Seeing red

 


Eelmises postituses kirjutasin “kolimisplaanid on vähemalt praeguseks külmutatud“. Jah, sõna otseses mõttes külmutatud. Meil juba paar hommikut õues mingi miinus kümme-üksteist Celsiust olnud. Kohutav. Päeva peale läheb küll soojemaks, päike sulatab ja puha, aga sellegipoolest – MIINUS KÜMME?? Mistap ei maksa imestada, et ma õudselt tahaks vinguda selle, teise ja kolmanda asja üle... näiteks Trumpi ja Mailis Repsi privilegeerituse üle. Selle üle, et lihtrahva esindaja oleks ammu kinnimajas vee ja leiva peal, aga nendesugustele seadused ei kehti. Või selle üle, et California plaanib igale osariigi kodanikule, kel orjapidamise all kannatanud mustanahalisi eelkäijaid, maksta ca kakssada kakskümmend tuhat dollarit valuraha. Plaani kogumaksumus föderaalvalitsusele (loe: Ühendriikide keskklassi maksumaksjale) kujuneks väidetavalt nii umbes kümme kuni kaksteist triljonit dollarit*. Samas muidugi ei tasu imestada, California on üldtuntud oma kosmiliste plaanide ja ettevõtmiste poolest. No näiteks, et promome jõuliselt elektriautosid, aga infrastruktuuri ei uuenda, mistap „tankimine“ on keeruline, kohati võimatu. Või et võitleme hipilinna San Fransisco uimasti- ja kodutuse probleemiga sel moel, et avame üha uusi mugavaid süstimispaiku, ja et süstijail turvalisem oleks, algatame kampaaniaid stiilis „süsti koos sõbraga“. Igaks juhuks lisan, et rassismiga pole mu oigamisel vähematki pistmist. Meenutagem, mismoodi värskelt vabas Eestis maade ja varade tagastamine käis. Et ühele anda, selleks tuli teiselt ära võtta. 

Ühesõnaga, jah, ma pean siin külmhoones kuidagimoodi oma sisemise soojuse ja (enam-vähem) kõigi vastu kena ja leebe olemise jälle üles otsima. Alustan sellega, et lähen panen päeva teise kohvi vee tulele. Foto: Paul. Võetud Kauail. Väga sündmusrikas prilliklaas, onju?

*Maksukoormust kajastavate numbrite paikapidavuse eest ma pead ei anna, mainisin ajakirjandusest silma jäänut.

December 06/2022

“I dont hate it he thought, panting in the cold air, the iron New England dark; I dont. I dont! I dont hate it! I dont hate it!” ― William Faulkner, Absalom, Absalom!

18 comments:

  1. Need on kõik väga toredad vingumisteemad, nii et miks mitte? Kusjuures Repsi lugu on selline... veider, siin eestis on ka palju neid, kes teda õigustavad ja talle kaasa tunnevad.

    ReplyDelete
  2. Mina ka imestan ja mõtlen, et miks Repsi õigustada. Nüüd on lisaks kõigele endale 48-aastaselt veel kaks last teinud. Kaksikud ja selles eas - ei usu mina, et lihtsalt niisama tulid. MIKS? Riskin kindlasti peksuga, aga tahaks küsida ega see mitte strateegia ei ole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, mul Repsi perelisa osas samad mõtted. Otse postitusse ei riskinud panna, peksuhirmus :)

      Delete
    2. Tõenäosus sünnitada kaksikud tõuseb koos naise vanusega, niiet see siiski võib olla ka lihtsalt juhus.

      Delete
    3. Kaksikud juhus - jaa, nõus. Ma pidasin silmas seost kohtuprotsessi ja lapseootele jäämise ajalist seost. Aga nagu juba öeldud, see on jube libe tee sedasi spekuleerida, tundun iseendalegi natuke õel ja vastik. Kuid mis teha, strateegia-võimalust minu rikutud mõtlemine täielikult välistada, näe, ei osanud.

