Kas teil on kah nõnda, et mõnede “tarvis teha” töödega kuidagi joone peale ei saa? Mul näiteks on juba mitu aastat kaks teemat, millega maadlen.
Esiteks: fotod. Digifotod. Mäletate, tõotasin enne Kauaile minekut pühalikult, et kasutan sealset kahte kuud ja ohtrat arvutiaega oma fotopanga korrastamiseks? Plaan iseenesest oli suurepärane, aga välja kukkus nagu alati. Tegelesin saarel kõige muuga peale fotode. Ja neid, paraku, on mul kümneid tuhandeid, folderid mööda arvutit puha laiali, korralikult pealkirjastamata, kõlbmatud kaadrid segamini kõlblikega… ühesõnaga, täielik tohuvabohu.
Teiseks: õmblemine. Täpsemalt öeldes nende kümnete ja kümnete riideesemete paslikuks ja parajaks tuunimine, mis ma sekkaritest kokku olen ahnitsenud, ning mis mu töötoa rõivastanget ummistavad. Asi selles, et tihtipeale sooritan teise ringi oste suurusnumbrit vaatamata, üksnes riidematerjali pärast, sest “ametlikest” kangapoodidest säärast varandust naljalt ei leia. Niisiis ootavad stange-rõivad õmbluste sissevõtmist või järelelaskmist, lühemaks või pikemaks tegemist, või siis taskute lisamist, või kaks asja üheks kokku keevitamist, näiteks top ja seelik tahavad kleidiks saada, ja nii edasi. Ühesõnaga, näputööd jagub. Paraku, enamjaolt näeb näputöö välja sedasi, et sirvin stangel rippuvat kraami, proovin ühte ja teist selga, keerutan peegli ees, pean plaani, aga tegudeni ei jõua. Tulemus? Käin ühtede ning samade, ammuaega tagasi tuunitud riietega, kuigi hing ihkab vaheldust, värskendust. Mistap võtsin nüüd lõpuks iseendalt pühaliku lubaduse, et iga nädal pean vähemalt kolm hilpu töötoa stangelt maha saama, workshopist garderoobi kolima, kandmiseks. Ja iga päev korrastan vähemalt ühe fotofolderi.
Kusjuures fotovärk ja õmblemine pole mu jaoks ebameeldivad tegevused, pigem vastupidi. Probleem seisab selles, et mõlemaid, nii pilte kui hilpe on terve mägi kogunenud. Käed langevad rüppe - appikene, sellest kõigest küll läbi ei hammusta, pole lootustki, milleks üldse üritada. Aga oo imet, kui end kokku võtad, nagu täiskasvanud inimesele kohane, ja alustad pisikeste suutäite kaupa, siis tekib õige pea hasart, töö läheb lausa ludinal. Täna mu “uue elu” kolmas päev, ja juba näen, et asi edeneb, mõlemal rindel. Mine tea, ehk jõuan tubaste nikerdamistega enne kevadise aiatööhooaja algust ühele poolegi.
January 29/2022 Kas oskate arvata, mis on fotol?
“When pockets were first added to women’s clothing in 1913, a Paris reporter wrote, “It’s all over with men’s superiority over women.” ― Claire B. Shaeffer, Sew Any Set-In Pocket
Sirvisin natuke ringi ja see Voxi artikkel on suht adekvaatse moeajaloo infoga.
ReplyDeleteJa veel põnevam on see Victoria ja Alberti muuseumi artikkel sellest, mida naised vanasti oma taskutes kandsid (nuusktubakatoosidest tarbeesemete ja tööriistadeni), millest me saame teada peamiselt politseiprotokollidest, kui kellegi tasku või selle sisu ära kadus või ära varastati. Mh on seal mainitud, et naised kandsid oma suurtes taskutes vahel ka oma mehe asju - väärisesemeid või raha.
Aitäh, notsu, ma tegelikult ootasingi, et sina kui asjatundja seda taskute asja täpsustad. Ma niisama enam-vähem naljapärast linkisin tolle tasku-artikli, ei hakanud pikemat kostüümiajaloo alast taustauuringut tegema.
DeleteNing jaa, tõsi, taskute teemal võiks ilmselt romaanipikkuse postituse kirjutada :)
Oot, kes meil siin taskuklubis olidki - morgie, lendav, marca, kaaren, kindlapeale keegi veel...
