You've got to change your evil ways, baby

 

(Ausõna, ma ei kavatse kaaperdada kitty leivanumbrit, laulusõnu postituste pealkirjaks pannes, kuigi viimasel ajal on siin 5500's paaril korral sedasi juhtunud.)

Väidetavalt võib harjumus tekkida vähem kui kolme nädalaga. (According to a 2009 study published in the European Journal of Social Psychology, it takes 18 to 254 days for a person to form a new habit. The study also concluded that, on average, it takes 66 days for a new behavior to become automatic.)

Paraku, veel üksnes mõned päevad, ning minul tuleb kahe kuu jooksul tekkinud harjumusi muuta. Muuhulgas harjumust igal hommikul mööda ookeaniäärt Hoonani tänava sillakeseni jalutada, Waikomo oja ületada, Kukui’ulas asuvast Lappert'si jäätise-/kohvipoest tops kuuma shokolaadi osta, täispiimaga valmistet, vahukooremüts peas. For the record: ma pole latte-investeeringu usku. Tõenäoliselt ei kummardaks ma seda religiooni isegi juhul, kui tükk maad noorem oleksin, sest mis mõtet on elada mingi müütilise helge pensionipõlve nimel, kui see nõuab loobumist igapäevastest väikestest mõnudest? Jaa, mõnele loobumine sobib. Tõenäoliselt sobib lausa paljudele. Mulle mitte.

Kus ma olingi? Ahjaa, harjumused. Päikesetõus, paitav soojus, ookean, palmipuud, rammus hommikujook, sõbralik väikevestlus baristaprouadega. Kõike seda hakkavad asendama talvise Oregoni külmad karged koidikud, kadakad ja kivine kanjon. Kui eelmistel Kauai-käikudel on kahest kuust paradiisisaarel piisanud, siis sedakorda tunnen, et jääb justkui väheks. Koeraigatsus? Jaa, otse loomulikult. Aga kõik muu… “kõige” all pean kliimat silmas. Tänaseks oleme Pauliga jõudnud kindla tõdemuseni, et Oregoni talved on meie jaoks liig külmad. Globaalse kliimasoojenemise vilju meie silmad ilmselt ei näe, vähemasti kesk-Oregonis mitte, mistap elukohavahetuse plaan hakkab jumet võtma. Tõsi, saime kogu elamise just hiljuti renoveeritud, ja elukoht kui niisugune on ju iseenesest muinasjutuline. Aga see pagana talv. Paul veel kannataks, kuid mina olen üha enam ja enam vinguma hakanud. Ilmselt mängib rolli fakt, et mul 50 aastat kehva suusailma vöö vahel. Paulil, kes pea eluaeg kõrbes elanud, pole säärast vastumeelsust lume, jää, tuule, külmakraadide vastu. 

Mõte peab veel küpsema. Tuleb hakata näpuga mööda USA kaarti vedama, et kuhu siis täpsemalt edasi. Tuleb teha plusside ja miinuste tabel iga pähekargava tulevase elukoha kohta, ja oi, kui palju on mõjutavaid faktoreid! Esiteks muidugi juba nimetet ilmastik, pluss lähedaste inimeste kaugus/lähedus, pluss poliitiline kliima, pluss hinnatase, maksumäärad, ja nii edasi, ja muud sarnast. Tornaadode või üleujutuste tsooni, või trumpistidest üleujutatud piirkondadesse ei tõmba, selge see. Ja lõppude lõpuks, mine tea, ehk tuleval nädalal Oregoni naastes langeme valutult vanade harjumuste (külm, kanjon, kadakad) rüppe tagasi, või siis satub kena soojapoolne lumeta talv, ning kolimis-isu läheb seks korraks üle. Pealegi on meil ju camper, sellega saame lõunasse põgeneda, nagu eelnevatel talvedel teinud oleme. Kui järele mõelda, siis isegi mina, va kliimapirts, ei tohiks nuriseda – näiteks käesolevast aastast oleme 2 kuud Arizona kaunis kõrbes veetnud, ja kaks kuud troopilisel Kauail. Ja põhimõtteliselt on mul ju ka oma koduses Oregoni köögis võimalik tass kuuma shokolaadi keeta? Sest hommikused vestlused saan tänu Paulile kätte nagunii, tükk maad kauakestvamad ja tummisemad kui baristadega.     

