Kirjutasin eelmises postituses Édith Piafi eesnime valesti. Alles eile hilisõhtul märkasin, parandasin, pärast ei tulnud mitu tundi und. Jube piinlik.
Käisime laupäeval linna peal, riietusin põhimõttel „astun mugavustsoonist välja“. Panin selga asjad, milles end 110% enesekindlalt ei tundnud. Vaateaknal oma peegelpilti nähes juhtus see, mis juhtuma pidi. Hakkas piinlik.
Ma olen ilmselgelt ajast maha jäänud. Ei teadnud, et on olemas selline uudisteportaal nagu Uued Uudised (ei hakka linkima, googeldage omal vastutusel). Mis ma oskan öelda. Et USAs leidub uskujaid, et Hillary Clinton pidas pizzarestorani sildi all lasteporno urgast, selle üle ma ei imesta. USA on suur maa,
Lillil kestab kevadine karvaajamisaeg. Kas teie teate, mis värvi kasukaga saksa lambakoer ajab kõige hullemini karva? Mina paar aastat tagasi veel ei teadnud. Tänaseks tean. Sooblivärvi saksa lambakoer. Nagu Lilli. Kammin mina teda siin iga päev meeleheitlikult, et see õudus rutem läbi saaks ja ma ei peaks kaks korda päevas tolmuimejat käima lööma, et põrandal lokkavast karvavõsast läbi murda. Paar päeva tagasi hakkan märkama, et koer muudkui nakitseb oma alakõhu kallal. Uurin lähemalt – nahk puha punane ja ärritunud. Ja mis selgub. Kuna olen enne Lillit vaid isaseid koeri pidanud, jätsin teda kammides tähelepanuta sugudevahelised anatoomilised erinevused. Teisisõnu - olen Lillikest sugedes liiga karmi kätt kasutanud, eirates asjaolu, et emase koera kõhualune on õrnem kui isastel. Nüüd on mul Lilli ees väga piinlik.
April 29/2019
Fotol: Lilli teeb õuekennelis hommikusöögi-järgset uinakut.
"There is one thing that has disappeared, not just from the U.S. but from the entire world, is the idea of ever being embarrassed by anything." ― Fran Lebowitz
