Oh, mul on täna nii palju öelda ja nii vabalt arvutiaega käes (ilm vihmane, söök mitmeks päevaks valmis tehtud, ühtegi pealepressivat kohustust pole), et ei teagi kohe, kust pihta hakata...
Hakkan siis Lillikesest. Tal nimelt kestab karvaajamise kõrgperiood. Kui Yarkojärgsel ajal uue koera võtmist plaanisime, ning Pauli ärgitusel sooblivärvi isendi kasuks otsustasime, ei osanud ma arvatagi, et kogenud koerakasvatajate ennustus „sooblid ajavad jubedalt karva“ tõeks võib osutuda. Sest noh, ma ju ennegi saksa lambakoera pidanud, ajas teine karva jah, aga ei miskit ületamatut, kui looma regulaarselt kammid ja tolmuimejat pruukida (põrandatel, mitte koera peal). Tänaseks ütlen vilunud „soobli“omanikuna, et jumala tõsi oli see hirmujutt nimetet karvkattevariandi kohta. Sest Lillikene, hoolimata kvaliteetsest toidust pluss muud sorti tipptasemel koerahooldusest ajab karva enam-vähem aastaringselt. Siiski, see pole midagi nonde perioodide kõrval, mil ta võtab ette terve talvekasukas maha ajada, nagu meil siin mõni aeg tagasi juhtus. Õudne!! Mõtsin, et teen loomale vannipäeva, pesujärgselt läheb karv ju erilise hooga lahti, ja pärast kammin korralikult läbi, saab asjaga ruttu ühele poole, aga võta näpust. Kolm pesujärgset päeva võisin aluskarva lausa kamaluga koera kere küljest kahmata, mingit kammi (tööriista nimeks single row undercoat rake) polnud mõtet kasutadagi, see läinuks sekundiga umbe. Noh, tänaseks on kõige hullem vist möödas, loom näeb enam-vähem sile välja jälle, aga kammida on seal küll ja veel. Aru ma ei saa, kuidas tal seda va aluskarva nii palju on?? Väljakistud/kammitud karvakuhilad lennutan kanjonikaldast alla, linnukesed, oravad ja muud saavad oma pojakestele kevadel pehmed pesad. (Kui keegi nüüd küsib, mis ma furminaatorit ei kasuta, siis: Lillikene on enamjaolt õuekoer, ma ei saa teda ju aluskarvast täiesti puhtaks kraapida, et seejärel vaest looma külma kätte lõdisema saata, talvisel ajal iseäranis)
Ühesõnaga. Kuna mul Eesti koera-aegadest häid kogemusi naaritsaõliga (lööb pealiskarva läikima, hõlbustab sugemist jne), otsustasin toda kraami tellida. Valisin netist enda arvates parima, paraku ei taibanud, et ka lõhnale peaks tähelepanu pöörama - aastaid tagasi Yarko peal kasutatu oli täitsa lõhnatu. Noh, jõudis tellimus kohale, fancy spray-pudel ja puha. Mina, ullike, mingit proovipiserdamist muidugi tegema ei hakanud, läksin rabasin Lillil otsemaid kraest kinni, ja voilà! järgmisel hetkel lõhnas loom nagu kaubamaja parfüümiosakond. Jesus Christ, mis tootjatel ometigi arus on?? Lilli üllatusest ma parem siinkohal rääkima ei hakkagi (koerte lõhnataju on kümneid kordi teravam kui meil, inimestel), aga Paul, tema ähvardas kodust välja kolida, kui ma veel ühe korra toda produkti Lillikese peal pruukima peaksin. Noh, ega midagi, uuesti internetti, lõhnatut kraami otsima. Jube keeruline ettevõtmine. Enam-vähem kõik sarnased tooted on ühel või teisel moel lõhnastet, „pleasant smell“ väidetavalt. Pleasant my ass. Lõhnavaba naaritsaõli ei leidnudki, pidin kookosõliga leppima, made in USA, hüpo-see ja teine, väidetavalt igasugu pahade koostisainete vaba. Väidetavalt. No näis, kuidas töötab, kui kohale jõuab. Tolle naaritsa-parfüümi annetan kohalikule koerte varjupaigale, ehk neil on teistsugused lõhna-eelistused, lisaks saavad oma klientidele kaubanduslikku välimust anda, vast leiab mõni hüljatu seetõttu rutem uue omaniku ja hea kodu.
