Maikuus tabab mind kurguhäda, juba aastaid. Talveti olen terve kui purikas, aga kui kevad suveks üle hakkab minema, on kähe hääl nädalaks-paariks kindlustatud. Arvata, et allergia, kõik ju õitseb. Ma eriti mingi benadryli-beib pole, tohterdan end käepäraste koduste vahenditega, muuhulgas kuristan kurku kummeliteega. Aitab hästi. Noh, keedan mina siis ükspäev jälle värske kannutäie, lasen tõmmata, valan klaasi ning viin vannituppa jahtuma.
Õhtu jõuab kätte, koos sellega ka kurguprotseduuri aeg. Lähen klaasi võtma – tühi! Pole ümber aetud ega midagi, seisab kenasti seal, kuhu ta jätsin, madalal kapil, vannitoa kõrval olevas kardinataguses panipaigas – aga tühi. Müstika. Pinnin Pauli, kes teatab, et on nõus pigem surema kui kummeliteega kurku kuristama. Vaatan ringi järgmise kahtlusaluse järele. Lilli? Hmm. Kuna koeralt on ülestunnistust võimatu kätte saada, jätan uurimise sinnapaika, võtan puhta anuma, täidan teega, ja kuristama.
Järgmine õhtu, järgmine klaasitäis kummeliteed valmis seatud. Lasen looma tuppa, hoian tal silma peal. Lillikene kaob joonelt maja teises tiivas oleva magamistoa/vannitoa suunas. Ootame Pauliga elutoas. Paus on pikk. Lõpuks saabub mokki limpsiv Lilli. Lähen kontrollima – klaas on kenasti kapil, aga taas tühi.
Kolmas õhtu. Seekord otsustan teevarga teolt tabada. Annan Lillile paariminutise edumaa, siis hiilin järele, piilun hiirvaikselt üle ukse. Lilli pea ja rindkere on kardina taga (kostab vaikset lürpimist), minu vaateväljas on vaid tagumik ning lürpimise taktis liikuv saba. Surun käe kõvasti suu ette, et naeruturtsatusi summutada. Lõpuks õnnestub mul end kokku võtta, teatraalselt etteheitval häälel “Lilliiiiiiii, misssssa teeeeed?” kuuldavale tuua. Pool Lillit, elik siis see tagumine pool, tardub liikumatuks. Mis toimub teisel pool kardinat, seda ma ei näe. Aga ma tean täpselt, mis toimub Lillikese peas: “kui ma ei liiguta, on lootust, et mind ei märgata.”
Täna õhtul ma klaasi enam samasse kohta ei jätnud, aitab naljast. Valasin natukene kummeliteed hoopiski Lilli joogikaussi, lakkus tilgatumaks, silmad mõnust pahupidi. Ega midagi, pean vist hakkama preilile pealelõunati kellaviieteed ja küpsiseid serveerima.
May 21/2019
Pauli foto. Lillikene oskab nii ausat nägu teha, kas pole?
"I say let the world go to hell, but I should always have my tea." ― Fyodor Dostoevsky, Notes from Underground
