Päevakohane

 

Nonii. Vaataks siis põgusalt üle, mis meil siin vahepeal toimunud on. 

Esiteks, ma ei tea, palju siinsest inimõiguste teemalisest megauudisest Eestisse on jõudnud ja palju seal sellest üldse hoolitakse, aga tundub, et USA vabariiklaste eestvedamisel ja Ülemkohtu heakskiidul tüürime tasapisi tagasi aega, kus naine oli teise sordi inimene. Barefoot and pregnant in the kitchen, või kuidas see ütlus käiski. Nimelt lekkis (lekitati) Ülemkohtu dokumendikavand, kus põhjendatakse, miks kohus oma käesoleva aasta juunikuus tehtavas otsuses praegused, naistele riiklikult tagatud abordiõigused keskvõimu käest osariikide võimudele üle annab. Mis väga lihtsustatult, lühidalt ja kujundlikult kokku võttes tähendab seda, et vabariiklaste (Trumpi partei, EKRE ekvivalent) juhitud osariikides tuleb aborti soovivatel/vajavatel naistel reisida mõnda teise, demokraatide poolt hallatud, aborte lubavasse osariiki, või rännata ajas tagasi, mil traadist riidepuud, saunalava, kapi otsast alla hüppamine ja posijate-pusijate poolt sooritet protseduurid olid ainsad võimalused rasedusest vabaneda. Lugege seda mitte väga pikka artiklit, teeb pildi suhteliselt selgeks: Huffpost: Justice Samuel Alito’s reasoning is stuck in the 1600s — literally. Oi ma võiks sel teemal kümneid lehekülgi kokku kirjutada, aga olen liig üles keeratud praegu, las settib natuke. Samas, mustal pilvel on ehk ka kuldne äär: CNN: It may be exactly what Democrats need to solve their passion problem heading into the 2022 midterm elections.

Muide, eelneva teemaga on seotud üks isiklik positiivne aspekt. Ma saan ju nüüd ametlikult sõna sekka öelda! Lepime kokku, et te ei naera mu üle, eks, vähemasti avalikult mitte, aga teate, ma olen üsna elevil, kuna paari nädala pärast avaneb mul esimest korda võimalus oma uuel kodumaal valimistel osaleda. Maikuus nimelt toimuvad Oregonis osariigi- ning kohalike võimude, lisaks ka föderaalvalitsuse (USA Kongress) eelvalimised. Paar päeva tagasi saabus me postkasti pildil olev Ümbrik, minu nimi peal, valimissedel sees. Täidan sedeli ära, saadan postiga või lasen linnaväljakul asuvasse valimiskasti, ja voilà, olengi oma panuse riigitüürimisse andnud. 

USAs kehtib üsna keeruline valimissüsteem, ning käib üle minu võimete seda ühe postituse raames lahti seletada. On üleriigilised, osariigilised ja kohalikud valimised. Ja siis veel eelvalimised ja vahevalimised ja... Valimiste korraldus erineb osariigiti. Valijaks peab end registreerima, lisaks tuleb mitmetes osariikides, ka meie omas, juba registreerudes nö. pool valida – et kas oled vabariiklane või demokraat. Tõsi, kirjade järgi kehtib Ühendriikides multi-party system (Republican, Democratic, Independent, Libertarian, Pacific Green, Progressive, Working Families pluss veel paar pisemat), aga need väikesed parteid ei ole paraku mingid reaalsed tegijad. Ühesõnaga, meil siin on põhimõtteliselt vaid kaks poliitilist parteid: vabariiklased ja demokraadid. Mina registreerusin demokraadiks. (Näide: USA presidendi eelvalimistel saan valida üksnes Demokraatliku partei kandidaatide vahel, aga nii öelda lõplikel valimistel võin hääletada mistahes presidendikandidaadi poolt, olenemata kandidaadi ja minu enda parteilisest kuuluvusest.) Ning ei, ma meelega ei ütle „loomulikult registreerusin demokraadiks“. Ajalooliselt olid ka vabariiklased täitsa viisakad inimesed.Tänaseks on pilt kardinaalselt muutunud. Vaid üks märksõna: Trump. Trump on tänane Republican Party, sellest ei saa üle ega ümber. Ja muidugi Trumpi puppet master, Kongressi ülemkoja opositsiooniliider Mitch McConnell. Ning sellesse sohu ma ei astu, lööge või maha, kuigi kodanikuna on mul ka demokraatidele mõndagi ette heita. Anyway. Oregon oli muide kõige esimene osariik, kus posti teel hääletamine kasutusele võeti. Täna muud moodi Oregonis valida ei saagi - valimisjaoskondi, kuhu kohale minna, ei eksisteeri. Trump mäletatavasti püüdis postiga saadetud hääli kahtluse alla seada, kuid reaalsuses on säärane viis väga turvaline ning valskuskindel.

Mis siis veel. Koduselt rindelt. Olen nüüd me elamisele remondiringi peale teinud. Kujutage ette, aprilli alguses sai meil Pauliga kaheksa aastat siinses paradiisis elatud. Kaheksa! Vist olen ka maininud, et vahepeal pidasime kolimisplaane, aga hetkel, kus kõik nii uus ja kena ja värske, ei kisu küll kusagile mujale liikuma. Pealegi, camperi omanikena on meil teine, ratastel kodu varnast võtta, kusjuures see kodu võib põhimõtteliselt paikneda kus iganes Ameerika mandril, ei pea üldse Ühendriikide piirides olema. Ei tundu küll tõenäoline, et seda teed, st. üle piiri läheme, aga never say never.

