NUTT JA HALA.
Mulle tundub, et järgmisel korral, kui Paul Kauaile komandeeeritakse, valime elamiseks mingi kolmanda järgu näkase, võsastunud aiaga bungalow. Meil nüüd kohe kaks nädalat täis udupeenes kohas elamist (täpsemalt kirjeldasin siin), ja ma ütlen teile, selleks on tugevat närvi vaja, ning kehva kõrvakuulmist, et säärases paigas vastu pidada. Esialgu olime muudkui oh! ja ah!, et nii rikkalik ja maniküüritud haljastus, kaasa arvatud me enda väike privaatne aiaosa. Aga hind, mida maniküüri eest maksame, sai selgeks juba paari päeva möödudes.

Nad töötavad sellesinatse vohava roheluse ja õitekülluse vaoshoidmiseks kogu aeg. KOGU. AEG. Ok, õhtuti ja nädalavahetuseti õnneks siiski mitte. Paulil, temal on muidugi vedanud, tema käib tööl. Mina vaeseke aga kuulan mitu tundi päevas niiduki, murutrimmeri, hekitrimmeri, lehepuhuri jne jne jne hääli. Jumala eest, ma ei tee nalja: laenasin Paulilt paari raketimeeste kõrvaklappe, et mitte hulluks minna.

Kummaline, et kedagi peale meie ei tundu see mürareostus häirivat. Inimesed chillivad basseinde ääres ja varjulistel rõdudel, samal ajal kui mina kas „kodunt“ kaugemale põgenen või kõikmõeldavad ukse- ja aknaavaused sulen. Aga see viimane pole siin kah niisama lihtne, et uks ja aken klõmm  kinni, sest (peale kahe ülemise magamistoa, neis on kliimaseadmed) ei ole avaused kaetud klaasiga, vaid sihukeste puidust, laiaribaliste ribakardinatega, pluss putukavõrk muidugi. Troopika ju, pole tarvis toas sooja hoida. Müra need kardinad paraku oluliselt ei summuta.

Olgem ausad, eks ma olen Oregoni kanjoniääre vaikusest ära hellitatud kah, aga no sellegipoolest. Mürafoon, mida peene korterikompleksi troopikaaia korrashoidmine nõuab, on ikka nii kõrge, et. Kas me järgmisel korral just näkasesse võssakasvanud bungalowsse kolime, see on iseasi, aga selle konkreetse elamiskohaga jätame küll hüvasti, olgu ta asukoha poolest nii apetiitne kui tahes. Kõrvakuulmine on tähtsam.
October 09/2018
Foto: Paul 
“Every body has their taste in noises as well as other matters; and sounds are quite innoxious, or most distressing, by their sort rather than their quantity.”― Jane Austen, Persuasion