Millalgi peale eelmiselt Eestis-käigult naasmist sattusin lugema intervjuud ühe
OK. Tuleme nüüd selle juurde, mil moel protsendijutt meie 2013. aasta Eesti-reisiga seotud on. Mitte et ma end rokkstaariga võrdleks, jumal hoidku selle eest. Aga ma sain nende kolme ja poole reisinädala jooksul omal nahal tunda, kuidas nn. sooritusprotsent päev-päevalt allapoole kukkus. No ütleme, et oled kolm järjestikust õhtut veetnud armsate, kallite, toredate perekondade seltsis. Esimesel õhtul perekond X, teisel Y, kolmandal Z. Kvaliteetaeg! Söögid, joogid, jutud, naerud, nutud. Emotsioonid üle pea. Lahkete sõprade poolt pakutavasse öömajja linna teises otsas laekud ööhakul, muljetad pererahvaga, voodisse saad hilja, üles tõused vara. Järjekordne kohtumisi täis päev on ees. Õhtuks oled perekond W poole külla oodatud. Või noh, tegelikult oled ju ise selle külaskäigu algatajaks – „tahaks teid näha!“. Paraku, õhtuseks olenguks riideid vahetades tunned, et sajast protsendist pole enam juttugi. Kui kange kohvi teha, pigistab ehk kuidagimoodi 75% välja. Ülejäänud 25% tuleb juurde teeselda, sest milline võõrustaja tahaks kauge ja kauaoodatud külalise käest kuulda, et sorry, ma veidike uimane, näe veetsin siin lõbusasti aega X, Y ja Z seltsis, teie jaoks pole ideaalsooritust hetkel võtta - aga jah, tänan, võtan küll veini, mille ekstra minule mõeldes soetanud olete, ja pugin hea meelega teie läbimõeldult mitmekäigulist kulinaarset shedöövrit, sest päeval kohvitasin-veinitasin A, B ja Cga, süüa polnud aega. Kõht täis, jook oma töö teinud, vajun väsinult vaikseks ja tellin takso, sest, noh, need puuduvad protsendid, onju. Kui järgmine kord Eestisse käima tulen, eks siis külastan teid jälle. Aidaa!
Ei, ärge nüüd jumalapärast arvake, et ma enne ees seisvat Eesti-reisi naabrite kanepipõldu rüüstama lähen, et 24/7 tippvormis püsida (jaa, meil siin Oregonis on kanepikasvatus legaalne). Tõsi, paar postitust tagasi mõlgutasin mõtteid mõnuainete pruukimise teemal, aga nagu mainisin, hipikommuuniga liitumine on mul plaanis alles siis, kui vanaks saan. Ühesõnaga, väikest ergutavat mahvi ei tee, küll aga valin eelmise Eestis käiguga võrreldes teistsuguse kohalviibimistaktika. Ennastsäästvama. Sest – kas ma olen sellest juba rääkinud? – 2013 aastal USAsse tagasi lennates olin 5 kilo kergem kui sünnimaa poole teele asudes. Minusugusel aga pole neid kilosid niisama suvaliselt paremale ja vasakule loopida. Kusjuures pakun, et kaal ei kadunud mitte niivõrd lakkamatu ringitraavimise tulemusena, kuivõrd (positiivsete) emotsioonide üledoosi mõjul.
Kogu eelnev jutt ei tähenda loomulikult, et ma emotsioone väldiksin, mkmm. Ma naudin emotsioone. Kuid seekord saab meil Pauliga olema täitsa oma üüripesa, kus end laadida, ja mööda vabariiki uhamise asemel kohtume kallitega keskpaika Tallinnat. Paari erandiga muidugi - mõned lahked küllakutsed äärelinnadesse on juba laekunud...
May 30/2019
Foto: Paul. Padise klooster, august 2013
"Pity those who don't feel anything at all."― Sarah J. Maas, A Court of Thorns and Roses
