Põhiliselt filmidest

 


Kõigepealt paluks taas keelenõu. EKI ütleb, et inglisekeelseid sõnu tuleb eestikeelses tekstis käänata ülakoma abil. Aga see on pikema kirjatüki puhul jube nokkimine ju. Kas väga häirib, kui ülakoma puudub? Kuidas te ise käänate? Hoiate kümne küünega reeglist kinni?

------------ 

Me siin Pauliga vaatasime mõned nädalad tagasi Kuldgloobuste jagamist. Plaanisin tollest üritusest pikemalt kirjutada, enda arvamistest auhinnatseremoonia kohta. Hea hulk postitust oli juba mustandis, kui jõudsin tõdemuseni, et pigem siiski mitte. Ah et miks? Noh, vaadake, kui woke sõna tänases tähenduses (mõiste ise on kasutuses juba iidamast-aadamast) sündis, olin sellest trendist ülepeakaela sisse võetud. Et nii tore, pendel ju ammuilma ühes servas seisnud, lastagu tal täie õigusega teise serva lennata, küll lõpuks kenasti keskpaika jõuab. Paraku, üha enam hakkab mulle tunduma, et tollest teisest servast pole enam juttugi, pendel on mingisse hoopis kolmandasse dimensiooni jõudnud, kenast keskpaigast saanud vaid helesinine unistus. Ja mina olen jõudnud sinnamaale, et kasutan sõna woke enamjaolt halvustavas tähenduses. Mis tundub imelik, õudnegi, sest ma ei pea ennast kitsarinnaliseks inimeseks. Kaugel sellest. Aga siis loen näiteks säärast uudisnuppu (leiab googeldades ka mujalt kui DMist) ja... kuulge, see ei saa ju päriselt võimalik olla? Kirjatükk pärineb satiiriajakirjast The Onion, eks? Keegi ju tõsimeeli midagi säärast ei nõua? Ühesõnaga, Kuldgloobuste jagamise tseremooniast ma kirjutama ei hakka. Räägime parem filmidest.

Me Pauliga oleme mitmeid Golden Globe nominentidest/auhinnatuist juba näinud. Elvis ja Top Gun näiteks, nendest pole miskit erilist rääkida, suured filmid, suhteliselt väike mulje. Kahtlustan, et näiteks Avatariga vol.2 saab sama lugu olema – vinge vaatamine, kuid jälge ei jäta. Aga siis! Everything Everywhere All at Once – ossa! Väljakutsuvalt segane linateos, vaimustavalt segane. Filmi lõppedes küsid endalt, et issand jumal, mida ma ometi need kaks tundi ja üheksateist minutit vaatasin?? Soovitan soojalt. Siiski, enne visake enamik, mida üks film teie meelest sisaldama peaks (järjepidev tegevusliin näiteks), peast välja. Naispeaosatäitja Michelle Yeoh pärjati Kuldgloobusega, muusikali/komöödiafilmi kategoorias. White Noise on enam-vähem sama sorti. Kogu filmi kestel olid mul kulmud arupidamisest kortsus, et... ee... kumb tunne on tugevam? Meeldib, ei meeldi? Adam Driver on üks mu viimase aja avastusi muuseas. Jah, väga mittetraditsiooniline meelelahutus, väga äge. Aga kõige ägedam osa, ning seda mitte üksnes minu meelest, on filmi lõputiitrid. Lugege täpsemalt altpoolt, in english, ja vaadake seitse minutit videot lõpuni (filmis jooksevad selle 7 minuti ajal ka tiitrid). Kui kogu kremplit vaadata ei viitsi, kerige algus kiiresti üle. Lõpukolmandikust saab tunde, nagu oleks meelemürke tarvitanud. Bad trip! See selleks. Kuhu ma jäingi? Mrs. Harris Goes to Paris – nii ilus ja armas film. Muinasjutt. Leslie Manville Mrs. Harrisena on absoluutselt võrratu. The Menu. Vägev. Täitis ootused. Ralph Fiennes isuäratavalt vastik nagu alati, Anya Taylor-Joy teeb superrolli. Need tema silmad! Ja siis muidugi The Banshees of Inisherin. Jumal küll, kui hea. 11 punkti kümne punkti skaalal, või veelgi enam. Colin Farrell, Brendan Gleeson. Viimane figureerib küll ammust ajast linal, mina olen ta millegipärast alles hiljuti avastanud. Milline pärl näitlejana! Ärge mingil juhul jätke seda filmi vaatamata, kurb ning koomiline ühteaegu. Eestlastele peaks meie rahvuslike eripärade tõttu iseäranis hästi peale minema.