November 19/2022

“Sometimes the hardest part isn't letting go but rather learning to start over.” ― Nicole Sobon, Program 13

10 comments:

  1. Mõnus vaba elu: lähed sinna, kuhu süda kutsub. Natukene kadestan...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, siin Ühendriikides on meil ses osas tõesti super, et üheainsa riigi piires võimalik valida lõpmatu hulga erinevate elukohtade vahel, erinevate kliimatingimuste ja kultuuride jne vahel, ilma suurema bürokraatliku asjaajamiseta, mis kaasneks ühet riigist teise kolimisega.
      Ja ameeriklased kasutavad seda eelist hoogsalt ära. Samas, leidub ka neid, kes täiesti paiksed, juured alla kasvatanud – mul paar naabrist sõpra näiteks ütlevad, et nemad ei liigu iial kusagile, Oregonis sündinud, Oregonis kavatsevad ka surra.

      Aga mis südamekutsesse puutub, siis seda õppisin kuulama, kui 40 sain. Sinnamaani olin samuti “siin olen sündinud, siis ka suren” tüüp. Ca 40selt käis mingi kummaline ümberlülitus, mille "teaduslik" termin on vist 'keskeakriis'. :)

      Delete
    2. Euroopa Liit ajab ka asja ära - suhteliselt vähese bürokraatiaga saab igale poole kolida. Või peaaegu ilma. Isegi soojad saared on olemas.

      Delete
    3. Jah, tõsi, EL ajab samuti asja ära. Erinevus ilmselt pigem emotsionaalses aspektis - USAs osariigist teise kolides oled siiski jätkuvalt samas RIIGIS, ELis mitte.

      Delete
  2. Kui noorest peast sai unistatud lõunameresaarel elamisest siis peale esimest korda sellises "paradiislikus" kohas viibimist saime aru, et tahame vaheldust. Ilma nelja aastaajata ei kujuta elu ette, igaühel neist nii palju ilusat ja toredat pakkuda, mida teistel pole. Ainult suvi ja soe tüütaks kiirelt ära, pole halba ilma, on vilets riietus. Inimesed erinevad, igaühele oma. Hawai suurel saarel see-eest võiks küll elada: seal nii ookean, troopika, kõrbed, parasvöötme metsad kui ka lumi ja jää - mis eriti äge, kõike seda samal ajal käepärast vaid sajakonna kilomeetri ulatuses.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Troopikasaarel ma isegi elaks, aga saarel on see häda, et ta on SAAR.:) USA mandriosas saad lõputult matkata, ringi sõita, saarel tuleb vesi ette.

      Jaa, aastaaegade ihalusest saan ma täitsa aru. New Mexicost kolisime muide ära suurelt osalt seetõttu, et aasta läbi oli ühesugune, hea ilm. Suvel, tõsi, liig kuum, ja aastaringi väga kuiv. Oregon tundus ideaalne, paraku talved osutusid pikemateks ja külmemateks, kui mitmelt poolt kokku otsitud info lubas. Pluss alalõpmata sihukesed vastikused nagu “freezing fog” ja “black ice” jne. Kesk-Oregonist räägin siis, rannik on pehmema kliimaga, lumeta, aga ülerahvastatud, ja päikeselisi ilmasid vähem kui meie praeguses elukohas.

      Oregon ju muidu kah igatpidi tore, kõige mitmekesisema looduse ja kliimaga osariik üldse, kõrbed, ookean, jõed, järved, kosed, vihmametsad, lumi ja jää kõrgmägedes ka suveaja, kõik me kodust paari autosõidutunni kaugusel. Ilmselt on küsimus suuresti ka selles, et nii mina kui Paul oleme hingelt nomaadid, muutuste-altid, uute horisontide ihalejad, ja 9 aastat ühes kohas elamist paneb millegi värske järele ringi vaatama.

      Delete
    2. Pluss see õudne võrdpäevsus - mõelda vaid, et aastaringi on öö ja päev täpselt ühe ja sama pikkusega, päike tõuseb kell kuus, loojub kell kuus, kolksti.

      Delete
    3. No troopikasaare päevad päris ühepikkused aastaringi siiski pole, suvel loojub päike ca 2 tundi hiljem kui talvel. Ma olen Hawaiil mõlemal aastaajal viibinud, suveti saame peale Pauli tööpäeva asju ette võtta, talvel on juba pea pime, kui ta raketitehasest koju jõuab.

      Delete
  3. Globaalne soojenemine võib muuhulgas põhjustada lokaalseid jääaegu, sest soojusvahetus Maa eri piirkondade vahel kehveneb ja muutub ebatõhusaks. Teil on seal vist üldse kontinentaalne kliima. (vrd Eesti senised aastaringselt ühtlaselt tatised sajuilmad)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, sul on lokaalsete jääaegade osas õigus.
      Ning kliima on meil siin kesk-Oregonis suures plaanis kontinentaalne jah.
      https://en.wikipedia.org/wiki/Central_Oregon#Climate

      Delete