Okei, koerateemaga oleme nüüd ühel pool. Võtame järgmiseks need pealkirjas mainitud kommentaariumid ette, sedakorda vägagi positiivse poole pealt. (Negatiivsemas võtmes olen muuhulgas siin arvamust avaldanud.) Ma küll eelmises kirjatükis juba viitasin Indigoaalase postitusele, aga saagu korra veel teise nurga alt viidatud, nimelt kommentaariumi-nurga. Selle konkreetse mahuka ja mõtteka postituse saba oma mahukuses ja mõttekkuses* tuletas taas meelde, kuivõrd ma kommentaariume armastan. Hoolimata faktist, et enda omas õudne nõid ja despoot olen, karmid reeglid sean, trollimist üleüldse ei talu, et neile kommijatele peale käratan, kes mind hellalt ei kohtle, kes minu arvamust maha suruvad, et nende oma peale jääks. Aga me ei räägi siin praegu 5500 kommentaariumist, eks, vaid teiste blogijate omadest. Ja mitte et ma postitusi maha teeks, jumal hoidku selle eest, aga mu meelest pole harvad juhud, kus kommentaarium postituse pisut varjugi jätab, heas mõttes varju, sest käsitletav teema nii öelda küpseb blogisabas, paisub kohevamaks, tummisemaks, teinekord pressib vormist väljagi, muutes kogu krempli sedavõrra isuäratavamaks. Muidugimõista loeb ka kommentaariumi koosseis. Mul on (teiste blogides) kindel grupp lemmik-sõnavõtjaid välja kujunenud, kuid samas juhtub ka, et üht või teist ütlemist lugedes tahaksin kõva häälega „EI OLE NII!“ karjuda. Enesekriitika korras pean märkima, et mõndapuhku karjungi, pärast on pisut piinlik. Aga jah, tunnistan, kommentaariumid on mu väike salapahe. Ma ei jäta ühegi oma lugemislaual oleva blogi postituse saba tähelepanuta, olgugi, et iga kord ise sõna sekka ei ütle. Ja aru ma ei saa tänaseks, miks ise tervelt üheksa aastat kommentaariumita blogisin - asised sellised annavad postitustele ometi nii palju juurde, kommentaariumist saadavaid meeldivaid aistinguid tekib võrratult enam kui ebameeldivaid. Lisaks, viimaseid on võimalik välistada blogi kodukorra meeldetuletamise näol, või siis nõmedusi suisa kustutades. Delete comment, põmm, läinud, plats kenasti puhas. Oh, ja seda pean kah üles tunnistama, et teinekord olen lausa õnnetu, kui ei kommenteerita. No näiteks Amargosa Opera House postitus, millega jupp vaeva nägin, mis mu enda meelest nii äge sai. Arvasin, et inimesed tulevad ohhetama ja ahhetama, et WOW! milline unikaalne paik! – ja kujutage ette, mitte keegi ei võtnud sõna! Null kommentaari! Mitu päeva mossitasin solvunult. (Nali!)
Aa, ja lõpetuseks tahtsin öelda, et olete ikka märganud, et mu blogi parempoolses servas on sihuke ühtepuhku uuenev rubriik nagu „vana hea lugu“? Tõstan sinna postitusi, mis mulle teinekord 5500 vanu lehekülgi lapates silma jäävad, et näe, nii vahva, ma ei mäletanudki, et kunagi sellest sedamoodi kirjutasin.
Foto: Paul pildistas terrassilt mind ja Lillit me Newporti rendimajakese aias. Need mustad kuhilad murus on mutimullahunnikud, kui keegi peaks imestama. Appikene, ma pole sellest käigust ju põhjalikumalt rääkinudki! Kohe varsti võtan ette.
*Palun keeleabi: kas mõttek(k)us käib ühe või kahe k-ga?
January 18/2023
“I try to make my comments like a woman's skirt: long enough to be respectable and short enough to be interesting. ” ― Adam Clayton Powell
Mõtlesin et jätaks õige kiusu pärast kommenteerimata😁
ReplyDeleteKommentaariumi meeldib lugeda, vahel kiidan takka, vahel ironiseerin, vahel puistan kildu, . . vahel niisama igavusest. Kommentaarium annab blogile palju juurde. Teiste kommide peale ei vihaste, õige nõmedad kustutan aga vahel jätan näitlikult üles😉
Meil noorem kuts ajab aluskarva. Mis mõttes talvel, aru ma ei saa, aga noh otsa ei paista lõppevat. Pean harjaga tõmbama, robot tolmuimeja läheb umbe.