Ning nüüd, daamid ja härrad... trummipõrin... Tár! Ja Cate Blanchett. Mul ei tule meelde mitte ühtegi näitlejat või filmistseeni, mille käigus oleksin end suutnud sedavõrd osatäitja reaalse elu identiteedist lahti rakendada, üksnes ning ainult linal näidatavat tegelaskuju näha, nagu see juhtus Tári intervjuu-stseeni ajal (link stseeni "purkisaamisele" allpool), kus Blanchett täielikult ümber kehastub. Täielikult. Ta ei ole selles stseenis Cate Blanchett. Ta on tippdirigent Lydia Tár. Ümbersünd. Päriselt. Vaieldamatult. Blanchettile Kuldgloobus draamafilmide kategoorias, ennustavad ka Oscarit. Kui ei anta, siis mina ei mängi. Üleüldse, kui peaksin mõned oma lemmik-naisnäitlejaid nimetama, oleks (on olnud juba ammusest ajast) nimekirjas surmkindlalt ka Blanchett. Võiksin ta suurepäraseid osatäitmisi loetlema jäädagi, näiteks Heaven (boonusena Giovanni Ribisi) või Notes on a Scandal (vastasnäitlejaks imeline Judy Dench.) Blanchettis on kõik, mida ma näitlejannas näha ihkan, lisaks see kummaline “miski”, mis nii mees-  kui naisvaatajaid lummab, ses mõttes meenutab ta pisut Marlene Dietrichit, mu meelest. Ning näojoonte poolest minu ema.  

Aga nagu iga geniaalse linateose (või mistahes kunstiteose) puhul, lõid ka Tári ümber otsekohe kired lõkkele. Seda asjaolu saab mõneti postituse alguslõiguga siduda, nimelt astus Tár varbale canceldamis-kultuurile. Lisaks, oo õudust, kujutab film üüberandekat, kuid oma annet võimuvankri ette rakendavat naisdirigenti. Woke-rahvas tõusis muidugi otsekohe tagajalgadele. Misasja? Filmitegijail jagus jultumust meestele omased käitumismallid naistegelase külge keevitada?? Misogüünia õpikunäide! Kõik ju teavad ometigi, et sedasorti naisi pole olemas! Eranditult kõik naised on kenad inimesed!! Lisan postituse lõppu peotäie viiteid Tári-teemalistele artiklitele, kuna mind ennast huvitavad filmitegemise telgitagused, nagu ka linale jõudmise järellainetused.

Vaatamist jagub muidugi veelgi. Kuldgloobuse võitjate ja nominentide hulgas on peotäis filme, mida kindlapeale näha tahan, kasvõi Marilyn. Olla teine tume ja pessimistlik, aga jätan esialgu üldsuse arvamuse tähelepanuta, eks oma silm ole kuningas. Vot sedasi siis selle filmivärgiga seekord. 

------------

TÁR, review: A Brilliant Cate Blanchett Tackles Cancel Culture and Powerful Women With Help From Director Todd Field. From the very first opening sequence in which the New Yorker interviews Lydia, Blanchett has created an entirely new character from scratch and fully inhabited her to the point where you may just be convinced that you’re watching a real person and not an actress. She’s that mesmerizing in the role, and director Todd Field is well aware of the talent he’s working with her, making sure that the camera stays on her as much as possible.

