You've got to change your evil ways, baby

 

(Ausõna, ma ei kavatse kaaperdada kitty leivanumbrit, laulusõnu postituste pealkirjaks pannes, kuigi viimasel ajal on siin 5500's paaril korral sedasi juhtunud.)

Väidetavalt võib harjumus tekkida vähem kui kolme nädalaga. (According to a 2009 study published in the European Journal of Social Psychology, it takes 18 to 254 days for a person to form a new habit. The study also concluded that, on average, it takes 66 days for a new behavior to become automatic.)

Paraku, veel üksnes mõned päevad, ning minul tuleb kahe kuu jooksul tekkinud harjumusi muuta. Muuhulgas harjumust igal hommikul mööda ookeaniäärt Hoonani tänava sillakeseni jalutada, Waikomo oja ületada, Kukui’ulas asuvast Lappert'si jäätise-/kohvipoest tops kuuma shokolaadi osta, täispiimaga valmistet, vahukooremüts peas. For the record: ma pole latte-investeeringu usku. Tõenäoliselt ei kummardaks ma seda religiooni isegi juhul, kui tükk maad noorem oleksin, sest mis mõtet on elada mingi müütilise helge pensionipõlve nimel, kui see nõuab loobumist igapäevastest väikestest mõnudest? Jaa, mõnele loobumine sobib. Tõenäoliselt sobib lausa paljudele. Mulle mitte.

Kus ma olingi? Ahjaa, harjumused. Päikesetõus, paitav soojus, ookean, palmipuud, rammus hommikujook, sõbralik väikevestlus baristaprouadega. Kõike seda hakkavad asendama talvise Oregoni külmad karged koidikud, kadakad ja kivine kanjon. Kui eelmistel Kauai-käikudel on kahest kuust paradiisisaarel piisanud, siis sedakorda tunnen, et jääb justkui väheks. Koeraigatsus? Jaa, otse loomulikult. Aga kõik muu… “kõige” all pean kliimat silmas. Tänaseks oleme Pauliga jõudnud kindla tõdemuseni, et Oregoni talved on meie jaoks liig külmad. Globaalse kliimasoojenemise vilju meie silmad ilmselt ei näe, vähemasti kesk-Oregonis mitte, mistap elukohavahetuse plaan hakkab jumet võtma. Tõsi, saime kogu elamise just hiljuti renoveeritud, ja elukoht kui niisugune on ju iseenesest muinasjutuline. Aga see pagana talv. Paul veel kannataks, kuid mina olen üha enam ja enam vinguma hakanud. Ilmselt mängib rolli fakt, et mul 50 aastat kehva suusailma vöö vahel. Paulil, kes pea eluaeg kõrbes elanud, pole säärast vastumeelsust lume, jää, tuule, külmakraadide vastu. 

Mõte peab veel küpsema. Tuleb hakata näpuga mööda USA kaarti vedama, et kuhu siis täpsemalt edasi. Tuleb teha plusside ja miinuste tabel iga pähekargava tulevase elukoha kohta, ja oi, kui palju on mõjutavaid faktoreid! Esiteks muidugi juba nimetet ilmastik, pluss lähedaste inimeste kaugus/lähedus, pluss poliitiline kliima, pluss hinnatase, maksumäärad, ja nii edasi, ja muud sarnast. Tornaadode või üleujutuste tsooni, või trumpistidest üleujutatud piirkondadesse ei tõmba, selge see. Ja lõppude lõpuks, mine tea, ehk tuleval nädalal Oregoni naastes langeme valutult vanade harjumuste (külm, kanjon, kadakad) rüppe tagasi, või siis satub kena soojapoolne lumeta talv, ning kolimis-isu läheb seks korraks üle. Pealegi on meil ju camper, sellega saame lõunasse põgeneda, nagu eelnevatel talvedel teinud oleme. Kui järele mõelda, siis isegi mina, va kliimapirts, ei tohiks nuriseda – näiteks käesolevast aastast oleme 2 kuud Arizona kaunis kõrbes veetnud, ja kaks kuud troopilisel Kauail. Ja põhimõtteliselt on mul ju ka oma koduses Oregoni köögis võimalik tass kuuma shokolaadi keeta? Sest hommikused vestlused saan tänu Paulile kätte nagunii, tükk maad kauakestvamad ja tummisemad kui baristadega.     

November 19/2022

“Sometimes the hardest part isn't letting go but rather learning to start over.” ― Nicole Sobon, Program 13