Ma ei tea, vast on kõik inimesed peale minu Elon Muski Starlink-satelliite taevas näinud, aga mulle oli eileöine vaatepilt esmane säärane kogemus. Praeguseni olen rabatud! Eilegi jäänuks space train, nagu nad seda nimetavad, vaatlemata, kui me Pauliga poleks endale täieliku kuuvarjutuse pidulikku üritust korraldanud, teise korruse terrassil, koos kõigi juurdekuuluvate kellade ja viledega, muuhulgas vein ja binoklid. Täiskuutõusudele avaneb me kodus miljoni dollari vaade, sest teistpoolt kanjonit, mäeküngaste tagant kerkiva taevakeha ja vaataja vahel pole mitte ühtegi nähtavust piiravat takistust.
Anyway. Ööhakk sattus soe ja tuuletu, varjutus möödus nagu varjutus ikka - võrratu, müstiline vaatepilt. Aga kuuvarjutusi nähtud ju küll ja veel, business as usual, kuni hetkeni, mil märkasin kirdetaevas väga pikka, peenikest, kirgast triipu. Haarasin binokli, ja mida ma nägin. Mitukümmend erineva heledusega valguskera, noolsirgesse ritta joondunud, rühkimas ida suunas, justkui üksteise külge aheldatud rongivagunid. Üsna täpselt nagu tollel veebist võetud fotol.
Olin Muski satelliitidest teadlik küll, ega ma kivi all ela, kuid mismoodi need asjandused välja näevad või mida nad seal üleval täpselt teevad, selle vastu mul siiani huvi puudus. Veelgi vähem oskasin eeldada, et neid niisama palja silmaga näha võib – väga rumal minust, kuna igasugu muud satelliitmudru olen ju eluaeg taevas lendamas silmanud. No ja täna ma muud ei teegi, kui mõtlen eilsele vaatepildile. Täielik science fiction kogemus. Justkui ajahüpe tulevikku, koos äkilise, mürinal peale sõitva tõdemusega, et seda maailma, millesse mina sündisin, ei ole enam olemas. Uudsused nagu TikTok või rasedad mehed või muu säärane pole mulle suutnud nimetet fakti teadvustada, aga näe, Muski satelliidid suutsid.
Ma tõtt öelda ei oskagi enda jaoks ära lahterdada, on see nüüd hea või halb, et SpaceXi satelliidivõrk öötaeva väljanägemist muutnud on, ning kümnekonna või vähemagi aasta pärast veelgi drastilisemalt muudab. Sest ühest küljest, vaadet Linnuteele eelistan puhta ja puutumatuna. Teisest küljest jällegi olen Pauli arvuti screensaverite andunud fänn, tal need puha sci-fi, ulmelised linnad ja maastikud ja lennumasinad ja eluvormid, kõrgtehnoloogia visuaalse arhailisusega läbi põimunud. Mulle hirmsasti meeldib sihuke tulevikuvärk. Ühest küljest, nagu öeldud. Ja teisest küljest tunnen väikest vastikust Muski vastu, et ta mu tähevaatlusi oma kolaga risustab.
Tüürin teemast kõrvale. Mul on viimasel ajal üldse raskusi seisukohtade kujundamisega. Veel kümmekond aastat tagasi teadsin vägagi täpselt, mida asjadest arvan. Kakskümmend aastat tagasi veelgi täpsemalt. Ja kolmkümne aasta eest oli suisa lihtne, siis polnud mingite variantide vahel vaja validagi, asjad käisid Täpselt Nii Ja Mitte Kuidagi Teistmoodi. Aga nüüd, mida aasta edasi, seda ujuvamaks, amööbsemaks tunnen end muutuvat. Mitutpidi vormitavaks. Irooniline, et ma ei tea sedagi, ons säärane areng hea või halb. Positiivse stsenaariumi korral on tegemist kasvava, areneva tolerantsusega. Negatiivse korral selgroo kadumisega. Kuid mis on inimene ilma selgroota?