TÁR tells the story of a fictional composer and conductor named Lydia Tár (Cate Blanchett), who is at the top of her game when allegations about her abuse of power turn her life upside down. Echoing these themes, director Todd Field took a “last is first” approach, reversing the traditional order of names so that credits typically listed last appear first. Running these credits early in the film’s two-hour and 38-minute runtime ensures everyone who contributed will get their due, he explained. Read more:

Cate Blanchett and Todd Field Break Down How They Filmed the Incredible Oner in ‘TÁR’

How the Cinematographer Pulled Off Opening Sequence and Navigated Long Shots in TÁR

This real-life conductor is mentioned in ‘Tár.’ And she’s not a fan of the film: ... because “Tár” attributes the stereotype of an overbearing, pretentious virtuoso to a female character. Marin Alsop said that there “are so many ... actual, documented men” Lydia Tár emulates with her problematic and cruel behavior, yet the awards-season darling “instead ... puts a woman in the role but gives her all the attributes of those men.” 

------------

White Noise: Directed by acclaimed American indie filmmaker Noah Baumbach, at once hilarious and horrifying, lyrical and absurd, ordinary and apocalyptic, White Noise dramatizes a contemporary American family's attempts to deal with all the mundane conflicts of everyday life while grappling with the universal mysteries of love, death, and the possibility of happiness in an uncertain world. One of the best scenes in the film is actually at the end of the film - the credits play over a dance scene that takes place inside of a big American supermarket. It's a reference to all of the mindless consumerism commentary stuffed into the film. Here's the full Credits Dance Scene clip. 

January 24/2023                                                                         Image: Internet

“The length of a film should be directly related to the endurance of the human bladder.” ― Alfred Hitchcock

17 comments:

  1. käänamisest - ma panen võõrkeelsed sõnad muide pigem just pikemas tekstis kursiivi ja ülakomaga, et oleks ilusti näha, kus võõrkeel lõpeb ja oma keel algab. Mõnikord, kui võõrkeele häälduse-kirjapildi suhe on selline, et sõnast võiks ka eestikeelne võõrsõna saada, ja ma leian, et sellist laenu on vaja, siis hakkan käänama nagu eesti sõnu (nt need itaalia tantsusammude nimed, mille hääldus on sama, mis eesti keeles sama kirjapildiga sõnal oleks).

    Lühemates juppides, nt kommentaarides ja twitteris alati ei viitsi - mõnikord sellepärast, et klaviatuur on parajasti mingi suvaline läpakaklaver ja selle peal pole nii lihtne html-i kirjutada, mõnikord lihtsalt laiskusest: pika postitusega on mul tunne, et ma mõjutan sellega midagi, mh keelekasutust; pisike jupp tundub vähem kaalukas.

    Ja vahel, kui ei viitsi vormindusega mängida, aga tahaks samas, et käänamise hääldusest vale muljet ei jääks, siis ehitan oma laused niiviisi, et ei peakski käänama.

    Aga kuidas see sul praegu üldse mängu tuli? suurem osa su võõrkeelseid sõnu siin postituses on pealkirjad ja nendega on üldse omaette ooper.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise kasutan kah alailma seda nippi, et ehitan laused nii, et käänata pole vaja. Ja vahel kasutan ülakoma, kui ülakoma-tuhin peale tuleb :)

      Aga mängu tuli teema seetõttu, et juba ammu vaevlen võõrsõnade käänamisega. Südametunnistus õige pisut kripeldab, et teen oma emakeelele liiga. Samas, ma ju kasutan inglisekeelseid sõnu ja väljendeid üsna tihti tekstis, ja slängi, ja kogu seda kremplit tundub kuidagi veider kursiivi panna...

      Aga valgusta mind, palun, mis nende (inglisekeelsete) pealkirjadega on? Ma võiks ju googeldada, aga sinu seletus jõuab ehk paremini kohale.

      Delete
    2. pealkirjad on eestikeelses tekstis nagu pealkirjad ikka, vahet pole, mis keeles. st reegli järgi peaks jutumärgid seal ümber olema, aga see, mis jutumärkide sees toimub, oleneb juba sellest, mis keeles.

