SEL LAUPÄEVAL PAUL TÖÖLT VABAKS EI SAANUDKI, kuna mingi eluliselt oluline kruvi olla maha kukkunud, kui nad reedel raketti kokku kruvisid, mistõttu lauba pidi kõik see mees tööl olema, et kadunud jubinat mööda põrandapragusid taga otsida. Või midagi sinnakanti. Ega mulle ju ka kõiki tehnilisi üksikasju ei avaldata, eks ole.
Anyway, see-eest võtsime pühapäevast, mis võtta annab. Magasime sügavalt sisse, sõime rõdul hommikust, pakkisime seljakotid ja sõitsime saare idakaldale, et Maha'ulepu rannakaljudel üks korralik matk teha. Ma ei hakka teid siin geoloogia-alaste üksikasjadega pikalt piinama, nimetan vaid lühidalt, et need hämmastavad hambulised kaldakaljud on poolel teel ookeanisedimendist kiviks muutumisel. Makawehi Lithified Cliffs* on rannikuosa nimeks. Müstiline paik!
Iseäranis müstiliseks muudab matka arvukate blowhole'de olemasolu otse matkaraja kõrval. Kõnnid rahulikult, imetled ilu, kui ühtäkki kostab su jalge alt kõrvulukustav möire ja võimas pahvakas maa alt paiskuvat õhku (halvemal juhul lausa vett) viib sul mütsi peast ning sokid jalast. Väga meelelahutuslik on mõne juurde neist puhu-aukudest veidikeseks passima jääda, pahaaimamatute matkasellide reaktsioone jälgida. Kaamera võiks lausa üles panna, teeniks youtube's tõenäoliselt kena kopika.
Peale mitut miili teravatel kividel turnimist jõuab matkaja imelisele, justkui inimkäe poolt hoolitsetud rohuga kaetud avarale rohelisele välule, mil mäeahelik taustaks. Välul õitsevad nunnud pisikesed mitut värvi aasalilled seostusid mulle kangesti põhjamaa suvega. Välu keskel on kividest laotud suur labürint, heausklikele ullikestele esitletakse seda kui iidset Hawaii pühapaika. Reaalsus on siiski hulga vähem müstiline – kohalik ristiusuliider võttis mõned aastad tagasi ette labürint maha märkida, oma hiljuti siit ilmast lahkunud naise mälestuseks. Noh, ega asja uudsus tegelikult muljet ei vähenda, paik mõjub pühalikult sellegipoolest, ookeanikaljudest ja mäemassiivist piiratud. Kui meie labürindini jõudsime, hõljus seal paar hipit ringi, silmad kinni, peopesad taeva poole sirutatud. Ma oleks muidu kah ringe tegema läinud, aga ei tahtnud enda energiat teiste omadega segama hakata. Tegime pehmel rohusel kaldal niisama väikese veinipeatuse ja jälgisime, kuidas sediment kiviks muutub.
Kusjuures Maha'ulepu rand on olnud koletu veretöö tunnistajaks. 1796. aastal viis Hawaii viimane kuningas Kamehameha kümme tuhat sõjameest Kauai saart vallutama. Sõdalasi kandvad 1200 kanuud aga, mis kesköö paiku O'ahu saarelt Kauai poole startisid, et koidu ajaks kohal olla, jäid öösel tõusnud tormi kätte. Kuningas andis taganemiskäsu, paraku eessõudjateni see ei jõudnud. Maha'ulepus kaldale paisatud, langesid loodusjõududega võitlemisest kurnatud mehed rannaliival unne. Magajad olid muidugi kerge saak kohalikele, kes, tapariistad käes, pimeduse varjus kohale hiilisid. Ellu jäeti vaid paar vallutajat, kästi kiiremas korras tuldud teed mööda tagasi kebida ja kuningale teada anda, et ärgu oma jalga enam iial Kauaile tõstku. Legend räägib, et eluga pääsenud sõdalased ei julgenud aga Kamehameha viha kartes O'ahule nägugi näidata, sõudsid selle asemel Hawaiile (Big Island) ning elasid seal undercover elu lõpuni.
Seda ka veel, et mu vana hea point-and-shoot Canon A2100 tuleb nüüd küll pensionile lubada, niipea kui Kauailt koju jõuan. Ei saa talt enam korralikku pilti kätte, nagu ülalolevatelt fotodeltki näha võib. Aga eks ole aeg kah, ta on mind tervelt kaheksa pikka aastat ustavalt teeninud. Ostsin 2010 jaanuaris, vahetult enne esimest korda Pauliga kohtuma sõitmist.
March 05/2018
*Lithification (from the Ancient Greek word lithos meaning 'rock'): the process in which sediments compact under pressure, expel connate fluids, and gradually become solid rock. Essentially, lithification is a process of porosity destruction through compaction and cementation. Lithification includes all the processes which convert unconsolidated sediments into sedimentary rocks.
