Armas aeg, ma pole ju aasta alguse Newporti-nädalast kirjutanudki? Etteruttavalt tegin ookeani äärde minekust küll juttu, aga käik ise jäi kajastamata. Ühesõnaga, jaanuari esimestel päevadel võtsime ette teekonna läände, üle Kaskaadide mäeaheliku. Kesk-Oregonis elamisega on nimelt see häda, et ükskõik mis suunas sa sõita tahad, pead mägesid vallutama, olgu siis kõrgemaid või madalamaid. Talvisel ajal pehmelt öeldes ebamugav ettevõtmine, muide ka üks põhjustest, miks elukohavahetus jätkuvalt mõtteis püsib. (Ja ühel heal päeval ka teoks tehtud saab.)
Esimesel fotol Santiam Pass, Wikipedia kirjelduse kohaselt "1468 m. elevation route known for its dramatic mountain scenery". Dramatic, justnimelt. Kehv nähtavus, jubedad teeolud, teelt väljalibisenud sõidukid siin ja seal... Õnneks ei kestnud õudus kuigi pikalt, ja õnneks on me truckil asised rehvid + nelikvedu, mistap teisel pildil oleme juba turvaliselt teispool mäeharju.
Eeldan, et olete siin blogis Vaikse ookeani pilte ennegi imetlenud. Päike, palmipuud, türkiissinised lained, randadel õndsalt lebasklevad hülged ja merikilpkonnad… ühesõnaga, Kauai. Paraku, Oregonis on Pacific Ocean tükkis teise iseloomuga. Piltidel Paul ja hülgekorjus.
Oregoni osariigi väikesed, Newporti mõõtu sadamalinnad on mu meelest üksteisele üsna sarnased, heas mõttes. Eklektilised, pisut kulunud, tuultest räsitud, aeglasevõitu kulgemisega. Adru, kala, õlle ja merekarbihautise järele lõhnavad, kajaka- ja lõvikisased. Tänavail, kauplustes, söögikohtades sebib sõbralik segu kohalikest elanikest ning turistidest.
Veel natuke ookeani. Noil fotodel paistab rand inimtühi, aga tegelikult oli iga päev mõõna ajal rahvast liival üsna palju liikvel. Koertega, lastega. Ja hoolimata sellest, et vesi on Oregoni rannikul isegi suveajal kärekülm, talvest rääkimata, paistis lainete vahelt paar surfarit, ning kohalikud lapsed jooksid paljajalu veepiiril. Hullud, ma ütlen. Meie Pauliga sisemaa elanikena hoidsime külmast ja märjast ollusest kaugemale, Lillikestki rannal palju ei jooksutanud. Õhutemperatuur iseenesest polnudki ju hull, nii pluss kümne Celsiuse pügala ringis, aga jube tuuline, liiv tuiskas näkku ja puha.
Ah et mis meie siis seal Newportis kõik need päevad tegime? Noh, tegemist polnud vaja kaugelt otsida, me elamine nimelt asus otse Nye Beachi nimelise linnaosa südames, mida kohalikud hellitlevalt ja suurustlevalt kutsuvad “Väike San Fransisco”. Ega see nimi päris tuulest tõmmatud pole, ookeani suunas kõvasti kaldu olevad kitsad tänavad ja hipi-vaib. Ja nii need päevad möödusid, end ühest kunstigaleriist või elustiilikauplusest või restoranist-kohvikust teise vedades, kasutatud raamatute poodides pikki vahepeatusi tehes. Nye Beach on meiesugustele raamatuhulludele tõeline lõks. Lõpuks panime ostusoovidele käe ette, tekkis hirm, et köited ei mahu trucki ära. Poekestest rääkides – no kirjeldamatult põnevaid urkaid leidus. Alates wicca-värgist ja batikatehnikas hilpudest lõpetades peente prantsuse köögitarvikute ja Norrast imporditud karusnahkadega. Ja pagaritöökojad! Ja õllepruulikojad! Ja lakkamatult taevast pähe kukkuda ähvardav kajakasitt! Jaa, sadamalinnadel on iseloomu, selles pole kahtlustki.
Elukohast kah natuke. Minu ja Pauli päralt oli kaldakõrgendikul kõõluva pisikese sinise majakese alumine korrus. Teisel pildil paistab “meie” katus, kõrvalasuv suurem hoone on hotell. Maja ees meie truck - nagu näete, camperit sedakorda kukil pole. Mõnusalt vaikne tänav, pea kuuldamatud naabrid, ainsateks hääleallikateks kajakad. Ja muidugi ookeanimürin. Justnimelt mürin. Ma vist olen seda kusagil ennegi maininid, et Kauail Vaikne ookean mühiseb, Oregonis aga müriseb. Magad justkui raudteedepoo kõrval. Millest selline erinevus, mine võta kinni...
Majja sisse kah: hästi puhas, kodune, ei miskit ülearu peent, samas kõik vajalik olemas ning pisut rohkemgi. Mugav voodi, värske olemisega tekid/padjad/linad/rätikud, superhea veesurve ja superkuum vesi, veatult töötav küttesüsteem. Mida veel õnneks vaja! Omanikud vastutulelikud, asiselt sõbralikud suhtlejad (sõnumi/telefonikõne kaugusel 24/7, õnneks ei läinud tarvis). Meil oli Lillikese jaoks puur kaasas, sama mõõtu kui ta kodune köögipuur, niisiis polnud looma majjajätmisega probleemi. Kuna Lilli säärasest asjast nagu üksiolekuängistus kõige vähematki ei tea, veetis ta nood arvukad tunnid, mil me Pauliga linna peal hängisime, rahulikult põõnates.
Oi, äärepealt oleksin unustanud - palmipuid nägime ka!
February 22/2023 Fotod: Pauli ja minu omad enam-vähem pooleks.
“Whenever I look at the ocean, I always want to talk to people, but when I'm talking to people, I always want to look at the ocean.” ― Haruki Murakami, Hear the Wind Sing
See oli 1 ilus reis. Värvid meenutasid meie suve, ja esimene talvepilt - minu kylas on maanteed just sellised nilbed.
ReplyDeleteOli jah isemoodi ilus reis. Aga mis nilbetesse maanteedesse puutub, siis ma olen sõiduolude suhtes vägagi lumehelbekeseks muutunud (no pun intended), sestap ka need kolimismõtted peas ketravad.
Delete