You have the right to remain silent




Kenad blogivad inimesed on parasjagu hädas mitte-nii-kenade kommentaatoritega. Paraku pole tegemist ajutise, vaid kroonilise hädaga. Minu arvamus on, et personaalse blogi kommentaarium EI PEA kommenteerijatele piiramatut sõnavabadust garanteerima. Käisin siin-seal seda arvamust avaldamas, ja et mitte blogisabades salamisi sahistajaks jääda, riputan oma kommentaarid siia üles, tibake toimetatult.

--- Võtan riski ja ütlen, et mu meelest on blogijatel endal kah käsi mängus sellessinatses situatsioonis, et kommentaatorid arvustavad nende riietust või lajatavad, et kuule, sa elad valesti. Minu tähelepanekut mööda tegelevad blogijad liiga palju eneseõigustamisega. Mu meelest on „panen selga, mida tahan“ või „elan, kuidas tahan“ niivõrd elementaarsed tõed, et neid ei pruugiks vahetpidamata üle korrata, ei postitustes, ei kommentaaridele vastates. Eneseõigustamine annab kommentaatoritele märgi, et blogijad on avalik omand, kelle retuuside või eluvalikute kallal igaüks keelt võib teritada. Mu arvates on enam kui OK, kui blogija oma kommentaariumi tsenseerib, trollide komme kustutab jne. Kui aga blogija hakkab ennast õigustama, annab ta trollile priske kondi närida, vabatahtlikult.

--- Mu meelest on laias laastus KAHTE SORTI blogijaid. 1. Blogijad, kelle jaoks blogi on veebikodu - külalised teretulnud, aga välisjalanõud tuleb ukse taha jätta, käituda tuleb viisakalt, vastasel korral visatakse uksest välja. 2. Blogijad, kelle jaoks blogi on linnaväljak – kõik on oodatud kaasa rääkima, väike kakelung isegi soovitav, paneb vere käima, muuhulgas teenib ka klikke. Troll-kommentaatorite või pahatahtlike (elu)stiilinõustajate arvates aga kehtib jahiluba mõlemat sorti blogides. Äkki peaksid blogijad, kel pole tahtmist kommentaariumis sõdida, selgesõnalisemad ja/või karmikäelisemad olema? Nimelt seda pidasingi silmas, kui ütlesin, et mulle tundub, et blogijad tegelevad ülearuse eneseõigustamisega. Ma ei tea, mina küll ei hakkaks ülbe, noriva külalise küsimata nõuandeid kuulama või temaga vaidlema. Aga kui (blogi)uks kõigile lahti on ja blogiomanik tundub sõnavahetust nautivat, siis ei saa ju kogu süüd külaliste peale panna, või?

--- Tegelikult on pall blogijate nurgas – neile kommentaatoritele, kes veebikodu ja linnaväljaku vahel vahet ei tee, tuleks selgesõnaliselt osutada, kummaga tegemist. Esialgu viisakalt, ja kui aru ei saada, siis sisendusjõulisemalt, ning kui muu ei aita, siis blokkida. Ükski blogija pole SUNNITUD omaenda kommentaariumis lollide või hullude või pahatahtlikega vaidlema. Kui vaidleb, on see blogija enda vaba valik.

--- Ja et mu mõtteviis veelgi rohkem puust ja punane oleks: üks korralekutsumisest nördinud kommentaator kirjutab: “Ma saan väga hästi aru ja nägin selgelt, et tekitasite ringkaitse – meil, blogijatel on õigus ja sina (lugeja) ole vait, eriti vait ole siis, kui midagi ei meeldi.”  Tubli! Sa oled asjast õigesti aru saanud. TÄPSELT nii ongi. Kirjutajal, st. meil, blogijatel, on õigus kirjutada. Sinul kui lugejal on õigus lugeda. Kõik ülejäänu on kokkuleppe küsimus. Näiteks kui kirjutajale ei meeldi, et lugeja tuleb ütlema, mis talle ei meeldi, on kirjutajal õigus lugeja suu kinni panna, moel või teisel. Samas, lugejale jääb õigus mitte lugeda, kui üks või teine blogi või blogija ärritust tekitab. Kirjutajal pole õigust lugejat lugema sundida. Kui lugejale aga miski või keski NII jubedalt pinda käib, et kohe kuidagi vaiki ei saa olla, on tal  õigus omaenda blogi või mõni muu väljund avada ja seal arvamust avaldada (soovitavalt vihakõnet vältides, aga see on juba teine teema). Ma TÕESTI ei saa aru, mis siin nii keerulist on? :-)

UPDATE: 
---Tuli veel üks mõte teema kohta, seekord mitte blogija, vaid lugeja mätta otsast. Olen usin kommentaaride lugeja, kuna neis blogides, mis mulle meele järele, töötavad postitused ja kommentaarid enamjaolt hirmus hästi koos. Meeldivad inimesed arukalt mõtteid avaldamas, isegi kui ühte meelt ei olda. Ja siis äkki satub mingi nõme, õel, pealekauba kirjaoskamatu kommentaar ette. Ei hakka salgama – minul kui lugejal rikub see lugemiselamust, sest kogemuspõhiselt ootan oma lemmikblogidest meeldivaid emotsioone, mitte mingit näkku visatud süljelärakat. Piltlikult: kõnnid mööda kena metsateed, nuusutad mahedat kevadõhku, ja äkki avastad, et oled koerasita sisse astunud. Järgmisel korral, kui sama rada kasutad, vahid juba eos kahtlustavalt jalge ette, et koledus ei korduks. Ühesõnaga, minu meelest on täiesti OK, kui blogija oma kommentaariumi puhtana hoiab (loe: modereerib, tsenseerib), kuna see teenib nii blogija kui lugeja huve. Mõistlikku, heatahtlikku lugejat pean silmas. Trollide huvid mind ei huvita.
April 12/2019 
Image: Internet 
"Observing and commenting, it is a piece of cake. Experiencing and sharing, that is a piece of work."― Toba Beta, My Ancestor Was an Ancient Astronaut