Novot, näed siis, pole ime, et meil sinuga suusad teinekord risti lähevad :) Sa ju ise vabatahtlikult tunnistad, ja üldse mitte esimest korda, et toimetad kommentaariumites mõnigi kord „kiusu pärast“. Viskad pommi, jooksed minema, ja vaatad eemalt, millised on plahvatuse tagajärjed. Või kui ei viitsi, ei vaatagi.
DeleteMulle aga on KIUSLIKKUS täiskasvanud inimeste juures kui härjale punane rätik. (Ma tähemärgilt ju Sõnn kah, eks :)) Ja ma näen punast, kui kommentaarid, olgu siis mu enda blogis või teiste omades, olgu sinu omad või kellegi teise, on silmanähtavalt sellestsamusest KIUSUST tõugatud. Ma mõistan kommentaatoreid, kes on tükkis teist meelt kui blogija, või teavad blogitavast teemast rohkem ja seda väljendavad, aga KIUS kui kommentaari tagant tõukav jõud ajab mind marru, ausõna, nii enda kui teiste blogisabades. Teisalt, võiksin nimetada paari korda, õnneks omaenda teada tõesti vaid paari, kus minu kommentaarid teiste blogides on kiuslikud olnud. Meenutan neid kordi piinlikkusega. Isegi mitte niivõrd piinlikkusega postituste autorite ees, vaid iseenda ees, et kuidas ma ometi sedasi võisin.
Kutsidest ja karvaajamisest – no ilmselt nende jaoks pole talv enam, kevad juba alanud. Mäletan, ka mu eelmine sakslane ajas karva ajal, mil minu meelest kevade lõhnagi veel õhus polnud. Aga näe, koerte ninad on paremad kui meie omad... :)
Jessus, ma ju tegin nalja, et kiuslikkuse pärast jätaks kommenteerimata ;)
DeleteEi, ma kommenteerimata jätmise naljast sain suurepäraselt aru! :) Hea nali kusjuures, ausalt.
DeleteKiusust rääkides pidasin silmas su varasemaid ülestunnistusi siin ja mujal, et sulle meeldib trollida, kiusu pärast üht või teist öelda, irriteerida.
Mõttekus käib ühe k-ga.
ReplyDeleteKui mul oleks koer, siis ma ilmselt oleksin juba ammu õppinud ära koeravilla lõngaks ketramise. Kasside karvaajamine on kuidagi diskreetsem, ainult lemmiktugitoolidele tekib aeg-ajalt märgatav hallikas-hatune kiht peale...
Selge pilt, ühe k-ga.
DeleteMuide me Pauliga just eile rääkisime koeravillast ja ketramisest. Et kui naabri lambad appi võtta (sest koeravill üksi pole minu teada piisavalt tugev, st. piisavalt pika kiuga), saaks lausa lõngatööstuse avada, toorainet jaguks :)
täiendan, et ühe k-ga, sest see liide ise on ühe k-ga: "-kus". Ja ta kleepub siin omastava tüve külge, "mõtte-", teist k-d pole kuskilt tulemas.
DeleteErinevalt sõnast "rikkalik", kus on sõna enda küljes k, selle otsa tuleb "-kus" liide ja ongi kaks tükki kõrvuti sattunud.
Seda ma ei tea, miks ühel sõnal tuleb liide nimetavas, teisel omastavas käändes tüve otsa. Võib-olla on loogika see, et muidu tuleks kõigil sõnadel omastava tüve otsa, aga mõni sõna on niiviisi liiga pikk - "rikkaliku-kus" oleks liiga kohmakas. Või siis kunagi ka oli nii, aga u kulus kahe k vahelt ära.
Põhjalik selgitus, tänan! No ja siis veel imestatakse, miks välismaalased eesti keelt ei õpi :) - grammatika peletab kauges kaares eemale ju.
