Vean viie dollari peale kihla, et peale pealkirja nägemist arvate, et postitus tuleb jälle poliitiline. Eksite, kullakesed. (Üks hetk, ma topin need viis dollarit omale taskusse. Nonii, tehtud.) Postitus sisaldab hoopiski looduskirjeldusi. Kel nõrgemad närvid, ärge parem edasi lugege.
Hakkame, Paul ja mina, üleeile linna minema. Meil on sihuke ilmatuma pikk asfalteeritud sissesõidutee. Vaatame juba maja juures autosse istudes, et miski lebab risti tee peal ees. Sõidame lähemale – no muidugi, järgekordne gopher snake. Igavene pirakas, umbes meetrine. Jäme kah. Kuna mina usse ei karda, ei olnud Paul vastu, kui pakkusin, et jäägu tema rooli taha, ma kargan välja ja udjan eluka tee pealt eest. Ümbersõit polnud võimalik, tee on suhteliselt kitsas. Mõeldud, tehtud. Kasutasin oma tavalist mitte-mürgiste madude karjatamise taktikat – müksad varbaotsaga õrnalt saba pihta, see ajab nad liikuma, lähevad otsivad rahulikuma paiga. Kõneksolev isend paraku ei arvanud mu müksamisest midagi, lesis päikesesoojal asfaldil rahumeeli edasi. Võtsin siis tee kõrvalt väikese puutoki, puudutasin madu saba piirkonnast, väga delikaatselt. Madu aga vihastas, pööras end välkkiirelt ümber, näoga minu poole, tõstis ülakeha maapinnast tükk maad kõrgemale ning asus lõgismadu etendama. See on nii huvitav ja paljukirjeldatud fakt – mittemürgised gopherid kasutavad enesekaitseks mürgistelt lõgismadudelt laenatud kehakeelt, kaasa arvatud peakuju muutmine, gopherile omasest ovaalsest lõgismaole iseloomulikuks kolmnurkseks. Uskumatu vaatepilt. Me Pauliga olime taolisest metamorfoosist küll kuulnud, kuid mitte ilmaski oma silmaga näinud, kuigi gophereid leidub meil siin kanjonis küll. Üks käis isegi toas ära. Ühesõnaga, mina, vana kogenud maotaltsutaja, lõin säärast veenvat etendust nähes pisut verest välja, viipasin Pauli appi. Madu ilmselt vaatas, et jõud kisuvad ebavõrdseks, lasi kopsudest õhu välja ja roomas tagasi vaatamata teeäärsesse salveipõõsasse.
Aga sellega polnud päev veel lõppenud. Linnast tagasi, viisin Lillikese kanjonisse pärastlõunasele jalutuskäigule. Ühtäkki vaatan, et koer nuusutab miskit tavapärasest suurema huviga. Astun lähemale, ja mida ma näen – maas lebab orava pea. Täitsa värske, karv kohev, isegi mitte verine. Uurin ümbrust, oravat ennast ei kusagil. Pööran pilgu taas pea suunas. Ja kujutage ette – PEA LIIGUTAB. Teate, ma olen siin kodukanjonis igasugu asju näinud, kaasa arvatud puu otsas rippuvad koiotipudemed, aga asendit muutev ilma kehata oravapea oli isegi minusuguse kalestunud tüübi jaoks liig. Pead ei või anda (pun intended), kuid tõenäoliselt isegi kiljatasin, mis on minu puhul väga haruldane. Õuduskangestusest toibudes otsustasin siiski uurida, mis seda zombi-efekti põhjustab. (HOIATUS: nüüd läheb eriti jubedaks!) Ja mis ilmes. Oravapea all, rohu sees peitis end igavesti suur sitasitikas, musta värvi, muskliline, ning sitika siblimine liigutas ta kukil olevat koormat, tekitades „elusa oravapea“ efekti. Pakun, et käbikuninga ülejäänud kehaosad peitsid end mõne kohaliku rebase või koioti kõhus.
May 02/2019
Leia fotolt Lilli. Pilt tehtud ühe me varahommikuse kohvijoomise ajal, koduses kadakametsas.
