Eile Ritsiku juures kaitsesin rinnaga oma peamist infoallikat (nali!) Daily Mail'i, et pole seal ühtigi ainult kuulsused ja kuulujutud. Lappan mina tänagi hommikukohvi rüübates nimetet kvaliteetväljaannet (nali!!), ning voilà!, järjekordne mõtlemapanev artikkel hakkab silma. Elu lõpetamisest, teisisõnu abistatud enesetappudest. Kusjuures hiljuti nägin sellessamas ajalehes uudisnuppu, mis sedastas, et me põhjanaabrid, kanadalased, pakuvad toda protseduuri üleliia lahke käega. Näitena toodi liikumisraskustega naisterahvas, sõjaveteran, kes üritas kohalikult omavalitsuselt madalasse korrusmajja personaalset lifti välja rääkida. Lifti ei paigaldatud, selle asemel pakuti surmasüsti, kui tervis tõesti nii kehv, et omal jalal treppidest käia ei suuda.
Nali naljaks. Keerame tõsisemaks. Kes mind loeb, teab, et hiljaaegu lõpetas üks minu ja Pauli lähedane sõber oma ALS'ist vaevatud elu, tänu Death With Dignity programmile. Mistap teema on mulle ilmselt tuttavam ja südamelähedasem kui inimestele, kes sedasorti Surmaga kokku puutunud pole.
Ühendriikides on assisteeritud enesetapp hetkel legaalne üheksas osariigis, kuid nagu ülalviidatud artikkel sedastab, vaatavad veel seitse osariiki samas suunas. Lisaks, Oregon, esimene osariik, kus Death With Dignity seadustati, kaalub võimalust pakkuda nn. surmaturismi – hakata „teenindama“ ka teiste osariikide residente.
Osa USA elanikkonnast, kaasa arvatud mina (suures plaanis, sest mulgi on mõningad kõhklused) tervitab sääraseid arenguid. Teine osa näeb väljakujunevat trendi kui küünilist aseainet kvaliteetsele, kõigile kättesaadavale arstiabile riigis, kus tervishoiusüsteem lonkab kahte jalga. Vaatan, et ka Eestis on teema taas päevakorda tõusnud. Kui te paljuks ei pea, või ainest liig süngeks, rääkige kaasa. Mida teie abistatud enesetappudest arvate? Tervitate? Võõrastate? Olete vastu?
The True Story of How Oregonians Won the Bitter Battle for the Right to Die
February 11/2023
“I do not fear death. I had been dead for billions and billions of years before I was born, and had not suffered the slightest inconvenience from it.” ― Mark Twain
Tervitan, sest inimesel peab olema õigus väärikalt surra. Mäletan, kuidas mu enda voodihaige vanaema omal ajal vaevles ja kannatas, ja iga päev rääkis, et ta ei taha ega jaksa enam elada. Juba tollal (1997) oli tunne, et eutanaasia peaks olema lubatud.
ReplyDeleteMul on sarnased kogemused oma lähedastega, mõnekümne aasta tagused. Nad enam ei tahtnud ega jaksanud, aga surm (loe: kergendus) ei tulnud ega tulnud, et neid ära viia.
DeleteVäärikalt lahkumine on üks inimese enesemääratlemise õigustest. Samamoodi nagu on seda elustamiskeeld. Kui paljudel inimestest selline korraldus ootamatuteks juhtumiteks tehtud on - väga vähestel. Miks? Sellest räägitakse vähe, teadvustamine jõuab kohale alles siis kui see x-asi juhtub..samamoodi organi doonorlus - ka inimkeha on taaskasutatav ja sellega aitab väärindada kellegi teise elu.
ReplyDeleteElust lahkumine ja surm on justkui kellegi teise asi...ja lahkuja sooviga peab arvestama, isegi siis kui see sulle ei meeldi. Kellegil ei ole õigust hukkamõista või oma tahtmist peale suruda - inimene on mõtlev olend ja kui ta on otsuse läbimõelnud, kaalutlenud - siis nii on. Kahju, et selleni on veel pikk tee käia, vähemalt kodumaal ning igakord kui keegi teemalt tolmukorra pühib, tekib vesipüks, mis sama kiirelt kui tekkis, kaob.
