Kaheksas maailmaime. Amargosa Opera House, Death Valley

 

1967. aasta põletavkuumal varasuvel, mil Marta Becket ning ta abikaasa Tom Williams US Highway 190 ja US Highway 127 ristumiskohas nimega Death Valley Junction lõhkenud autorehvi tõttu sundpeatuse tegid, oli asula nimega Amargosa täpselt samasugune jumalast hüljatud paik nagu 2022. aasta jahedavõitu, tuulises veebruaris, mil Paul ja mina seal oma trucki parkisime. Ghost town, nagu siinmail öeldakse. Vähem kui paarkümmend kehvakest majapidamist, ümberringi mägedevaheline kõrb, ere, tühi, paljas. Becketi õnneks tegutses tol ajal veel bensiinijaam, praegu pole sedagi. Ometi on Amargosa end tänaseks mitte üksnes Ühendriikide, vaid lausa maailmakaardile kinnitanud. Põhjus: keset kirjeldet 'suurt mittemidagit' asub ilmaime nimega Amargosa Opera House. Asub seal üksnes tänu asjaolule, et Becketi ja ta kaasa sõiduk justnimelt tolles paigas putitamist vajas.



Marta Becket, endine Broadway Radio City Music Halli kordeballeti tantsija, oli tol suvepäeval 43 aastane, ning juba hea hulk hooaegu endalavastatud ühe-naise-showga mööda Ühendriike tuuritanud. Muidugimõista polnud Death Valley Junctioni kummituslinn Becketi sihtkoht, vaid üksnes järjekordne ühelt esinemiselt teisele kulgedes ette sattuv teeäärne asula. Kuid ennäe, Juhus veeretas ette rehviparanduse... Sellal kui Becketi abikaasa bensiinijaamas tehnilise probleemiga tegeles (jaam, muide, seisab tänaseni püsti, aga ei tööta enam ammu), jalutas Marta üle tee, et 1920-ndatel ehitatud booraksitehase tühjaksjäänud administratiivhoonet uurida, ja sellega külgnevat rahvamaja. Saali uks oli muidugi lukus, olid ju kõik teisedki. Becket kummardus, et lukuaugust sisse piiluda, ning - nagu ta aastaid hiljem seda hetke kirjeldas – ehitis kõneles temaga. “Peering through the tiny hole, I had the distinct feeling that I was looking at the other half of myself. The building seemed to be saying, ‘Take me… do something with me… I offer you life.“ Ja Becket tegigi, mida hoone talt palus. Oo, ja kuidas veel tegi! Hülgas elu New Yorkis, kolis Amargosasse, et alustada teekonda, mis kinnistas ta maailma kultuurilukku kui kartmatu, isepäise, omanäolise näitleja, tantsija, koreograafi ja maalikunstniku.


Tõtt öelda ei olnud meil Pauliga esialgu plaaniski Amargosat väisata. Death Valleys ühes pisikeses pubis tormivarjus veinikest rüübates märkasin aga seinal Amargosa Ooperimaja etenduse vananenud kuulutust. Tükk ise oli juba paar aastat tagasi ära mängitud, kuid loetu tuletas meelde, et tõesti, kord või paar olen Amargosast ja sealsetest seinamaalingutest midagi justkui kuulnud. Marta Becketist siiski mitte, ning maalingudki olid minu kujutluses paar tagasihoidlikku pintslitõmmet seintel, sest noh, mida sa seal California-Nevada piiril ikka ootad, kõrb ja mäed ja redneckid, eks. Olles ooperi- ja balletiteatri kulisside vahel üles kasvanud, tekkis mus siiski väike uudishimu, mistap palusin Paulilt Amargosa-peatust. Ning lo and behold, milline särav kultuuripärl kõrbetolmu alt välja koorus! 

Amargosa ooperimaja hoone on, nagu juba öeldud, kunagise Pacific Coast Borax Company peakorter. U-kujuline ehitis, kavandatud arhitekt Alexander McCulloci poolt, püsti pandud aastatel 1923-24, koosnes firma kontoritest, poekesest, 23 toaga ööbimiskvartalist, söögisaalist, vestibüülist ning rahvamajast, mida kasutati kino- ja pidusaalina, aga ka matuste, jumalateenistuste ja muude sedasorti kogunemiste tarvis. Becket rentis rahvamaja tiiva, mida toona kutsuti Corkhill Hall, nimetas selle ümber Amargosa Ooperimajaks, ning alustas etendustega. Algusaastatel praktiliselt tühjale saalile - kõige esimese etenduse publikuarv oli muide ei rohkem ega vähem kui 12. 