      Aga vat siis, kui võõrkeelset pealkirja on ennast vaja käänata, on küll paras häda - kuidagi tobe on pikale võõrkeelsele pealkirjale eesti käändelõppe sappa panna. Mõnikord ongi kõige lihtsam pista sinna ette liiginimetus - "film/raamat/lavastus "This and That"" ja käänata siis hoopis seda.

      Delete
    3. tegelikult ma jätan ka ise vahel võõrkeelsed sõnad markeerimata, kui on just selline kunstiline kavatsus, et kasutangi meelega makaroonilist keelt. Seda saab ju stilistilise vürtsina pruukida. Siis, kui ma kohtlen oma teksti väheke nagu ilukirjandust.

      Aga kirjakeelses neutraalstiilis panen jah kursiivi ja käänan ülakomaga.

      Võõrnimesid muidugi ei pane kursiivi, aga ülakoma võib vaja minna ka nendega: siis, kui nimi lõpeb kirjapildis kaashäälikuga, aga häälduses kõlab, nagu lõpeks täishäälikuga. Ja vastupidi.

      Delete
    4. lisan igaks juhuks, et nagu ma Rentsi pool hiljuti jutuks tuli, ei käi pealkirjade jutumärgireegel enam ajalehtede-ajakirjade kohta - neid tabas üheksakümnendatel nii tugev inglisemõjuline laine (ilmselt oli osal toimetustel tunne, et kui on inglispärane, siis on nagu rohkem päris ajakirjandus), et jutumärgid ei elanud seda üle.

      Delete
    5. Oh, aitäh, hulk asist infot.
      Mis inglisekeelseid filmipealkirju puudutab, siis, kuna ma elan ingl. keelekeskkonnas ja siin jutumärke enamjaolt ei pruugita noil puhkudel, olen sellega nii ära harjunud, et eestikeelses tekstis ingl. keelset filmi mainides käsi lihtsalt ei tõuse jutumärkima, öelgu reeglid mis tahes.
      Igatahes, veelkord tänu, sain targemaks. (Iseasi, kas seda tarkust rakendama hakkan, laisk ja lohakas, nagu ma olen :)
      Ning tõsi jah, mullegi tuli nüüd meelde, et Rentsi juures sel teemal arutleti.

      Delete
    6. lisan, et kuigi keelenõuandjad võtavad seda veel pika hambaga, paistab, et praktikas kasutatakse viimastel aastatel (vähemalt viimasel kümnel) kursiivi pealkirjajutumärkide asendajana,

      Delete
    7. kuhugi haihtus sõna "vahel". Vahel kasutatakse. Mõni keelenõuandja on ka käega löönud ja üritab vähemalt nii palju soovitada, et mõlemat korraga pole vaja, kui just ei taha kursiiviga jutumärgistatud pealkirja sees midagi eriliselt esile tõsta.

      Delete
  2. Aga mis Blanchettisse puutub, siis kas sa Jarmuschi "Kohvi ja sigarette" oled näinud? seal mängib ta ühes ja samas stseenis kaht rolli, täpsemalt kaht erineva elukäigu ja staatusega õde.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, ei ole näinud. Issake, miks ma ei ole?? Panin "tuleb vaadata" nimekirja etteotsa, palju tänu soovitamast.

      Delete
    2. jah, see on muidu ka hea.

      Delete
    3. Googeldasin, jaa, Tom Waits ja Iggy Pop ja puha. Kiiremas korras tuleb ära vaadata.

      Delete
    4. Vaadatud. Võrratu! Esiteks muidugi Blanchett, wow. (Avastasin, et olin ta eesnime postituses valesti kirjutanud, K-ga, mitte C-ga. Parandatud.) Ja Waits ja Pop, täielik déjà vu minu jaoks, kes ma olen rokkmuusikute "diipe" vestlusi pealt kuulnud küll ja veel :)
      Alfred Molina ja Steve Coogan - NII head, ja Renée ja...
      Ühesõnaga, tuhat tänu soovitamast!