Olen oma südames rahu teinud. Meditsiinisüsteemile või omastele/riigie/kogukonnale koormaks olemine. Küsimus on selles, mis on see hetk, kus toimub üksnes vegeteerimine ja kui palju on tegelikult neid inimesi, kes julgevad selle otsuse teha?
Siin meie pool, tundub, on elustamiskeelu ja organidoonorluse võimalustest teavitamine ja teadvustamine edasijõudnum kui Eestis. (Musta huumorit ka - äkki seetõttu parem, et med. süsteem on USAs tükk maad kehvem?)
DeleteMulle jääb mõistatuseks, miks Eestis, üldiselt uuendustealtis riigis, assisteeritud enesetapu ja eutanaasia alast arutelu jätkuvalt kalevi alla lükatakse. (Riigiti küll erinev, aga üldjuhul käsitlevad seadused eutanaasiat, assisteeritud enesetappu ja assisteeritud suremist kolme erineva protseduurina.)
Mingil hetkel sai Eestis e-Patsiendis (või mingis sellises portaalis) kirja panna, kas oled organeid nõus loovutama, mis peaks siis ilmselt olema arstidele nähtav, kui küsimus üles kerkib ja lähedased ehk vastata ei oska (ja ma eeldaks ka, et see tahteavaldus on tugevam kui lähedaste soov), aga elustamise kohta ma ei mäleta. Siin on ilmselt alati see küsimus ka, et kuidas sel vajalikul hetkel arst teab, mida sa soovid. Näiteks kui on olukord, kus isik ei ole tuvastatav, seega portaalist teada ei saa. Kuidas USAs on? Inimesed kannavad mingit lipikut kaasas? Mingi käepael? Ma ise Eestis ei ela enam, seega pole mulgi sellest andmebaasiinfost abi, aga ma olen lähedastele rõhutanud, et jupid tuleb laiali jagada ja kapsas olla ma ei soovi. Loodetavasti on vajaduse korral neil see meeles.
DeleteEesti on mu meelest uuendusaltis vaid mingites aspektides. Jah, ühesooliste abielu lubav seadus justkui tuli ja väga olulisena poliitikutele esimesena Ida-Euroopas (ehk seepärast tuligi, et essa olla), aga rakendamine on jätkuvalt valulik.
Mina ise olen eutanaasia/assisteeritud enesetapu poolt ning ma ei leia, et see peaks olema võimalus vaid füüsiliselt haigele/vanale inimesele vaid ka nt neile, kes tunnevad, et nad ei suuda nt raske depressiooniga elada. Ma pean ilmselt igaks juhuks rõhutama, et ma ei taha Futurama multikast tuntud suitsiidikabiine ning muidugi peab eelnema põhjalik eeltöö, aga ma ei välistaks midagi sellist. Haigus on haigus.
USAs kirjutab DNR (Do Not Resuscitate) käepaela või kaardi välja arst.
Deletehttps://medlineplus.gov/ency/patientinstructions/000473.htm
Alternatiiviks on POA (Power of Attorney) anda lähedasele inimesele, terviseküsimustes.
https://www.americanbar.org/groups/real_property_trust_estate/resources/estate_planning/power_of_attorney/
Depressioonist - ka selle diagnoosiga saab luba assisteeritud enesetapuks, Kanadas näiteks: https://www.psychiatrictimes.com/view/first-do-no-harm
Pooldan ka väärika lõpu valiku võimalust. Kui seisund ei ole ravitav ega parandatav siis pikk lõpuagoonia ei ole kindlasi see, milles keegi elada tahaks.
ReplyDeleteKüsimusi muidugi on. Et kuidas ikka 100% kindel olla, et see on inimese enda siiras soov ning kes on nõus 100% kinnitama, et paremaks kohe kindlasti ei lähe.