P.S. Oleks mu isa veel elus, ta laksaks mulle ilmselt joonlauaga vastu näppe lause eest "ei hakanud pikemat kostüümiajaloo alast taustauuringut tegema", kuna ta tõenäoliselt eeldaks, et teatri kostüümi(ja -lava)kunstniku peres kasvanul on need teadmised geenidega kaasa antud :)
DeleteTaskuklubis murca ikka, mitte marca. Vabandust. Mõtlen üht, kirjutan teist.
DeleteMarca oli ka!
DeleteNäe, Marca mis Marca.
Käekotiäri vandenõu teooriale tõmbasid Abby Cox ja Bernadette Banner küll vee peale. Ma vaatasin, et Abby Coxi hoiak käekottide vms väiksemate kottide suhtes oli hoopis selline, et nende soolisustamine kahjustab hoopis mehi, kes peavad riskima soorollist väljalangemisega, kui tahavad taskusse mittemahtuvat kraami kuidagi kaasas kanda.
notsu, su esimene kommentaar ei tulnud läbi, ilmselt linkide rohkuse tõttu?
ReplyDeleteKopeerin:
Mind jäi kriipima "pockets were first added to women’s clothing in 1913" ja lingitud artikli imelik jutt "17. sajandi alguses ilmunud korsettidest, turnüüridest ja liibuvatest riietest" (see jutt oli võetud ühe teise artikli lõigust, mis ei olnud otse vale, aga oli natuke ebamääraselt sõnastatud, nii et tsiteerija ei saanud võib-olla aru). Kui me mõtleme korseti all seda eset, mis talje juures tõesti sissepoole kaardus, siis seda ei tulnud enne 19. sajandit. Kui laiendame korseti mõistet ka tugipihikule (mis täitis osalt sama rolli nagu tnp sportrinnahoidja), siis need ilmusid juba 16. sajandil. Turnüür tuli 19. sajandi kolmandal veerandil. 17. sajandi riided olid kõike muud kui liibuvad, eriti altpoolt vööd.
Pilt 17. s alguse "liibuvatest riietest":
https://www.nga.gov/collection/art-object-page.43720.html#provenance
Galerii: https://fashionhistory.fitnyc.edu/1620-1629/
ja "first 1913" on ses mõttes vildakas, et laiade seelikute moe ajal olid seeliku all (ja alusseeliku peal) kantavad ja seelikuõmblusse jäetud ava kaudu kättesaadavad lahttaskud täiesti meinstriim ja külgeõmmeldud taskute järgi polnud lihtsalt vajadust. Ma arvan, et kui meesteriietele hakkasid varauusajal tasapisi õmmeldud taskud siginema, siis oli asi just selles, et meestemoes oli perioode, kus nende riided ei pakkunud suure lahttasku jaoks piisavalt avarust ja naistel oma seelikutega sellist muret polnud.
Nii et naistel pmst olid taskud ja võib-olla isegi suuremad kui meestel, kuni Prantsuse revolutsiooni järgse liibuvama ja poolläbipaistva moeni, ja seejärel ei tulnud nad miskipärast ka seelikute taaslaienedes tagasi ja vat selles võib tõesti seksismi süüdistada.
aitäh!
DeleteVõib-olla ei olnud asi isegi lingirohkuses, vaid selles, et kui ma kirjutan kaks kommentaari ilma, et keegi teine vahele enda oma jõuaks panna (vbla aitaks ka lehekülje kinnipanek ja uuesti avamine, või mis iganes tegevus, mis näitaks, et ma ei istu kogu aeg kommentaare ladudes postituse taga), siis üks neist läheb peitu.
Jaa, mäletad, siin minu juures on ennegi su kommidega seda juhtunud, miskipärast. Bloggeri pirtsakus?
DeleteKasutan juhust, mille su vastus mulle pakkus: läksin moeajaloo-juutuubereid vaatama ja Abby Cox ütleb, et 19. sajandil olid ikka ka taskud (ja ta viitab Bernadette Banneri videole) ja taskute kesisus on 20. sajandil tekkinud probleem (kuigi olenevalt siluetist on nad vahel olnud paremad, vahel halvemad) - mis on suuresti seotud sellega, et naisekehast sai endast moe objekt (erinevalt varasemast ajast, kui disainiti riiete, mitte inimese kuju) ja riided on rohkem nahkamööda - ja ühtlasi ka materjalidega. Kui materjal ei kanna taskut välja, ei saa seda panna. Ning kolmandaks masstootmisega, kus üksikul kliendil pole riiete tootmisele erilist mõju, ja tasku oleks tootjale lihtsalt lisakulu.
DeleteOo, see "kasutan juhust..." on sul nii hea kommentaar, lööb mitu kärbest ühe hoobiga. !!