DeletePaulil oli alguses isu, paraku kadus see üsna kiiresti. Nagu ta ise ütles, ja õigusega kusjuures, et õpib mingi reegli ära, aga siis tuleb välja, et seda saab ainult teatud juhul kasutada, ülejäänud puhkudel käib asi hoopis teistmoodi. Või kolmandat. Või neljandat...
minu arust muutub kõik palju loogilisemaks, kui on infot ka nende vormide tekkeloo kohta. Tavaliselt tekib pealtnäha ebareeglipärane nähtus ikkagi millestki, mis kunagi oli jumalast loogiline, ainult et sellise loogilisena pisut ebamugav hääldada; hääldajad läksid mugavamat teed ja osa loogikat kukkus seetõttu vahepealt ära.
Deleteja noh suvalises keeles tuleb tegelikult ära õppida hunnik väljendeid, mille taust on kohaliku kultuuriga läbi põimunud. Kui inimest huvitab eeskätt suhtlemine, siis ongi mõistlikum läheneda otse valmisväljendite kaudu ja ehk tagantjärele, kui korpus on peas juba suurem, üritada sealt ka mingit loogikat leida.
Ma küsiks seda, kuidas te teiste inimeste kommentaariumidel silma peal hoiate? Kui ma ise kommenteerin, siis enamasti piilun mõne aja pärast üle, kas on miskit vastatud, aga mõnikord pole endal miskit öelda või siis on huvitav mõttevahetus tekkinud mõne postituse all, kuhu ise vaadanud polegi. Miski "notify me" nupp on ka muidugi olemas, kas kasutate seda?
ReplyDeleteMa alles hiljuti hakkasin teiste blogides "notify me" nuppu kasutama, väga mugav, varem miskipärast võõrastasin seda võimalust.
DeleteJa ma loen suht väheseid blogisid. Neis, millel nuppu pole, käin lihtsalt pisteliselt nö. järelvaatamas, et kas uusi kommentaare tekkinud, või kas minu omadele vastatud.
ma ei ole notifyd kasutanud ja olen ise piilumas käinud. Aga viimasel ajal saadab wordpress mulle täitsa omal algatusel teateid, kui keegi on mu kommentaarile vastanud.
DeleteBloggeris on keeruline, jah, kommentaaridel silma peal hoida ( st siis mida ise on kirjutatud kusagile). Nii et mul läheb reeglina meelest tagajärgi ja vastuseid vaadata.
ReplyDeleteAga mu enda jaoks on kommenteerimine väga raske, sp palun vabandust, kui ma seda piisavalt tihti ei tee ( mulle sobiks, kui ka bloggeris oleks Like nupp :))
Sest kuidagi kipub nii, et lihtsalt " jah, sul on õigus" kirjutada ei taha. Väga mitmes blogis on nii, et tundub, nagu küsitaks nõu- aga kui siis annad, saad sarjata, et ei ole juu nii ( no miks sa siis üldse küsid)
Ja üldjuhul ongi mu kommentaar- "aga mul oli ükskord nii.." siis aga küsin endalt, et okei, aga mul on ju oma blogi, kus targutada ja oma kogemustest rääkida.
Täitsa kadestan Kauri ja TT ja Notsut jne jne, kes on täiesti profid kommenteerijad ja oskavad eelpoolnimetatud kategooriatest midagi rohkemat ja huvitavamat lisada.
Mul on alati see teema, et kui keegi küsib, siis ma ennekõike tahaks just oma kogemust jagada. Ma ise ju tegutsen oma kogemuste baasilt ja õpin sellest, miks siis ei võiks ka jagada. Vähesed siiski suudavad laiemalt pilti näha ja no muidugi on neid huvitavam lugeda, aga kõik ei ole vaimuhiiglased kahjuks. Nii et ma vahel siiralt ei saa aru sellest irooniast teemal "nüüd kirjutame kõik aga minul on nii". Mis selles halba on?
DeleteKommentaariumi jälgimise osas on mul see nipp, et ma loengi vist vaid kuni 5 blogi.. Regulaarselt siis. Ülejäänud on sellised, kuhu ma satun vaid siis kui on väga igav tööpäev ja kuskil lingitakse. Pärast ei mäleta, mis ja kes... Ja reeglina nendest viiest vast max ühes on midagi tõesti sellist, mida tagasi minna lugema.
