Pealkiri, muide, on eksitav. Jaa, tekst käsitleb tõepoolest sporti, veelgi enam muusikat, aga postitus iseenesest on tõugatud tõdemusest, et olen mõnedes küsimustes võimeline paari tunni jooksul meelt muutma. Mina, kes ma enam-vähem eluaeg üsna kange kaelaga olnud. Hämmastav. Meenub, et mõni aeg tagasi kirjutasin sellest blogiski, kuidas aastate lisandudes hakkan mõnelgi mündil mõlemat külge nägema. Võime, mis teeb elamise ühest küljest mugavamaks, teisalt aga paneb küsima, ons tegu selgrootuks muutumisega? Tuulelipuks küpses eas, või mis?
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis meil siin toimus läinud nädalavahetusel iga-aastane patriootlik tippspordi-sündmus, Super Bowl. Mina ameerika jalgpallist ei huvitu, Paul samuti mitte. Õigemini tema enam mitte, sest ajast, kui mänge reklaamidega solkima hakati. Me vaatane hoopiski euroopa jalgpalli, siinses kõnepruugis soccerit. Mitte küll igapäevaselt, aga maailmameistrivõistlusi ja nii. Niisiis, Super Bowl'i sportlik osa läks minust selgi aastal mööda, ja Paul, tema on üleüldse ju teispool ookeani praegu, tormituulises Shotimaa saarestikus, seal ei tule Super Bowl meeldegi. Kuid tol ameeriklaste jaoks pühal üritusel on ka (pop)kultuuriline külg, nimega Half Time Show. Poolajaetenduse traditsioonil oli tagasihoidlik, kodukootud algus, tänaseks aga näidatakse staadionipublikule ning kümnetele miljonitele televaatajatele megastaaride osalusega megaproduktsioone. (Kui kedagi peaks aastate jooksul üles astunud artistide nimekiri huvitama, siis selle leiab siit.)
Tänavu sisustas mängupoolaegade vahelist viiteist minutit Rihanna. Noh, läksin mina järgmisel päeval juutuubi, järele vaatama. Esimene reaktsioon: issand halasta, misasi see nüüd oli? Õudne! Padjakujulised, tuuleveskitena vehklevad taustatantsijad, Rihanna siivutuvõitu kätetöö – kulla inimesed, Super Bowl ju kogupereüritus, lapsed vaatavad ja puha. Olin shokis. Nii suures, et mõne tunni pärast läksin ja vaatasin uuesti. Ja ennäe, peas lõi põlema “hmm, siin on midagi” lambike. Kerisin tagasi algusesse, vaatasin veelkord. Ja veelkord. Ja tänaseks olen sellest spektaaklist täiesti sisse võetud. Lummatud. Üle mõistuse vinge mu meelest. Mistap lisan postituse lõppu ka paar linki, muuhulgas kirjelduse show tehnilisest teostusest, mind ennast on see aspekt alati huvitanud. Lavakunstniku tütar ikkagi.
Rihanna, tunnistan, tuli mu muusikamaailma hoopiski Lillasyster'i geniaalse coveri kaudu, ammuaastaid tagasi, kui värskelt vallalisena oma maja renoveerisin, töö taustaks raskemat muusikat mängiv raadiojaam, Rock FM äkki? Anyway, Rootsi poiste töötlus Rihanna 'Umbrellast' oli mu esimene kokkupuude pop/R&B diivaga, kusjuures refrääni röökisin iga kord kaasa laulda - under my umbrella, ella, ella, eh, eh, eh - juhul muidugi, kui suu parasjagu naelu täis ei juhtunud täis olema. (Renoveerimistööd, eks.) Praeguseks tean Rihannast muidugi rohkem, paari sisuka intervjuu otsagi sattunud, ja kuigi mitte otseselt mu lemmik-artistide hulka kuuluv, leian ta väga vinge olevat, nii muusiku kui persoonina. Üliandekas ürgnaine.
Ühesõnaga, nagu öeldud, muutsin meelt. Tegin kannapöörde nagu niuhti. Kogu show, arvan ma tänaseks, oli kümnesse. Valgesse riietatud taustatantsijate (astronaudid? covid-politsei? vahukommid? spermatosoidid?) liikumine mõjus täiesti hüpnotiseerivalt. Geniaalne. Ja värvid! Punane, valge, must. Midagi jõulisemat ei ole olemas. Neile kolmele saab kõikvõimalikke sümboleid taha mõelda, vastavalt fantaasiale, vastavalt elukogemusele, vastavalt maailmavaatele. Tõenäoliselt leidub mu alateadvuses iseäranis soe koht tolle värvikombinatsiooni jaoks, sest säärast jõulist lähenemist kasutas ka isa laval tihtipeale.
