast ongi teiste kommentaariumides palju julgem rääkida, sest ma tean, et osa mu blogilugejaid muidu blogosfääris ringi ei ralli, loevadki minu oma lihtsalt sellepärast, et minu oma.
ReplyDeleteMis puutub hammustamisse, siis mul on vist blogimaailmas leebe kuulsus, aga Twitteris olen avastanud endast tundmatud tumedused. Sest seal tegutseb esiteks päriselt roboteid (kui eri nimede alt paiskub järsku laiali täiesti identse sisuga säutse või kommentaare, kusjuures mitte kellegi säutsu jagamise vormis, vaid justkui kõik need eri nimega tegelased oleks ise selle peale tulnud, või kui vastustele ei tule mitte kunagi adekvaatseid reaktsioone, sinnamaani välja, et nende peal saab sisuliselt captchat rakendada) ja teiseks neid, kes on küll inimesed, aga tundub, et professionaalsed, palgalised propakommentaatorid.
Nendega suheldes pole seega tunnet, et ma ründaks kellegi isiklikku seisukohta, ja järsku ilmuvad mul tagataskust sellised teravused, et endalgi hakkab hirm.
"Tundmatud tumedused" - nii hästi öeldud :)
DeleteMinu tumedaimad tumedused jäävad koeraühingu-aegadesse, seal käis erialases foorumis ikka selline andmine, et. Kusjuures põhiliselt omaenda nimede all.
Lähedastest lugejatest - Paul loeb mu blogi Google tõlke abil, ja mõnigi kord pärib ettevaatlikult, et mis selle või teise hullumeelse väljaütlemise taga on, kui Google on talle öelnud asju, mida mina öelnud pole :)
Valige, võtke tööle, andke võimalusi, karistage, ... sobivuse ja võimekuse ja tegude, mitte soo, rassi vms alusel“, sest ükskõik millise asjasse puutumatu tunnuse alusel otsustamine on ebaõiglus mitte eelneva ebaõigluse heastamine. Isade pattude eest poegade karistamine viib vaid lõputu ja mõttetu arvete klaarimiseni (vabal valikul võib kasutada "emad", "tütred" hoopiski, et poleks siin miskit soolistdiskrimineerimist😜).
ReplyDeleteNõus.
DeleteNaiste ja meeste elukogemused on kyllaltki erinevad ja mehed ei soovi enamasti naiste elu määravat probleemide lahendamisest midagi teada. Kuidas teie maal nt lastehoiuga lugu on? Lamavat voodihaiget hooldab kodus kes? Kuidas on lahendatud probleemsete perede laste kriisiabi, haridus, ravid jne? Ka meil ei huvita see meespoliitikuid, igapäevaelus tegelevad sellega laste emad ja naispedagoogid. Md, lastesse, noortesse, haigetesse ja surijatesse puutuv mõjutab siiski kogu yhiskonda.
DeleteMeie maal on nende teemadega, mida loetled, halvasti ja veel halvemini. Samas pole meil puudust naispoliitikutest, aga sellegipoolest on halvasti. Mistap jään enda juurde: valin rahvaesindajaid kompetentsi, mitte soo alusel.
DeleteMa loeks küll hea meelega su mõtteid TikTokist ja sellest, mida see platvorm teeb inimesega. Kuna ma ise olen sellesse ära uppunud, siis on mul tekkinud erisuguseid mõtteid, mis on oma olemuselt väga vastandlikud ja ma hea meelega loeks teiste mõtteid ning tähelepanekuid. 😊
ReplyDeleteAga suures plaanis. Ma ütleks seda, et blogi on sinu kodu ja sinul on õigus ennast väljendada nagu õigeks pead. Kui lugejale ei meeldi, siis see on tema õigus. Samas, ma mõistan. Pidasin ise blogi aastaid tehes pidevalt enesetsensuuri. Mul olid küll vist pisut teised põhjused kui sul, aga sellest vajadusest (sundusest?) saan aru.
No ma veel mõtlen selle TikTokiteemalise postituse üle. Keeruline kirjutada, ilma isiklikuks minemata :)
DeleteAga teise lõigu osas - jaa, absoluutselt nõus, blogi on mu veebikodu, õigus väljenduda, nagu õigeks pean. Samas, kui asja teisest küljest vaatada, siis päris-kodus ma ju ka käitun ühel moel, kui üksinda olen, ja teisel, kui mul külalised, st. siis poolpaljalt ringi ei käi ja kõva häälega ei ropenda jne :) Ja kuna blogi on avalik, st. mul on pidevalt külalised, siis, nagu ka postituses oigasin, pean paraku oma käitumist kontrollima.
Ühesõnaga, kärss kärnas ja maa külmand, noh :)
Ma satun vahest harva plogides lugema asju, mis mulle ei sobi või ei meeldi. Selle inimese jaoks oma mõtete oma plogikodus välja ytlemine on tähtsam kui minu reaktsioon, seega mõtlen ainult "mäh" ja rullin edasi. Seega kirjutage, millest aga soovite, TEIE peate sellega elama, mina, lugeja, jooksen talu edasi ja enniskine mure unustatud 😀
ReplyDelete