KK, ma sinuga ühes paadis "aga minul on nii" kommentaaride osas. Ei näe neis miskit ironiseerimisväärilist, juhul muidugi, kui neis ei sisaldu võistlus- või võrdlusmoment, et näe, minul oli parem/rohkem/jne.
DeleteIndigoaalane, ma sinuga suures plaanis nõus proffide kommenteerijate osas (ma ei pea siin praegu konkreetseid nimesid silmas, vaid mõistet "proff kommenteerija.). Minugi jaoks on proff see, kes oskab suurt pilti näha ja seda ka teistele näidata. Aga: tehes seda heatahtlikult, ennast upitamata, ning üksiti endale aru andes, et teiste "suur pilt" ei pruugi tingimata tema omaga ühtida. Et vaatenurki on mitmeid.
DeleteSee Ooperimaja-post oli lahe ja mainimine tuletas mulle meelde, et Instagrami voog toidab mind aeg-ajalt väga põnevate ja paksu ajalookihiga hyljatud hoonete ja asutuste lugudega. Sinna juurde kuulub melanhoolne teadmine "aga nyyd ei vaja seda enam keegi".
ReplyDeleteKommentaarium on olemuselt hea, sest lisab postitusele tihti lisamõõtmeid. Neis plogides, mida ma loen, kohtab nõmedikke harva ja sellepärast olen optimist. Aga mõnigi kord jääb hea mõte kirja panemata või valmiskirjutet komm saatmata, sest 2 näpuga toksides ei saa mõte alati vormistet nagu vaja.
Meie elajad, 1 koer, 3 kassi ja 10kond kana, ajavad ka looma moodi karva ja sulgi, aga hobiketrajana on mu perspektiiv vildakas - karv on väärtuslik tooraine, aga mdg valged kassikarvad musta värvi riietel ei kvalifitseeru. 😀
Oo, mul tuli selle peale üks ammune koerakarvalugu meelde, olen seda vist ennegi kusagil rääkinud, aga saagu veelkord:
DeleteKui mu eelmine saksa lambakoer oli sündinud, läksin kasvataja kutsel ta koju värskelt ilmavalgust näinud pesakonda vaatama. Kasvataja tutvustas mulle ka oma toonast abikaasat, töökoerte kaitsekoolitustreenerit. Kasvataja tunnistas mulle aastaid hiljem, kui ma tollesamast pesakonnast pärit, täiskasvanuks sirgunud kutsikaga Eesti koeraspordis ilma tegin, et ta mees oli peale toda visiiti kommenteerinud: "Sellest inimesest (Epust) küll
koerainimest ei saa. Kas sa seda musta värvi villast mantlit nägid, mis tal seljas oli? Täiesti veatu, ei ühtegi loomakarva peal."
:)
Päris hea :) Aga äkki oli sul kodus sajalane mittekarvaajaja loom!
Deletešoti terjer nt kui teda regulaarselt kammida, ei aja hooajaliselt karva ega ka aastaringselt. Ma näen karvu vahel siis kui olen tema saunalina pessu pannud enne muud pesu (reeglina tuleb teha vastupidi ja siis trummel ja tihendid üle käia) või kogemata unustanud masinasse mingi enda eseme ja pannud koerapesade sisud pessu. Aga et kodu oleks karvane või karv kogu aeg lendaks, seda ei ole üldse. Jumal tänatud! Kass ajas mul hullult karva ja oli sile loom, kusjuures... Suvel hoidsin paar päeva basset houndi ja minu meelest piisas bassul minu poole pea keeramisest kui juba karvad lendasid. Uskumatult palju ja sellised pisikeses heledad "seakarvad", mida ei saa kätte ka hästi. Ja need kleepusid igale poole! Rääkimata ilaniredest, mille väljapesemine riietest oli ooper omaette. Nii lahe iseloom, aga selline piin pidada. Ilmselt kõigega muidugi harjub :)
Unustasin lisada, et kuigi koerakarvaprobleemi šotikaga eriti ei ole (lahtise karva ja karvavahetuse mõttes), siis õuest toob see rõõmus mop tuppa absoluutselt kõik - takjad, liiva, pori, vee :)
DeleteJaa, shotlased on mugavad pidada tõesti, karvaajamise koha pealt. Mul paaril sõbral olid Eestis shotlased, väga äge tõug igas mõttes.
