Tagasihoidlikult



Tulin, et Lillikest ennast kiita. Täna hommikul täpselt kell 5:34 tõdesin taas, kuivõrd kõva käsi ma koeratreenimises enda elu mugavaks tegemises olen. Kirjeldan situatsiooni. Nagu mainitud, aeg oli varajane. Vedasin end magamistoast kööki, aga selle asemel, et õieti mitte veel ärkvelgi olles piinelda enamike koeraomanike kombel mõtte käes “pean kõigepealt looma välja viima”, ei tundnud mina vähimatki sundust. Lilli, oma köögi-ööpuuris end mugavalt kerra tõmmanud, ei liigutanud kulmukarvagi, ei teinud õieti silmigi lahti, rääkimata püstikargamisest, et noh, aja riided selga, padavai õue asjale. Lilli nimelt teab väga hästi, mismoodi asjad siin majas hommikuti käivad. Panin kohvivee tulele, lülitasin kütte sisse, lõin arvuti käima, ja kui kuum ning kange jook valmis sai (presskannukohv, värskelt jahvatet ubadest, French roast, agaavisiirupi ja koorega), veetsin seda rüübates tunnikese netis surfates. Samal ajal kui Lillikene mu selja taga puuris puhuti poolärkvelisi mõnumõminaid kuuldavale tõi, end küljelt teisele rullides.

Olgu öeldud, et kogu see luksuslikult aeglane hommik (nagu ka kõik teised hommikud) on mu omaenda töö tulemus. Õigemini, mu laiskuse, mugavuseihaluse tulemus. Koera on imelihtne koolitada sundima sind tegema, mida tema tahab. Nad on selles mihklid. Anna sõrm, võtavad käe. Selleks, et harjutada neid elama seesugust elu, mida sina eelistad, tuleb kutsika-eas (või kui vanema koera võtad, siis kodunemis-ajal) hambad risti pigistada, end pidevalt korrale kutsuda, jätkuvatele nõudmistele mitte alluda. Siis on sul hiljem koer, kes elab inimeste päevakava järgi, olles seejuures õnnelik ja rahulolev, kuna ta ei teagi, et teistsuguseid päevakavu võiks olemas olla. 

Igaks juhuks mainin, et ülalöeldu kehtib heas tervises ja toonuses looma puhul. Kui on mingi kõhu- või muu häda, väga noor või väga vana isend, siis käivad asjad muidugi teistmoodi, ega ma mingi loomapiinaja pole. Aga üldiselt, jah, kurtmised sellest, kuidas “mu koer ei taha seda või teist” või “mu koer tahab seda või teist” on tegelikkuses lihtsalt suitsukate viitsimatusele või oskamatusele looma inimeste elurütmiga sobituma õpetada. 

Vot säärane iseennast upitav postitus täna. Ahjaa, üks asi veel. Koerakaka korjamisest. Kuigi me elame siin in the middle of nowhere ja ma võiksin kõik junnid rahumeeli vedelema jätta, teen maja lähiümbruses siiski periooditi puhastust. See näeb välja nii, et kõnnin ämbriga ringi, kummikindad käes, ja kui kuhjakest märkan, korjan ämbrisse, mille siis omakorda tühjendan üle kanjoniserva. Enamjaolt käib Lilli minuga puhastusretkedel kaasas. Ja kujutage ette, ta on õppinud mulle oma väljaheiteid kätte näitama. Jookseb ringi, nina maas, seisatades iga jumala junni juurdes, oodates, et ma tuleks ning selle üles nopiks. Mis teeb mulle asja väga mugavaks, ei pea, silm näpus, ekskremente taga otsima. Mõtlen, et seda Lilli oskust võiks kuidagi ka millegi… ee… kasulikumaga siduda? Õpetada teda seeni otsima? Või kulda Arizona kõrbes? Või vutimune? Neid ta tegelikult isegi näitab juba, me majaümbruse vutipesi rohu sees, aga ma pole mune korjanud, minu viga.

Pildil Lilli oma köögipuuris.   

February 17/2023

“A session of boasting won't attract any real friends.  It will set you up on a pedestal, however, making you a clearer target.” ― Richelle E. Goodrich, Smile Anyway

9 comments:

  1. Koera kehaasendi järgi otsustades talle seal meeldib täiega. Meil hommikupoolikud nüüd enamasti sarnased, ainult vahel kipub vanemal koeral vaja varem välja saada. Õldiselt mõistlik reageerida kui ta ukse juurde tuterdab ja kraabib veits, muidu endal pärast rohkem tüli.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, just, vanakestega on teine lugu. Isegi minu kõva süda pehmeneb nende puhul :) - olen kolmel korral väga vana koeraga koos elanud.

      Delete
  2. Mu vanaemal oli koer, keda viidi õue iga kolme tunni tagant alates kella viiest hommikul. Ma isegi ei tea, kuivõrd koera eelistus see oli, ehk oli hoopis harjunud oma inimese kummaliselt kurnava päevaplaaniga :) Ahjaa, ta sõi ka tükikesteks lõigatud viinereid, sest "tal on nii kehvad hambad ju!" Miskipärast hambad siis ei olnud kehvad, kui oli vaja mõni mänguasi ribadeks järada ja ära süüa. Äkki talle lihtsalt ei meeldinud viinerid.
    Aga muidu ma pakun, et lastega on enam-vähem sama see elurütmiga integreerimise asi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võrdlus lastega on vägagi kohane.
      Ning ma olen 100% kindel, et koer kella viiest iga 3 tunni tagant õue oli inimeste, mitte koera eelistus :)
      Ahjaa, mul oli aastaid tagasi vana kurt koer, no ikka täitsa kurt, iseäranis keelamiste ja korralekutsumiste suhtes, aga pruukis vaid köögis külmkapi uks avada, kui peni oli kohal nagu viis kopikat, ka maja kõige kaugematest soppidest. SEDA heli kuulis küll.

      Delete
    2. Külmkapi uks ehk pani põrandatalad kuidagi eriliselt vibreerima? :D

      Delete
    3. Jah, just, põrandatalad vibreerima, usun ma seda küll jah. :)

      Delete
  3. See kakakorjamise talent on äge küll :D Eks see näitab ka, et sa oskad koera lugeda ja ennast talle arusaadavaks teha - muidu ta sulle neid junne ei osutaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, ma pakun, et see tähendab hoopiski seda, et tema oskab MIND lugeda.
      Ma pole talle seda junniosutamist õpetanud, ta on ise aru saanud, et kui ma ämbriga ringi käin ja otsivalt maha vahin, siis jahin nimelt junne. :)

      Delete