Kambas on kergem kannatada

Lähen mina täna hommikul internetti (mida mulle ja Paulile praeguste ilmaoludega üksnes jaopärast jagatakse, sest teispool kanjonit asuva teenusepakkuja saatja vajab putitamist, aga antennitorni redel on jääs, ja tehnikuid ei saa sundida eluga riskima) – ühesõnaga, lähen mina internetti ja loen kaasblogijate värskete postituste pealkirju: „Lumehala“, „Tuli talv ja tulid tuisud“, „Lumine laul“, ja mu lemmik, dramaatiliselt kauni keelelise kõlaga „Hangehala“. Süda läheb soojaks, hingel hakkab kergem, sest, nagu ütles maailmakuulus koeraspordikorüfee Helmut Raiser, kui ta meil Eestis kohtunikuks käis ja lõviosa SchH tiitli jahtijaid, sh. ka mina ja Yarko, võistlustel läbi kukkusid: "It's easier to suffer in a group". Bingo! Mistap ei hakka salgamagi, et mul on majaümbrust ummistava lume ja kohaliku omavalitsuse poolt lahtilükkamata teedega hulga kergem leppida, kui tean, et teispool ookeani teistelgi sama häda. Ja et juba halamiseks läks ning mängureeglid näevad ette, et võidab see, kel elu kõige raskem, siis panen siia kirja kõik suuremad tragöödiad ja tagasilöögid, mis meid Pauliga peale paradiisisaarelt koju saabumist tabanud on, vähem kui kolme nädala jooksul - seda siis lisaks lumele, eks. Väiksemaid fopaasid ei hakka üldse mainimagi, postitus läheks liig pikaks. 

Niisiis. Hakatuseks selgus, et me trucki akud on surnud. Tõele au andes olid teised eakad kah juba. Tuli oluliselt rahakotti kergendada, uued hankida, sest, nagu juba öeldud, vald siin meie kandis lükkab vaid suuremad teed lumest vabaks, meie hiiglapikk sissesõidutee pole kellegi teise kui me enda mure. Suures osas selleks saigi ju too elajas, hiiglasuur, hiiglavõimas, kütust neelav Chevrolet truck hangitud, et poolde reide ulatuvatest hangedest vajadusel läbi murda. Aga ilma akudeta ju ei murra, eks. 

Vähe sellest. Kauail koju saabudes selgus, et maja veevärgis on surve nullilähedane, korraga saab vett niristada vaid ühest allikast. Näiteks kui üks meist kempsus vett tõmbab, jääb teisel köögis nõudepesemine pooleli. Sai torutohtrid kutsutud, üks, kaks, kolmatki korda. Alles viimasel korral õnnestus probleem lahendada. Seejärel tabas meid 14 tunnine eletrikatkestus, sellest olen juba kirjutanud, eelmises postituses. Elekter tuli viimaks tagasi, päevakese saime kergemalt hingata, seejärel ütles üles gaasikeskkütte katel, samal ajal sai otsa ka kütteaine, ammu tellitud propaan - väidetavalt takistasid ilmastikuolud õigeaegset transporti. Järgnes kaks päeva väga jahedaid tubaseid olusid (ööseti õues -10C kuni -15C, aga me elutuba on nagu akvaarium, kolmes küljes suured aknad). Kolmandal päeval saabusid nii katlatehnik kui ka gaasiauto, ja voilà! - õhtuks oli elu taas elamisväärne.

Kodune wifi, nagu juba öeldud, keeldub siiani tõrgeteta töötamast. Sellest hoolimata, et kergendasime taas kukrut, hankisime uue ruuteri, kutsusime tehniku netiühenduse majavälist vastuvõtjat putitama jne. Ega midagi, jääb vaid eelpoolnimetet torniredelit katva jää sulamist oodata. Kevadeni on veel hea mitu kuud.

Fotol: kohanemisraskused. Paul veini ja sigariga me aiatiigi jääl, hawaii särk sulejope peale tõmmatud. 

December 16/2022

“I personally believe we developed language because of our deep inner need to complain.”― Jane Wagner, The Search for Signs of Intelligent Life in the Universe