DeleteJa basseteid tunnen kah üsna hästi, jällegi, sõbra kaudu, tal oli läbi aastate neid mitu tükki. Oojaa, need pisikesed heledad "seakarvad"! Jube nuhtlus. Muide taani dogidega sama lugu, Yarko parim "sõbranna" oli valget värvi emane dogi, suhtlesin Lonniga ja ta omanikega tihedalt, ja Lonni karvu ei võtnud vaat et miski riietest välja. Just, mitte riietelt ÄRA, vaid justnimelt riietest VÄLJA, sest need "seakarvad" pugesid tekstiilmaterjalide kiudude vahele lausa.
Ma tulin spetsiaalselt arvuti taha ja käisin oma isikut tõendamas mingis kümnes Bloggeri nurgataguses, et lõpuks kommenteerida. Nimelt telefonis ei õnnestu mul enam pooltes blogides kaasa rääkida, sest ta ei lase mul kuskile sisse logida. Nõme värk :(.
ReplyDeleteKommentaarid kasvatavad lugemisisu veelgi, see on õige küll. Ooperimaja postitust mäletasin ka, aga vist mõtlesin tookord, et lihtsalt vau! kirjutada oleks tobe.
Ja karva ajavad loomakesed, oeh, mina veel mõtlesin, et lühikarvalistel see teema suht olematu..
Jaa, tundub, et nutitelefonid ei tee kommentaariumitega koostööd. Mul endal seda muret pole, toimetan blogides ainult ja üksnes arvutist.
DeleteAga neist “vau” või “jah, sul on õigus” kommentaaridest, millest ka Indigoaalane rääkis… ma olen selle peale üksjagu mõelnud. Mitmest aspektist. Esiteks, jaa, oleks hea, kui ka bloggeril oleks “like” nupp, saaks märgi maha jätta, et käisin, lugesin, meeldis, rohkem ju tihtipeale ei tahagi öelda. Aga teisalt… appikene, kuhu me jõudnud oleme (jaa, ka endast räägin) – kui asi nõuab rohkem kui ühte näpuliigutust, siis jätame selle pigem tegemata, kui et võtame ette ja trükime paar tähte rohkem, no näiteks sellesama “vau” :)
Ja siis seda ka veel (jällegi, muuhulgas ka enda näitel), et miskipärast on inimloomusele omane, et eelkõige tunneme tungi mittenõustuvaid kommentaare jätta, vaielda, kui miski meie enda seisukohtadele vastu käib. Kaasanoogutamine elik “jah, sul on õigus” kommentaarid tulevad justkui raskemalt, kuigi on ju teada, et neid on kirjatüki autoril toredam saada…
Koertest – oo ei, lühikarvalise koera omamine ei päästa karvadeuputusest :)
Ooperimaja jutt - see oli nii huvitav, et linke pidi ringi kolades ja ise lisa otsides läks kommenteerimine lõpuks lihtsalt meelest. Ma kaevasin selles teemas paar päeva, mitte nii, et hops ja loetud. :)
ReplyDeleteOoperimaja postitus oli hea, ilus ja õnnestav, aga ilmselt nii küllane, et kellelgi ei tekkinud tunnet, et nüüd oleks vaja ise midagi juurde öelda.
ReplyDeleteNo näe, pressisingi viimaks ooperipostituse kohta lausa mitmelt lugejalt kiidusõnad välja!
DeleteEt siis... mis on moraal? Kui tahan kommentaare, siis pean miskit pooligavat ja vähepõhjalikku kirjutama. Teisalt, ega ma ise kah ei tea, mida tahan. Kits ja kaka kuhja, noh. Olen muide üsna palju teemasid ja arvamusavaldusi nö. vaiba alla lükanud, kuna tean, et kommentaariumis läheks andmiseks, ja SEDA ma jälle ei taha... raske on minusugusega, raske :)
ma ise imestan kogu aeg, kuidas siis, kui ma omast arust kirjutan tõsiselt huvitava ja hästikomponeeritud postituse, ei tule üldse kommentaare. Ja siis viskan suvalisel teemal möödaminnes midagi twitterimahulist ja sellest saab loetuim ja kommenteerituim postitus.
DeleteIssand, vabandust, kits ja kakS kuhja tahtsin öelda, mitte kakA kuhja :)
Deletenotsule: no ma ju räägin! Kusjuures "twitterimahuline" on väga tabav kirjeldus.