KUI SELGUS, ET ME KORGITSERI HOTELLI OLIME UNUSTANUD, kuigi vein ja klaasid olid kenasti kaasas, ning Paul teatas, et ta lükkab korgi pudelisse ja tõmbab selle saapanööri abil uuesti välja, ei uskunud ma teda mitte. Kumbki meist ei kavatsenud tööpäeva-eelsel õhtul üle ühe klaasikese rüübata, kaljunukilt aga, kuhu end päikeseloojangut vaatama sättisime, oli tagasi autoni tükk maad konarlikust järsakust laskumist, nii et korgita pooltäis pudel oleks tõesti kehv transportida olnud.

Nööritrikk kõlas minu kõrvus teostamatult hoolimata sellest, et olen Pauli mitmekesistest võimetest tänaseks vägagi teadlik. Ma muide kutsun teda vahel The Renaissance Man. Kui mees mängib arvestataval tasemel bluuskitarri ja omab idamaade võitluskunstides kolme musta vööd (neist viimane vaid 6 aastat tagasi välja teenitud, pole tegu mingite ammuste noorusaja saavutustaga) – kus ma olingi? – ühesõnaga, kui nende kahe nimetet oskuse vahele jääb veel paarkümmend, erinevatelt aladelt, on renessans-mehe  nimetus enam kui õigustatud, ma arvan.

Aga naaseme nüüd abikaasa haipimise juurest postituse teema, veini lahtikorkimise juurde. Paul eemaldas oma matkasaapalt nööri, sidus selle otsa sõlme, lükkas korgi pulga abil pudelisse, laskis nööri järele. Ettevaatlikult sudides sättis sõlme veinis hulpiva korgi alla, udjas mingil imelisel moel korgi püstiasendisse, positsioneerides selle otse pudelikaela alla, ja, sõlm korgi alumist otsa toetamas, tõmbas pudelipunni aeglaselt välja. Voilà! Mina vahtisin toda mustkunstitrikki, suu imestusest ammuli. Must vöö Jaapani võitluskunstis on selle kõrval käkitegu.
March 02/2018
“Wine is one of the most civilized things in the world and one of the most natural things of the world that has been brought to the greatest perfection, and it offers a greater range for enjoyment and appreciation than, possibly, any other purely sensory thing.”― Ernest Hemingway