Last but not least - üle ega ümber (no pun intended) ei saa ka Rihanna beebikõhust, ahhetamapanevalt ajastatud lapseootuse avalikustamisest. Kõrgel üleval hiigelstaadioni kohal, kümnete miljonite pilkude risttules. Üldse ei imestaks, kui sellest lapsest kasvaks jalgpallitäht.
wired.com: The Wild Logistics Behind Rihanna’s Performance
The New Yorker: The Casual Anti-Spectacle of Rihanna’s Super Bowl Half Time Show
February 15/2023 Image: Internet
"The Super Bowl is Americana at its most kitsch and fun." ― Sting
Ma ei ole seda showd vaadanud, aga mulle meeldib see netimeemide üleüldine hämming, et miks Rihanna kontsert/babyshower küll mingi jalgpalli poolt katkestati.
ReplyDeleteAga see kogupereüritus ja siivutis ja muu - kas aastatetagune Janet Jacksoni nipple-gate mitte samuti SuperBowli halftime show ei olnud?
ah, vat see nipple-gate on ka üks põhjus, miks ma oma kinnikaetuse pärast muretsesin. Sest Janet Jacksonile andis see karjääris ka päriselt tagasilöögi.
DeleteMa siin Rihanna show tuules vaatasin mõnesid vanemaid etteasteid kah üle, ja no kui siivutusest rääkida, siis Janeti väike vend 90ndate alguse poolajaetenduse ajal kätt vaat et kubemelt ei tõstnudki. Härg ja Jupiter, eks.
DeleteAga notsu, sulle VEELKORD, (ma varsti enam ei jaksa selgitada :)) - juhul kui sul seni hoolikalt varjatud pop-iidoli karjääri kusagilt tagataskust tõmmata pole, millele tagasilööki anda, ei huvita SINU nibud siin meie pool MITTE KEDAGI. Lihtrahva riietumisstiil on USAs kordi vabameelsem kui Eestis.
Notsu, lisan su paranoia hajutamiseks:) veel seda, et teematõstatus TT juures, st. FB uued "nibureeglid" ja nö. päris-elu ei oma pea mingit seost. Üks on virtuaalkeskkond, teine reaal-. See, mis Zuckerberg oma platvormil teeb, ei kajasta kuidagimoodi seda, mis USA tänavatel toimub. Sa võid siin läbipaistva pluusiga ringi käia, või märja T-särgiga, ilma et pesu all oleks – keegi ei pilguta silmagi. Paljud naised/tüdrukud riietuvad siin sedasi, et näevad riietes välja rohkem alasti kui alasti olles. Kusjuures ameeriklannade hulgas on suurerinnalisi minu kogemust mööda suurem % kui Eestis, ja nad eksponeerivad oma atribuute lahkelt ja uhkelt.
Delete.... see tähendab, mitte "kogemust mööda", vaid "visuaalsete vaatluste tulemusel". Mitte, et see karvavõrdki kellegi asi oleks, mismoodi ma sellekohast infot hangin, aga mõtsin, et täpsustan :)
DeleteAmeerika jalgpalli pole kunagi vabatahtlikult vaadanud. Teatavasti ameeriklaste jaoks tegu pea religioosse ja ühe populaarseima spordialaga, paraku mind jätab külmaks. Lisaks tuleb tunnistada, et viimase viieteist aasta jooksul pole viitsinud sporti jälgida kui jätta kõrvale eestlaste esinemised olümpial, mäesuusatamise kiirusalad ja karate tipptaseme võistlused. Aega kohe rohkem ja millestki ilma pole jäänud. Muusikat või showsid pole kunagi jälginud. Selline igav tüüp, kes seltskonnas ei oska ega viitsi ei populaarse spordi ega muusika teemal sõna sekka öelda :P
ReplyDeleteNo ma ütleks, et minuga võrreldes jälgid sa sporti üsnagi mahukalt. Ainuke ala, mida mina vaatan (võiks isegi öelda, et fännan), on Moto GP.
Deletehttps://en.wikipedia.org/wiki/Grand_Prix_motorcycle_racing
No ja jalgpalli MM kah, nagu mainitud.
Ok, vuti-mm läks meelest, see aasta oli tõesti äge!
Delete