DeleteMa lisan siis juba Bernadette Banneri video ka. Seal on palju ilusaid käsitöönäiteid.
DeleteKui ta jõudis selle juurde, kui hiiglaslikke taskuid võimaldas 18. sajandi mood, siis hakkasin mõtlema ka tugipihiku/korseti kasulikkusest selle raskuse kandmise jaoks - selline jäigem struktuur jaotab puusal rippuva raskuse ühtlasemalt keha peale ära. Täpselt nagu ta teeb ka seelikute raskusega.
Pildil oli väga tuttav ese lapsepõlvest...mäletan seda pilti...ukse taga seisis üks masin - õmblusmasin.
ReplyDeletePS! Kuulun ka taskuklubisse ;)
Ennäe, taskuklubi tükk maad liikmeterikkam kui ma arvasin.
DeleteJah, õmblusmasin, Singer. Seerianumber Y3477565 annab teada, et valmistatud 1921. aastal Shotimaal, Clydebank'is. Mu vanaema pärandus, mille olin paraku sunnitud Eestisse jätma, kui üle ookeani kolisin. Õnneks jäi headesse kätesse.
Milline suurepärane kommentaarium.
ReplyDeleteJa taskuid on alati palju vaja :)
Jõudluseprobleemidega isikuna kiidan selle idee, et iga päev natuke, täiesti töötavaks ja heaks lahenduseks. Kui sul on midagi korraga ärategemiseks liiga palju, siis on fyysilisest raskusest palju suurem raskus kanda see teadmine, et sa Ei Jõua. Siis on vaimsed kargud hädavajalikud.
Onju suurepärane! Taskuinfot lademetes. "Vaimsed kargud" - hästi öeldud.
Deletema teen vähem tähelepanu tahtvaid, aga aeganõudvaid õmblustöid teleka ees sarju vaadates. Harutan katkiseid riideid materjaliks lahti, palistan käsitsi pikki servi, mis lõppeda ei taha, nõelun sokke jne.
DeleteEt ei tekiks kirjeldatud tohutut fotokuhja teen tavaliselt paari päeva jooksul ülevaatliku kustutamise. Vahel ju klõpsid sama motiivi 10 korda igaks juhuks, suure ekraani peal näed milline parim, ülejäänud utiliseerimisele. Lisaks vaatan peale konkreetset sündmust või reisi pildid üle, viletsamad ja korduvad kustutan armutult. Kord kvartalis teen viimase järelnoppimise enne kui salvestan koopiatena mitme eri andmekandja peale. Kõik pildid on süstematiseeritud ajaliselt ja temaatiliselt, et oleks lihtne soovi korral otsitavat üles leida.
ReplyDeleteIseasi mis mõte sel on??? Tegelikult muidugi selge, et peale minu, lähedaste või pildilolevate ei paku need kellelegi huvi. Mõistsime seda eriti teravalt kui kaasa prügipäeval koera jalutades nägi müügileläinud maja prügikotist väljapudenenud albumeid ja mõningaid pulmapilte. Omanik ilmselt suri või viidi vanadekodusse, majakraam mida müüa ei õnnestunud läks prügisse.
Riietest parem ei räägi, olen sellises vanuses, et kannan mugavaid ja praktilisi. Koguda pole mõtet, tänapäeval keegi mu vanu ei tahaks. Eestis ootavad niikuinii kapitäied minema viskamist. Sõjaaja või Siberi kogemusega inimesed hoidsid ju kõike alles.
Tulevikuajaloolased ja arheoloogid kindlasti rõõmustavad kogu pildipahna üle! Mida vähem kunstiväärtuslik ja tänapäeva inimese jaoks igavam, seda parem ajaloolase jaoks.
DeleteNt praeguse pilguga vaadates on olematu kunstiväärtusega varauusaja perepildid jube kasulikud, kui tahad teada, mida inimesed seljas kandsid. Just mingid kolmanda - jnejärgulised kunstnikud on selle koha pealt eriti head, sest neil polnud ka oma ajas repuatsiooni, mille najal ülbelt puhast kunsti pildi peale panna - kui ikka pere ütles, et palun olgu kõik ehted ilusti üles joonistatud ja karusnaha karvakesed ka, siis kunstnik ei hakanud kobisema.
Nojaa, aga need vähese kunstiväärtusega ja/või igavad digifotod ummistavad mu arvutit ju, ma ei hakka neid ometi tulevikuajaloolaste huvides alles jätma :)
Delete