Kindla arvamuse puudumisest veel. Täna trehvasin uudist, et Malluka blogi läks maksumüüri taha. Seoses sellega meenusid vastandlikud mõtted, mida peas keerutasin, kui Eveliis oma blogiga sama tegi. Mallukas oligi pigem arutluskäigu ülessoojendaja, sest mina ei ole ilmselgelt tema blogi sihtgrupp, samuti nagu tema blogi polnud püsivalt minu kui lugeja radaril. Ta kirjutab toredasti, aga see pole minu maailm. Lisaks, Malluka blogi on täiesti varjamatult äriettevõte, mistap rahaküsimine kui asjade loomulik käik ei tohiks kedagi üllatada. Eveliis aga istus kindlalt mu blogirullis, teda lugesin regulaarselt, ja hoolimata puhutistest suunamudimistest ning sagedastest arvamuste mittekattumisest nautisin mitmel moel. Kui ta blogi maksuliseks pööras, ei osanud ma (kusjuures ei oska siiani) öelda, oli see minu silmis pluss või miinus. Üks osa minust kiidab ta valikut ja otsustusvõimet. Julge samm kohalikul blogimaastikul. Teine osa, tunnistan, on... kuidas seda öeldagi... lapsikul moel solvunud. Umbes nii, et oled hea tuttavaga mõnusasti mõned aastad aega veetnud, siin ja seal kokku saades, ja siis ühel päeval deklareerib tuttav, et tuleb sinuga ainult siis kohvikusse/kinno/loomaaeda, kui sa talle selle eest peale maksad. Jaa, tean, tean, naeruväärne, aga vähemasti hinnake ausust, millega seda tunnistan :)
Samas, otsus Eveliisi blogi mitte osta (loe: enam mitte lugeda) ei tulene mingist põhimõttelisest „mina blogilugemise eest ei maksa“ seisukohast. Või ei, vast ikkagi tuleneb? Sest vähemasti hetkel ei oska ma nimetada ühtegi 5500 blogirullis figureerivat kirjutajat, kes mu rahakotirauad avaks. Mitte, et ma sellest paarist kroonist/dollarist kuus vaeseks jääks, või et kirjutatu mind ei vaimustaks. On see äkki mingi... ma ei teagi... tunftitunne, mis sunnib maksulist blogi, tallatud rajalt kõrvale astujat, nö. riiulist välja viskama? Ja mis ma näiteks siis teeksin, kui punt mu lemmikblogijaid kätte võtaks ja postituste eest raha hakkaks küsima? Vastus: ei tea, ei oska öelda. Novot. Palun väga. Siin teile järjekordne ehe näide sellest, et mul on seisukohtade kujundamisega raskusi.
----------------
Spasex Starlink Sattelites Visibility Guide: Updated May 14, 2022: Starlink 4-15 Mission: On May 14, 2022, at 20:40 GMT (04:40 p.m. EDT), SpaceX launched the 46th batch of 53 Starlink internet satellites. The Falcon 9 rocket lifted off from the Space Launch Complex 40 (SLC-40) at Cape Canaveral Space Force Station in Florida, USA. This mission boosted the total number of Starlink satellites launched to 2,600 units. The satellites, which are now orbiting at approximately 273 miles (440 km) above the Earth, are putting on a spectacular show for ground observers as they move across the night sky. To the eye, the 60 satellites appear as a "moving train" of moderately faint stars.
skyandtelescope.org Starlink satellites are fainter now - but still visible
earthsky.org Will SpaceX’s Starlink satellites ruin stargazing?
May 16/2022
“My opinions may have changed, but not the fact that I'm right.” ― Ashleigh Brilliant
Satelliidid siramas öises taevas - tõenäoliselt uus reaalsus, millega leppida. Samasugune nagu arvelaua asendamine kalkulaatoriga või siis arvutiga. Osa, mida 50 või 60ndatel peeti nö "tuleviku" imelikeks väljamõeldisteks ja naerdi visuaalide üle, tuleb tõdeda, et inimese kujutlusvõime on asju ette näinud.
ReplyDeleteBlogide maksumüüri taha kolimine. Eveliisi blogi, julge samm, millega püsilugejad peavad leppima, st kas tasuma või loobuma lugemisest (kuulun viimasesse valikusse) ning teisalt kontrollida lugejaid. Mul on samuti vastandlikud tunded, mõtete/juhtumiste lugemine tasu eest - pigem ei. Rahaga sõprust/truudust ei osta. Malluka blogi osas kehitan õlgu, ei ole sihtgrupp. Mõtlen, et on kümmekond blogi, mida loen...ja kui kõik otsustavad ühel hetkel mõtted maksumüüri taha peita...siis on lahenduseks paremad suhted, puhtam õhk. Blogimaastikul on toimumas murrang, tulevikus jääb rohkem aega vahetule suhtlemisele, mis on suur pluss.
