"TEEKOND ON OLULISEM KUI PÄRALE JÕUDMINE." Issver kui äraleierdatud ütlus, onju. Eelnimetet tõele sain aga raudkindla kinnituse läinud laupäeval. Et tark võtab teekonda nautida, hoidmata sihtmärgi suhtes liig kõrgeid ootusi. Kuna ilmaski ei tea, milline pilt sulle avaneb, kui kohale jõuad. Sest eelnev hetk (või päev, või aasta) ei sarnane käesolevale, ning käesolev erineb eesootavast, selle peale võid mürki võtta. Ma ei tea, kuidas teiega lood, mina kipun pahatihti unustama, et ettearvamatus ning muutused on normaalsed. Et asun kerakujulisel objektil, mis hirmsa kiirusega ümber Päikese kihutab, samal ajal ka veel ümber omaenda telje pööreldes. Mistap status quo'd eeldada on väheke...mmm....naiivne?

Anyway. Räägime nüüd konkreetsest teekonnast ja sihtmärgist. Milleks meil Pauliga oli seatud KILOHANA LOOKOUT (foto nr. 1). Seda 1200 meetri kõrguselt avanevat pilti Vaiksele Ookeanile peetakse haruldaseks pärliks. Kuid siin on üks väike AGA. Hingematva ilu nägemiseks tuleb jalgsi läbida üle 6 kilomeetri troopilist vihmametsa ja... raba. Just. Raba. Troopikas, tuhat kakssada meetrit merepinnast. No ja siis muidugi teine 6 kilomeetrit, tagasi sinna, kuhu auto parkisid. Ning Vaadet saad nautida vaid noil suhteliselt harvadel hetkedel, mil pilved seda ei varja. (Altituud + troopiline niiskus = pilvedest puudust pole.)

Ühesõnaga. Kui Paul ja mina me teekonna sihtmärgini jõudsime, troopikametsa mudas ülesmäge roomamisest, kitsastel rabaradadel tasakaalu hoidmisest poolsurnuna, avanes meile fotol nr. 2 näha olev vaade. Püsiski sellisena, kuni end kaasavõetud söögi ja veega toibutasime, saatusekaaslastega mõtteid ja küünarnukimükse vahetades (foto nr 3). Sest Kilohana vaatluspunktis on vaid paar jalatäit troopilistest taimevohast mõnevõrra puhastatud maad, meie saabudes vedeles seal juba õige mitu kurnatud keha.

Loo lõpetuseks MORAAL. Kui oleksime üksnes Sihtmärgile keskendunud, oleks pettumus ikka väääääga võimas olnud. Kõik see valu ja vaev ja ei näinud me mäe otsast muhvigi. Õnneks töötasid minu ja Pauli ajud teistel tuuridel. "Mitte midagi nägemine" avas silmad, pannes lausa käesolevat filosoofilise algusega  postitust kirjutama. Tõeliselt imelisest Teekonnast aga saab lugeda siit.

-----------

KILOHANA LOOKOUT, KAUAI.
"Down in the distance was the gorgeous bay of Hanalei, 4,000 feet below us. We were at the top of the Wainiha Pali (cliff) in one of the prettiest places I had ever seen. The skies were fickle, though. Hardly ten minutes passed by and the clouds closed in for good. Some of our party arrived a few moments later and never saw a thing. It was okay though. The overlook was icing on the cake for the strange beauty of a hike through one of the strangest worlds I had ever seen." Read more: 
July 17/2017 
"It is good to have an end to journey toward; but it is the journey that matters, in the end.”
― Ursula K. Le Guin, The Left Hand of Darkness