Remondist paar sõna lisaks. Teate, kui keeruline on nö. raskematelt töödelt kergematele üle minna? Peale pahteldamist ja krohvimist ja värvimist ja riiulite ehitamist näiteks padjakatete õmblemist üritada? Keeruline seetõttu, et käed, täpsemalt sõrmed, on pingutustest jämedad ja kobad, sõrmeotsad karedad, küüsi pole ollagi. Kanga katsumine, nõela taha niidi ajamine kujunes tõeliseks kunsttükiks. Aga hakkama ma sain, ja rahul ma olen. 

Aa ja siis üks asi veel. See eelmise postituse kommentaariumis üles kerkinud õigekirja-teema. See ikka veel torgib mind. Ega ma ju täpselt ei tea, mis sorti inimesed siin käivad - viietuhande viiesajal on, vähemasti mu enda mõõdupuud mööda, päris rohke külastatavus - aga et lugeja, kel postituse sisu osas kommentaare pole, võtab õigekirja kommenteerida, see tuleb mulle üllatusena. Olen teiste blogijate kommentaariumites kah teinekord sarnast kohanud. Ühest küljest saan korrigeerimiskihust aru. Aga teisest küljest jälle ei saa. Eks igaüks vaatabki läbi omaenda elutunnetuse prisma. Mitte et ma seetõttu parem inimene oleksin kui keelepolitseinikud, aga mulle isiklikult ei tuleks pähegi kellegi veebipäevikus korrektuure teha, kuigi vigu märkama olen mihkel. (Issake, väga loodan, et ma pole korrigeerinud, mälu võib ju petta, eks iseendast arvad ju ikka hästi.) Ühesõnaga. Peale eelmisele postitusele järgnenud vestlust tunnen ilmselt mõnda aega väikest survet jumala eest õigesti kirjutada, mitte ühelgi juhul libastuda. Mittelibastumine, kui täitsa aus olla, muutub aga ajapikku ja tasapisi raskemaks. Siiski mitte niivõrd õigekirja osas, kuivõrd väljendite ja lauseehituse. Sest ma mõtlen paljudel teemadel enamjaolt inglise keeles, neil teemadel, mil siinses, kohalikus kontekstis loen ja kaasinimestega arutlen. No näiteks käesoleva postituse jaoks otsisin oma peas eestikeelset vastet väljendile „back-alley abortions“, tulemusteta. Võite soovitada, ausõna, ma ei karga (seekord) ninna. Otsisin ka vastet tiitlile „Senate minority leader“, kui McConnellit nimetasin. Ja nüüd, seda kirjutades, küsin endalt, kuidas on korrektne – McConnellit, McConnelli’t, McConnelli? Ja kas sõna „küsin“ ees peab koma olema või ei? Jaa, võõras keelekeskkonnas elamine jätab jälje, sellest ei saa vähemasti mina üle ega ümber. Aga see ausalt öeldes ei tee mulle ka eriti muret, võtan kui loomulikku protsessi. Ja nagu kommentaariumis märkisin, hindan diplomaatilist lähenemist. Kui lugejapoolne vigade parandus koosneb postitusega haakuvast lausest või paarist, ühes osutusega õigekirjaveale (seda on siin blogis ennegi juhtunud, näiteks oli mingi aeg tagasi kommentaatoritega tore vestlus kamo/camo teemal), siis mul kuklakarvad üldse turri ei tõuse. Miks peaks? Kuid kui tullakse üksnes nö. punase pliiatsiga vigu alla kriipsutama, kui postitus kui niisugune ei kõneta, küll aga kisub kangesti keelekorrektuuri tegema, siis jah, võtke heaks või pange pahaks, ma asun kaitsepositsioonile, mis sest, et eksimused on tõepoolest olemas ning neid ka tunnistan. Mu blogi ei pürgi aja- ega ilukirjanduseks. See on mu isiklik veebipäevik ja ma kirjutan siin selliselt, nagu oskan ja nagu mulle meeldib. Kui inimene tunneb enda keelekõrvasilma riivatud saavat, siis ei pruugi lugemas käia, just nii lihtne see ongi. Ossa. Vot kus nüüd ütlesin, eks :)

------------

"In a 2020 study, Oregon was ranked as the easiest state for citizens to vote in. Elections are all held using a Vote by Mail (VBM) system. This means that all registered voters receive their ballots via postal delivery and can vote from their homes. A state Voters’ Pamphlet is mailed to every household in Oregon about three weeks before each statewide election. It includes information about each measure and candidate in the upcoming election. Oregon voters made mail-in ballots the state’s standard system more than 20 years ago. And it first got the green light for local state elections back in 1981."

"As of July 2020, five states – Colorado, Hawaii, Oregon, Utah and Washington – hold elections almost entirely by mail. (This map is current as of October 2020.) Postal voting is an option in 33 states and the District of Columbia. Other states allow postal voting (absentee ballot) only in certain circumstances, though the COVID-19 pandemic in 2020 has prompted further discussion about relaxing some of those restrictions." 

May 06/2022 

“Every election is determined by the people who show up.” ― Larry J. Sabato, Pendulum Swing