Seisukoha võtmise osas raskusi - tuttav teema. Mul on veel natuke seda teed minna, aga võrreldes 15 aasta tagusega on kindlasti muutused toimunud. Mulle isegi meeldib, et need on toimunud. Võib-olla tunnen end täna isegi parema inimesena. Ei karga nii palju kõrri ja ei lähe võõrastega verbaalselt kaklema :) Otsustusvõimetust ma ise selles tegelikult ei näe. No stiilis, et kas Epp on otsustusvõimetu või selgrootu - ei ole kordagi seda mõtet ega küsimustki tekkinud.
ReplyDeleteMul oli Eveliis Feedlys, kust ma varem teatud teemasid lugesin. Just eile võtsin Feedlys follow maha, sest ei saa ka minust iial kellegi maksvat lugejat. Ma saaks aru, kui enese teeks tasuliseks blogijad, kes reklaamartikleid mitte iial mitte ühtegi ei tee ega blogiga üldse mitte mingit tulu ei teeniks, kuid kellel on blogi ülalpidamisega reaalsed kulud. Aga kes müüvad igakuiselt reklaamartikleid ja müüvadki ennast kui persoonibrändi... Miks peaks nende vähesed mittereklaampostitused veel eraldi kinni maksma? Seda ma välja mõelda ei suuda. Minu jaoks see pole õiglane. Blogi ülalpidamisega seotud kulud peakski katma see tulu, mis tuleb reklaampostituste eest, see on ju normaalne, et äriga kaasnevad tegevuskulud. Kui sisu on tugev, siis ei oota jälgijaskond isegi mingit klantsi kujundust ja "kasutusmugavust", mida kulukas veebiarendus tagaks jne. Tugevat sisu tullakse lugema sisu pärast, vorm on teisejärguline ja selle parandamist fänn ei ootagi :)
Aga vaba maa ja eks igaüks otsustab ise, kuidas tema kirjutada tahab. Nõudlus paneb pakkumise paika.
öötaevas on alati müstiline, loodetavasti jääb ka rohkete satelliitide puhul.
ReplyDeleteaga blogidest, ma ei teagi, pole siiani ühtegi tasulist postitust ostnud. olin enne Eveliisi lugeja, vahel lugesin ka Mallukat ning isegi aeg-ajalt Marimelli, nüüd ei loe neist kedagi. Eveliisi blogist on ainsana kahju aga pole siiani maksta ka tahtnud, võtan seda kui võimalust, et vähem arvutis istuda ning olengi võtnud nüüd aega hoopis duolingole :)
Eile päeval küsis kolleeg, kas ma ikka kuuvarjutust vaatasin.
ReplyDeleteEi vaadanud, meil algas see kella poole kahe paiku öösel ja Siis hakkas ta juba loojuma või vähemalt ma loodan nii ja ma magasin, noh.
Kolleegi küsimus oli ajendet pigem mõttest, mida ta järgmisena öelda tahtis: "Mina ei vaadanud, neid kuuvarjutusi on elus nii palju nähtud"
Palju nähtud? Ma olen taevast terve elu näinud ja ikka ei tüdine. Naljatilk.
Kaamos, jaa, ma olen just nagu sina, iial ei tüdine taevast.
ReplyDeleteSee "business as usual" oli naljaga öeldud :)
Aga jah, varjutus juhtus seekord väga sobival ajal siin, ei pidanud keset ööd ärkama ega midagi.
See on tasuliste blogide kohta päris hea võrdlus, et nagu sõber küsiks nüüd kohtumise eest raha. Sest tõesti, minu jaoks on blogid, mida loen samuti kui sõbrad, oma inimesed. Tundub tõesti naljakas sõbrale külla mineku eest raha maksta. Külakosti võtaks küll minnes kaasa, aga tasuline sissepääs, mkmm.
ReplyDelete