1968. aasta suvel, peale paduvihmadega kaasnevat tulvavett (jaa, kõrbes leiavad aset paduvihmad, ning nende tagajärjed on reeglina hävitavad), kui Becketil tuli teatrisaalis loodusjõudude poolt tekitet kahjustustega võidelda, tekkis tal Idee. Just seesinane mõttevälgatus on põhjus, miks Amargosa Opera House tänase päevani nii kuulus. Nimelt on mitte ainult teatrisaal, vaid kogu hoonetekompleksi interjöör kaetud ainuisikuliselt Becketi poolt seintele kantud, keskaegset elu-olu kujutavate maalingutega. Ta maalis endale publiku, sõna otseses mõttes. Visiooni teostamiseks kulus neli aastat. Kui seinapinnad otsa lõppesid, võttis naine käsile laed, kõõludes kipakatel, ülekäe kokku klopsitud tellingutel. Liidame veel kaks aastat. 

Te ei kujuta ette ja ma ei oska seda ka sõnadesse panna, kui võimsa, kustumatu mulje seinte- ja laetäied maalinguid, üheainsa õblukese naise kätetöö, vaatajale jätavad. Milline multitalent kogu selle kontseptsiooni taga peidus pidi olema. Lisaks teostas Becket ise kõigi oma etenduste lavakujundused, maalis kulissid, õmbles lavakardinad ja kostüümid, valmistas muu vajamineva butafooria. Kahjuks ei saanud ma teatrisaalist häid pilte, mistap laenasin mõned veebiavarustest. Kui tahate rohkem ja lähemalt näha, googeldage ‘Amargosa Opera House, murals’. Võtab ahhetama.



Becketi loomingulisus avaldus juba tüdrukueas. Ta tantsis, mängis klaverit, kirjutas näidendeid vene talupoja pseudonüümi all. (Hmm. Miks just vene talupoja?? Ma pole ta autobiograafiat veel lugenud, ehk sealt selgub.) “Ballet could absorb all of me, physically and spiritually,” rääkis Becket ise hiljem. “In dance I am the instrument instead of the player of the instrument. In painting, there again, I am the only eye behind the brush. In dance, I become the painting.”

1970. aastal, mil Becket oli juba mõnda aega oma kunsti (pool)tühjale saalile ning maalitud publikule pakkunud, puhta loomisrõõmuga kusjuures, ilma vähimagi kibestumuseta, sattus Amargosasse grupp ajakirja National Geographic reportereid. Ooperimaja puhus paljunäinud zhurnalistidel nii-öelda sokid jalast. Becketist ja kõrbes asuvast kunstifenomenist ilmusid artiklid NGs, populaarses meelelahutusajakirjas Life, ja mujalgi. Puuriuks oli sellega avali löödud, linnuke lendu lastud, ning sealtpeale polnud Becketil publikust puudust. Tuldi lähedalt ja kaugelt, tulid tavainimesed ja kuulsused, teiste hulgas ulmekirjanik Ray Bradbury.



Meie sattusime Amargosasse pisut kehval ajal, õkva koroona-piirangute järgselt. Ooperimaja kohvik oli suletud, hotelli tegevus koomale tõmmatud. Sellegipoolest kasutasime retseptsiooniprouade poolt lahkelt pakutud võimalust majasoppides ringi kolada. Tänasel päeval tegutsevad Amargosa Opera House ja The Amargosa Hotel Marta Becketi nimelise mittetulundusühinguna, mille eestvedajail kuuldavasti kenad tulevikuplaanid. Etendused toimuvad hetkel sporaadiliselt, aga hotelli ööbima olete oodatud. Peljata pole põhjust. Hoolimata üksildasest asukohast ja rohketest ajahamba puremisele viitavatest märkidest pole tegemist 'you can check out any time you like, but you can never leave' stiilis majutusasutusega. Hotell Amargosa on vägagi helge olemisega.
 
 

Teadnuks ma Amargosa Ooperimajast ja Marta Becketist kümme aastat tagasi, siis oleks mul ehk õnnestunud diivat laval näha. Peale 43 aastat Amargosa lavalaudadel andis Becket oma viimase etenduse veebruaris 2012. Elasin tol ajal juba USAs, Death Valley Junctionist üldse mitte üle mõistuse kaugel, kohalikke mastaape arvestades. Tõsi, see poleks olnud tantsuetendus, vaid kord nädalas mängitud The Sitting Down Show, Becket publikule pakkumas näideldud meenutusi omaenda elust. Oh, mida kõike ma annaks, et just seda elamust just selles kohas kogeda saanuks… 
Marta Becket suri 2017. aasta jaanuarikuus, 92 aastasena, oma kodus Amargosas.

Huvilistele mõned lingid: 
Artiklid: 
Raamat ja film:
Todd Robinsoni Emmy'ga pärjatud täispikk dokumentaalfilm Amargosa

Fotod, millel pole ekstra märgitud, et veebist pärit, on Pauli ja minu võetud. 
May 13/2022        

“If you ask me what I came to do in this world, I, an artist, will answer you: I am here to live out loud.” ― Émile Zola

No comments: