"Hiinalinn" Hanapepe on eklektline, sõbralik, aeglase kulgemisega paik, paljude pisikeste söögi- ja müügiasutustega. Mulle kui (endisele) põhjamaiselt minimalistliku disaini kummardajale on Hanapepe sarnased häbenematult stiilikirjud kohad hirmsati meeldima hakanud. Loovad väga pingutusevaba õhkkonna (versus üksik, gunstipäraselt galerii väärispuidust letile paigutatud minimalistik, monokroomne taies, hinnaks miljon, puutuda ei tohi, sest näpujäljed jäävad peale).
Hanapepe ajalugu on sama kirju kui välimus. Asustati XIX sajandi keskel hiinast immigreerunud riisifarmerite poolt. Elanikkond koosnes toona põhiliselt poissmeestest, kes teiselt poolt ookeani õnne otsima tulnud, tööpäevajärgseteks ajaveetmisvormideks oopiumi suitsetamine, hasartmängud ja baarikaklused. Viimased Hanapepe oopiumiurkad suleti alles 1930ndatel. Halva kuulsusega linnas olla olnud ühepalju kõrtse ja kirikuid. 1924. aasta põllutööliste verise mässu ajal jättis elu 16 filipiinlasest farmitöölist ja neli kohalikku politseinikku. Tänaseks on Hanapepe taltsas turismimagnet, metsikust minevikus räägivad veel vaid raamatud ning siin-seal silma hakkav hiinapärane arhitektuur.
-----------
Hanapepe means “crushed bay”; perhaps so named due the landslides in the valley or the appearance of the cliffs from the sea to the rocks surrounding the deep bay area. The native people of HawaiI inhabited the valley of Hanapepe for centuries before Captain Cook arrived in 1778. Hanapepe Valley is a fertile area, where many foods such as banana, sugar cane, and sweet potato were grown. Also, salt trading was the earliest entrepreneurial legacy of Hanapepe. Hawaiians cultivated salt in saltwater ponds for trade with sailors. The right to harvest salt, handed down through families, continues today.
Source: Internet
March 13/2018
“What I say is, a town isn’t a town without a bookstore. It may call itself a town, but unless it’s got a bookstore, it knows it’s not foolin’ a soul.”― Neil Gaiman, American Gods
