Ilmast

 

Ma siin paar postitust tagasi kurtsin sõnarohkelt, kuidas olen hädas seisukohtade kujundamisega. Et varasem raudkindlus, ons asjad nii või naa, näib aegamisi kaduvat. Ja siis võtab Maarja mu segased mõtted ühe lausega elegantselt kokku: “… mul pole enam ammu isu ühe loo taha täielikult joonduda ega seda oma identiteedikangasse kududa.” Bingo!

Seisukohtadest rääkides, nendest, mida ma kujundada ei oska: kas suundumus, et kõikvõimalikele inimkäitumise eripäradele meditsiiniline diagnoos külge riputatakse, on hea või halb? Ja kas see, et diagnoos näikse indulgentsina töötavat, on hea või halb? Paar päeva tagasi avastasin (kollasest) ajakirjandusest, et vana head “ma ei salli külma/kuuma/vihmast/jne ilma” pole enam olemas. Nüüd on meil selle asemel häire nimega Seasonal Affective Disorder (SAD). Nimetet hädaga võib lausa tohtri poole pöörduda. Või: möödanikus olnuks Amber Heard lihtviisiliselt evil bitch (mitte, et Johnny Depp tast kuidagiviisi parem oleks), aga tänase trendi järgi on Heardil kaks häiret: borderline personality disorder ja histrionic personality disorder. (Viisaka inimesena valisin AH kui kaugelseisva ja tuleohutu näite, kuigi neid võiks ka lähemalt tuua.) 

Et siis. Üks osa minust arvab, et pagana lumehelbekesed oma diagnoosidega. Teine osa on tänulik, et maailm tundub, vähemasti mõnes aspektis, pehmemaks, indiviidiga arvestavaks pöörduvat. Ja kolmandast küljest: kuivõrd kasutajasõbralikuna säilib sootsium, kui ühtäkki igaüks meist nii- või naasuguse diagnoosiga vehkides teatab, et miskit pole parata, vat olengi loomuldasa selline, ei püüagi sujuvama suhtlemise, kenama kooseksisteerimise poole, neelatagu alla, kannatatagu ära? Oh jah. Keeruliseks, keeruliseks kisub Epu elu, kui ta jäärapäisus kaduma, ühe ja ainsa tõe tunnistamise võime käest libisema kipub...

Foto lisasin suhteliselt teemavälise. Eile ja üleeile tegime, mina ja Paul, aiatiikides suurpuhastuse. Vesi ja kuldkalad välja, põhjalik kraapimine, vesi ja kalad sisse tagasi. Kalad, muide, on selle sündmuse osas juba vanad kalad - tiigipuhastus iga-aastane kevadine traumaatiline kogemus nende jaoks. 

May 22/2022

“There was something horribly depressing, she felt, about watching the weather report. That life could be planned like the perfect summer picnic drained it of spontaneity.” ― Galt Niederhoffer, The Romantics

6 comments:

Lendav said...

Raske, kui pole enam raudkindlat arvamust? Noh, mul ei ole seda mitte kunagi olnud. Ka on olnud üsnagi pehme selgroog, pole väga tihti osanud enda eest seista, kui selleks on vajadust olnud. On raske, jah. Aga enda arvamuse eest võitlemine on veel raskem. Eriti, kui teada, et minu arvamus ei ole ainuõige - arvamusi võib olla palju ning ka õigus võib olla mitmel erineval osapoolel. Ei tea, kas selgrootu lömitamine on ka võimalik mingi diagnoosi alla panna?

Epp said...

No seda minu “rasket” tuleb terakese soolaga võtta, eks :)
Aga tõsisemalt, jah, ses mõttes on küll raske, et ma pean iseendaga varasemast palju rohkem ja palju tihedamini läbirääkimisi. Teisalt on niimoodi jällegi kergem, ma ei tunne enam nii tugevalt, et pean oma arvamust hambad ristis tõestama, kui kaaskodanikud omavad minu omadest erinevaid seisukohti. See muidugi kehtib vaid juhul, kui nad oma seisukohtadega mulle jõhkralt sisse ei sõida, st. kui me mõlemad asume füüsilises mõttes neutraalsel territooriumil. Kui keegi tuleks näiteks mulle koduukse taha ja hakkaks õpetama, kuidas elu käib, siis ei näitaks mu selgroog mingeid nõrkuse märke.

