Olen eesti keele sünonüümisõnastikku kasutama hakanud. Ei, ma ei uhkusta. Vastupidi. See on märk, et mu emakeelne sõnavara näitab kokku kuivamise märke. Pole ka ime, räägin ju eesti keeles üsna harva, suhtlus lähedastega käib pigem kirjalikult, sõnumite, e-mailidega. Eestikeelse lugemusega ei saa paraku kah kiidelda, see ei taha kuidagimoodi inglisekeelse kõrvale mahtuda. Peale selle olen tähele pannud, et mul tekib viimasel ajal üsna tihti komaküsimus. Et kuhu seda panna, ja kuhu mitte. Veel paar aastat tagasi komaküsimust minu jaoks ei eksisteerinud. Ja teinekord märkan enda kirjutatud (blogi)teksti üle lugedes, et lauseehitus on kuidagi imelik. Samas ei ütleks, et need muutused mind painavad. Pigem tunnen kerget hämmeldust, tembituna teadusliku huviga. Siis nii kiiresti see juhtubki, kui võõras keelekeskkonnas elad?
Peale kevadise aiatöö-hooaja algust ei valuta mul mitte kusagilt. Talvel oli tihtipeale oih ja aih, põlv või puus või külg või selg, halvemal päeval kõik korraga. Aga nüüd juba mingi kaks kuud mitte üks piuks. Selles muutuses tundub oluline õppetund peidus olevat: pean soojemasse kliimasse kolima, kus aastaringselt aias rügamist oleks, või siis lõpuks ellu viima selle, milleks juba ammu hoogu olen võtnud – end joogaga tuttavaks tegema. Sest üks mis kindel: mingit higises ülerahvastatud spordisaalis nühkijat minust ei saa. Never.
Olen muutumas blogifanaatikuks. Mul on nimelt tekkinud tugevad emotsioonid nende blogijate suhtes, kes väga nauditavalt, kuid väga harva postitavad. Miks te, kulla inimesed, ei taha teistega arvestada? Ma olen lojaalne lugeja olnud. Olen te blogisid nautima hakanud. Olete mu mõtted liikuma pannud. Ja siis te lihtsalt kaote kusagile kardina taha mitmeks kuuks, ja mina pean muretsema, et äkki juhtus midagi, või te ei hooli enam minust, olete hõivatud mingi oma asjaga, millest mind informeerimata jätate. Ülimalt vastutustundetu käitumine. Kui mu kurtmist lugema juhtute, olge paid, mõelge selle üle tõsiselt järele :-)
Kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Ahah. Teid huvitab, milline on minu positsioon käimasolevas puljongisõjas*. Jumal tänatud, ma juba kartsin, et te ei küsigi. Vaadake, mina arvan, et võimalus soovi korral end kogu ilma ees narriks teha kuulub iga indiviidi võõrandamatute inimõiguste hulka. Olen ise elu jooksul seda õigust mitu korda kasutanud, las kasutavad need kaks mitte millegi üle (või noh, teeme möönduse - esimese maailma probleemi üle) sõda pidavat noorprouat kah. Mis aga puljongikuubikutesse kui niisugustesse puutub, siis olen neid pruukinud (tõsi küll, ammu ja harva) ning ka ära visanud (jällegi, ammu ja harva). Kes kumbagi teinud pole, heitku minu pihta esimene
*Enamik blogijaid ilmselt teab, millest jutt käib. Mitteteadjatele – te pole millestki olulisest ilma jäänud. Kuid kui uudishimu elada ei lase, siis siit saate aimu.
May 27/2019
Fotol: nahka ajav sisalik me koduaias.
"You're always you, and that don't change, and you're always changing, and there's nothing you can do about it." ― Neil Gaiman, The Graveyard Book
