Armas aeg, mul selletalvisest kahekuisest camperi-reisist ju veel hea hulk juttu ja pilte blogisse panemata! Pean end kokku võtma, varsti sõidavad uued muljed sisse. Juulis plaanime paarinädalast tretti Utah’ osariigis (perekonna kokkutulek, ja et juba sealkandis oleme, vaatame natukene laiemalt ringi) ning sügisel, kuulukse, saab ehk jälle pikemaks ajaks Kauaile. Niisiis, takkajärele mõned talvereisi postitused, hakkame pihta.
Dreath Valley on meil Pauliga juba vaat et iga-aastane traditsioon. Mis teha, mõlemad oleme sellesse maanurka kõrvuni armunud. Surmaorust olen ennegi vaimustunult vahutanud, näiteks siin ja siin. Sel aastal ei peatunud me Death Valley's küll kuigi pikalt, ilmad sattusid kehvavõitu, üle mõistuse tuulised-tormised. Mistap avatud väljadel ja mäekülgedel, elik vaatega kohtades, kus meile laagris olla meeldib, oli vaat et võimatu jalul püsida, lõkke nautimisest ja muust välitegevusest rääkimata. Hea, kui sain koera jalutatud, ilma et torm mul mütsi peast või Lillil kasukat seljast viinuks. Nädalajagu pidasime siiski vastu. Õnneks juhtus ka ilma poolest helgemaid hetki, näiteks too päev, mil otsustasime Death Valley põhjatipus asuvaid Ubehebe kraatreid väisata.
Nii Suur kui Väike Ubehebe on ülilihtsalt ligipääsetavad, tõelised autoturisti maiuspalad. Vähe sellest. Kui võhma jagub, on ka kraatri põhi ülilihtsalt ligipääsetav. Sammud siledat rada pidi alla, ja oledki nii-öelda sündmuste keskel. Ülestulek on muidugi pisut teine teema... Neil kahel pildil, alumisel iseäranis, on kraatripõhjas ja matkarajal olevad sipelgasuurused inimesed kenasti näha. Meie lükkasime nii kraatrisse laskumise kui ka ümber-kraatrite-matka tulevasse aastasse. Paul oleks valmis olnud, mina hakkasin vinguma, ajasin sõrad vastu. Nimelt veetsime kaks eelnenud päeva mägedes ronides, need olid pikad matkad ja üldse mitte kergete killast, ning mõte järjekordsest maratonist ei vaimustanud mind üldse. Et siis jah, tuleval talvel.
Vulkaanilise päritoluga kiviklibu pole üldse kindel jalgealune, teate. Iga kivikilluke libiseb astumise all justkui kuullaager. Paul kõndis kraatrikallakul oluliselt kaugemale kui mina...
Mõned ikka oskavad elada. See paarike ei hakanud end ringitrampimisega vaevamagi, nautisid mugavalt istudes vaadet ja jooke. Teisel fotol on Suure Ubehebe harjal jooksev matkarada hästi näha, mõned matkajadki, kui hoolega vaadata.
Tuugalt täis parkimisplatsil oli väga keeruline vaba kohta leida, lõpuks siiski õnnestus. Rongad, Death Valley alalised asukad, teavad täpselt, kus turiste kohata võib, ja hea õnne korral maiuspalu nautida. Alumine foto: Ubehebe juurde viivat teed ääristas sõna otseses mõttes kuumaastik.
P.S. Paul hääldab kraatrite nime juubihiibi, mina hääldan nii, nagu kirjutatakse.
------------
Ubehebe Craters, Geological Summary: The Ubehebe Craters (pronounced you-bee-HEE-bee) consist of an isolated group of overlapping maars formed during eruptions of alkali basalt along a fault cutting alluvial fan deposits on the flanks of Tin Mountain in Death Valley National Park.
Ubehebe Crater is a 0.8-km-wide, 235-m-deep maar surrounded by a tuff ring. Little Hebe Crater, the second youngest vent located immediately south, is a small tuff cone with a 100-m-wide crater overlain by pyroclastic-surge deposits.
At least a dozen craters are located within an area of 3 km2, and bedded pyroclastic-surge deposits cover an area of 15 km2. Early scoria cone formation was followed by hydrovolcanic explosions that formed two clusters of explosion craters and tuff rings. Field work and revised dating based on paleomagnetic and 10Be evidence has shown that the craters were formed during a single short-lived phreatic, phreatomagmatic, and magmatic eruptive episode about 2,100 years ago.
Miocene-aged mostly reddish orange-colored conglomerate makes up the exposed bedrock in Ubehebe's walls. These sediments were deposited by streams and contain limestone, mudstone, quartzite and volcanic cobbles that are up to 20 cm in diameter.
May 10/2022
“The paradox of volcanoes was that they were symbols of destruction but also life. Once the lava slows and cools, it solidifies and then breaks down over time to become soil - rich, fertile soil.” ― Matt Haig, The Midnight Library
Kaali kraater tuli meelde.
ReplyDeleteTekkepõhjus on muidugi teine, kustkohast see vaene inimene vulkaane võtab, eksole, aga suurusjärkude erinevus on ikka vägev.
Teiseks - alasti maa. Kus on metsad, võsa, hekid ja muru, ma küsin? Nagu kontuurkaart, kuhu saab joonistada mida tahes ja see on nii harjumatu vaadata.
Imeliselt ilus, imeliselt võõras, lummavalt põnev.
Jaga veel, virtuaalne matk, mida lugedes läbi käia on ka matk, aitäh!
Tead, mu meelest looduselamuste juures pole ilmtingimata suurus see, mis loeb :)
ReplyDeleteMa ütleks, et Kaali kraater on sama lummav kui Ubehebe oma, vähemasti minu jaoks.
Ja üldisemalt loodusvaatlustest - pisiasjad on teinekord vaat et elamustpakkuvamadki kui mingid mastaapsed kogemused. Ma näiteks eile hommikul päikesetõusu ajal juhtusin nägema, kuidas puuoksal istuva tuvi sulestikust tõusev tolmupilveke säras esimestes päikesekiirtes, kui lind end saputas. Siiani mõtlen sellele!
Ala alasti maa, jah, see hämmastab mindki jätkuvalt, kuigi nüüdseks olen juba hea mitu aastat “kuumaastikuga” tuttav.
Ning jaa, ikka muudkui jätkan jagamist, suurima rõõmuga.