Aga jah teatud olukordades pean seda heaks lõpuks ja lahenduseks.
Jah, see 100% kindel olek...
DeleteOregonis näiteks peab parandamatult haige oma elust lahkumise plaani "õigesti" ajastama. Bürokraatia, mis assisteeritud enesetapu sooviga kaasas käib, on suhteliselt keeruline ja kurnav, paljudel ei jätku ajal, mil protseduuri vaja oleks, enam jõudu, või selget mõistust. Keegi teine patsiendi asemel paberitööd teha ei või, arusaadavatel põhjustel.
Kinnitamine, et tervis paremaks ei lähe, on mitmete diagnooside puhul siiski suhteliselt lihtne (ja usaldatav), võtame või ALSi. Aga siis muidugi on jah need nö. hallid alad, kus patsient võiks aastaid moel või teisel vegeteerida, sel juhul taandub küsimus jah elukvaliteedile, ja selle üle pole lihtne objektiivselt otsustada.
Viisakalt organiseeritud enesetapu võimaldamist toetan täiega. Näiteks Futurama stiilis kus lausa telefonikabiini tüüpi koht kuhu võid sisse astuda ja sõltuvalt soovist mooduse valida "https://www.youtube.com/watch?v=EbmQxZkSswI!." Ja seda mitte põhjusel, et elan Kanadas :P
ReplyDeleteSurma puhul on ainus asi mida kardan võimalus jääda viimases lõpus aastateks voodisse juurviljana vedelema. Sellisteks puhkudeks on siin õnneks võimalik kirjutada eelnevalt adokaadi juures sooviavaldus, et kui vastav konditsioon tekib või näiteks katus sõidab (millisel puhul pole enam võimalus ise soovi avaldada) tehakse ilma pikema jututa ära.
Lisaks, et täie tervise juures aga deprekas või paha tuju puhul peaks olema sihuke seadus nagu USA's mõnes osariigis (kuuldavasti) relva ostmise puhul - mõni päev kohustuslikku mõtlemisaega. Ehk siis Futurama kabiin viitega :P
DeleteKulla inimene, deprekas ei ole paha tuju. See on krooniline raske haigus, mis põhjustab sageli invaliidistumist ja millele pahatihti ei leidu ka ravi. Paha tuju on mööduv nähtus, aga depressioon kestab kuid, aastaid ja lausa aastakümneid.
DeleteKasutan sidesõna "või" mis erinevalt kui "ja" eristab mitte ei võrdsusta deprekat ja paha tuju. Vaata boolean loogika: "https://learn.microsoft.com/en-us/dotnet/csharp/language-reference/operators/boolean-logical-operators"
DeleteThis comment has been removed by the author.
DeleteNiisiis, alustan uuesti. Sa justnimelt paned ühele pulgale depressiooni ja paha tuju, sest sinu lause põhjal tuleks mõlemal juhul kasutada kohustuslikku mõtlemisaega, mis seega need seisundid võrdsustab.
DeleteMa arvan, et meil pole mõtet sellel teemal vaielda, sinu eriala vist ei ole eesti keel ja kirjandus, kui ma nüüd õigesti aru olen saanud. Jäägu iga kingsepp oma liistude ja iga insener oma programmide juurde ;)
Pooldan 100% Inimesel peaks olema õigus oma elu väärikalt lõpetada, kui ta tunneb, et see on tema soov.
ReplyDeleteMe kõik teame kedagi, kes on aastaid oma elust hooldanud juurviljaseisundis lähedast. 99,9% on need naised. Ei pea olema vandenõuteoreetik, et näha yhiskonna ootusi tasuta hooletöö jätkumise osas ja tõrksust selle probleemi kaasaegsemate lahenduste osas - alati on naised vaikides orjanud, yletöötanud inimest on ka lihtne peetida, see on ju mugav, palume jätkata!
ReplyDelete