Selgrootu lömitamise diagnoos? No kindlasti midagi leiab, kui otsida…

Aga sina oled mulle blogimuljete põhjal küll üsna arvestatava selgrooga naise mulje jätnud. (Võtame või fakti, et saagimistööks on tugevat selgroogu vaja.)

Lendav said...

Füüsiliselt, jah, ei või väga kurta. Aga vaimses mõttes on peaaegu alati lihtsam taanduda ja võitlusest loobuda. Eriti siis, kui ma ei ole kindel, et ainult minu tõde on ainus õige tõde. 90%juhtudest on tõde mitmetahuline ja ei ole kaugeltki ainult üks õige variant. Õnneks on mu lähikonnas üldiselt inimesed, kes arvestavad minuga ilma, et ma peaksin oma õiguste ja tõdede eest võitlema. Üldse, võitlemine on minu jaoks väga raske, suudan seda teha ainult siis,kui see on ellujäämiseks vajalik. Päris ausalt olen kade selgrooga inimestele. Jalamatina ei ole ka lihtne elada.

TT said...

Absoluutset tõde polegi olemas kui just füüsika konstandid välja jätta ja kes teab, äkki kunagi mingi targem teooria muudab neidki. Liiga laisk ja vana olen selleks, et mingi "tõe" nimel ihu ja hingega võidelda, mis aga ei takista oma arvamust avaldamast ka siis kui see üldsusele vastukarva

Igatsorti "häirete" puhul tundub mulle, et lihtsalt psühholoogide ja psühhiaatrite "employment insurance". Meil kõigil on mingid kiiksud aga millal neid suisa ravimist vajavateks häireteks lugeda on õige subjektiivne. Mu arust asi tõsine alles siis kui ilma kangete rohtudeta iseseisva eluga hakkama ei saa.

Vanasti öeldi joodik, nüüd alkosõltlane või mingi veel peenem termin, sisu see ei muuda.

Pilleke said...

M aolen tegelikult Sitsidsatsid, aga eis aa kuidagi siia oma WP nime tuua, sellepärast, olge lahked, minu pärisnimi. Tulin siia vaatama su kurjust kommentaatorite vasu :-). Loodame, et kohe minema ei aeta. Nüüd kommentaari juurde. Mulle õpetati lapsena kahte asja "targem annab järele" ja "ole diplomaat". Oi, ma vihkasinneid mõlemaid, eriti kui vennaga kaklemise asemel kästi diplomaat olla. nüüd, üle 50 mutina tulevad vägagi kasuks. Ja üha harjutan juurde.

Epp said...

Ei, NII karmi korda mul siin kah pole, et niisama heast peast välja viskaksin :) Aga jah, see on tõsi, et kommentaariumi haldajana olen üsna diktaatorlik. Või teisisõnu, kontrollifriik. Tunnistan ausalt, et teiste blogijate kommentaariumites väitlen meelsasti, mõnigi kord ilmselt ka asjatult teravalt, kuid teiste juures saan nö. iga kell oma jutule joone alla tõmmata ja vestlusest eemalduda. Siin enda juures aga tunnen, et kui on juba minu territoorium, siis mina ka vestlust juhin, ja nö. vastuvaidlejatega tegelemine võtab aega ja energiat. Kui täitsa aus olen, siis seetõttu väldin ka üsna paljusid teemasid, mis blogimiseks pähe kargavad, aga samas on teada, et lugejais kirgi kütavad. Lihtsam on lilledest ja linnukestest kirjutada :)

Ja siis on veel see paha omadus kah mul, et olen endale tuttavatest kommijatest eelarvamused kujundanud, mistap kukub välja nii, et mida inimene X võib vabalt öelda ja mul ükski närv ei liigu, kõlab inimese Y sulest mu jaoks justkui rünnak. Aga no ma vähemalt tunnistan oma kiikse, asi seegi :)

Ning jaa, näe, see, mida meile lapsena õpetati, osutubki tõeks, vähemasti osaliselt. Omaenda õiguse tagaajamine kulutab aega ja energiat (vt. kasvõi mu praeguse kommentaari esimene osa, eks.)