      Delete
  3. Minu mees ütles pärast kinoskäiku ("Menüüd" vaatasime), et tema rohkem mul filme valida ei lasida. Talle üldse ei meeldinud. Ma nii kriitiline ei ole, aga samas ei tekkinud ka suurt vaimustust. Näitlejatöö meeldis siiski väga.

    "Marilyni" üritasime üks päev kodus vaadata. Ma olin ka kuulnud, et on sünge ja omamoodi, nii et olin vaimu valmis pannud, aga lõpuni me esialgu ei jõudnud. Maru pikk film on, tuleb kohe aega varuda. Põhimure, mis mul tekkis, oli see, et film ei ole päriseluga üks-ühele sama. Film on saanud hästi palju negatiivseid arvustusi ja just sellepärast, et Marilyni on kujutatud kritiseerijate arust valesti. "Jätke juba järele see Marilyni ekspluateerimine" on meelelaad, mis arvustustest kõlama jääb. Ma üritasin seda ignoreerida, aga kuna filmis tõesti omistatakse Marilynile mingit imelikku käitumist, mis tegelikkuses tõele ei vasta, tekkis küll tunne, et võib-olla on liiale mindud. Kui ära vaatad, siis arutleme! Ma katsun ka ära vaadata.

    Võõrsõnad kursiivis ja eesti keeles käänamine ülakomaga - kuna töö tõttu pean kirjutama tekste, mis peavad olema korrektsed, siis olen sellega üsnagi harjunud. Blogis siiski kramplikult sellest reeglist kinni ei hoia. Ma arvan, et mitteametlikus suhtlemises on rohkem lubatud kui ametlikus :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, filmide valik… meie majas on sellega kah teinekord nalja saanud. (stiilis üks või teine kuulutab “edaspidi valin filmid mina”, sest vaadatav linateos ei vaimusta, kui pehmelt öelda.)
      Aga üldiselt, arvestades asjaolu, et Paul on Holliwoody-maal kasvanud ja elanud, saan ma ta kohta ainult kiidusõnu öelda, ta valib filme vägagi minu kui põlise eurooplase ja nö kunstiinimese eelistusi arvestades. Tõele au andes: tema on nõus minu eelistuste nimel enda omad alla suruma, mina tema eelistuste nimel enda omi mitte :)

      Annan teada, kui olen Marilyni ära vaadanud, oleks jah põnev mõtteid vahetada.

      Delete
  4. Tavaliselt vist kasutan ülakoma, aga seda küll ei teadnud, et reegliga tegu. Reeglitest üldiselt suurt ei hooli, kellele ei meeldi või kes aru ei saa, no mis teha.

    Kui lennureiside ajal igavusest vaadatud kõrvale jätta olen täpselt ühe filmi eelmine aasta vaadanud, Netlixi: "Läänerindel muutuseta" - täitsa hea oli. Praegusel ajal teeb reaalne elu oma eksistentsiaalsete probleemidega silmad ette igasuguste filmide pisi pseudoprobleemidele. Meelelahutuseks pigem mängin arvutil, vaatan populaarteaduslikke videosid või kuulan podcaste.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul, näe, on jälle on sedasi, et filmidest otsin ja ootan pigem kunstilist elamust, mitte seda, et film üksühele reaalsele elule vastaks (kui just dokfilmiga tegu pole). Seetõttu ei teki ka võrdlusmomenti à la eksistentsiaalsed probleemid versus pseudoprobleemid.

      Delete

Kommentaariumi pruukimise reeglid:
Reegel #1. 5500 on minu veebikodu.Viisakad, sõbralikud, heatahtlikud, mõistlikud külalised on südamest teretulnud kommenteerima.
Reegel #2. Neil, kel eelnimetet omadused puuduvad, ei tasu ust kulutama hakatagi. Nende kommentaarid lähevad kustutamisele.