      Delete
  3. Muidu igati nõus aga Eestis tagastamise asjus eri meelt. Anti tagasi, mis nõuka kord kunagi röövis. See, et vahepeal teised kodanikud sinu maale või majja kolisid ja end seal nagu oma kodus sisse seadsid ei muuda asja karvavõrdki. Kui ostad vargalt ratta pead ikka omanikule tagastama kui too välja ilmub. Kahju kannad tõepoolest, sest ei kontrollinud ratta päritolu. Eks nõuka ajal tekkis paljudel lootus, et miskit pole karta, ülekohut niikuinii ei heastata, eksisid paraku.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mmm… ma ei ole sinuga jalgratta päritolu kontrollimise võrdlusega nõus. Pakun, et paljud, kes võõrandatud korterisse/majja/maatükile kolisid, ei teadnudki, et võõrandatud varaga tegemist. Mul oli endal tollel tagastamisajal mitu sõpra/tuttavat, kellele väljakolimisteade tuli kui välk selgest taevast, kes olid (näit. töökoha poolt määratud) pinnal end sisse seadnud teadmata, et see kelleltki võõrandatud on. Mingit “miskit pole karta” tunnet ei saanud neil niisiis tekkidagi.

      Delete
    2. Raske võrrelda, aga võib-olla veel suurem ümberjagamine käis Eesti Vabariigi päris alguse maareformiga, kui mõisad laiali jagati.

      Delete
    3. ja USA ajaloost fastsineeriv fakt, et pärast kodusõda sai jälle osa eks-orjapidajaid reparatsioone iga orja eest, kellest nad loobuma pidid.

      Delete
    4. Nõuka aja alguses teati päris hästi, paarkümmend aastat hiljem ilmselt mitte nii hästi või ei peetud oluliseks. Oli kinnistunud: maa ja majad kuuluvad riigile, ehk siis röövlile, kellel on õigus neid oma suva järgi jagada - tugevama õigus, mille vastu ei saanud.

      Kui jalgratta paralleel pole nii hea siis momendil pakub ajalugu väga head Ukraina okupeeritud territooriumide näol. Vene väed tulid sisse, mitmed ettevõtted, hooned, korterid natsionaliseeriti ja võeti ära või anti kollaborantidele. Pole vahet kas seda tehti vene seaduste järgi või mitte. Minu (ja rahvusvahelise õiguse) vaatevinklist on endistel (ukraina) omanikel õigus need tagasi saada kui okupandid minema pekstakse. Eesti ja Ukraina vahe vaid selles, et meil kulus ülekohtu heastamiseks pea 50 aastat, Ukrainas loodetavasti aasta paar kui hästi läheb.

      Delete
    5. Hmm, jaa, eks ta tõsi ole, notsu ja TT kommentaaride peale.
      Samas on tõsi ka see, et Ühendriikidel ei ole postituses nimetet triljoneid dollareid mitte kusagilt võtta. Peale tänapäeval sündinud, orjapidamisega sidet mitteomavate kesklassi kodanike taskute, muidugi.

      Raha peo peale ladumine on vana hea õnge ja kala teema. Õnge on vaja inimesed, õnge. Paremat haridust, tervishoidu, infrastruktuuri jne. Vähemasti minu arvamuse kohaselt. But I have been wrong before....

      Delete
    6. ma olen hariduse, tervishoiu jne koha pealt tglt nõus. Nii palju ebavõrdsust saaks hoobilt sellega ära nullida. Aga nähtavasti on USA valijate enamikul sedasorti Euroopa tüüpi riikliku korralduse vastu mingi müstiline allergia, ja sis leiutatatakse igasuguseid muid asju.

      ma lugesin üksvahe liigutavaid lugusid notalwaysright.com-i saidilt (sinna on tasapisi ilmunud ka positiivseid lugusid) ja pidin kaasa noogutama ühele kommentaatorile, kes ütles mingi loo peale, kus keegi võõras inimese hädast välja aitas, et tõepoolest liigutav inimlik headus, aga eurooplasena peab ta paratamatult mõtlema, et kui riiklik tervishoid ja sotshoolekanne oleks Euroopa moel paigas, poleks sellist olukorda üldse tekkinudki, kus inimliku headuse järgi nii suur hädavajadus oleks.

      pmst et inimeste elu või surm ei tohiks sõltuda sellest, kas nad satuvad õigel hetkel kokku piisavalt hea inimesega.

      Delete
    7. aga teisalt hakkas mul õnge ja kala metafoor kummitama. Mõtlen sellele, et paljudel inimestel pole õieti õngepuudus, vaid et nad püüavad selle õngega kuskil, kus kalu pole ja ei hakkagi olema, aga sinna, kus kalad on, neid kas ei lasta või siis oleks kellelgi teisel kaladeta tegelasel selle võrra veel halvem elu.

      st kui küsimus pole selles, et inimene ei oskaks midagi teha, vaid et ta oskab ja teebki väga palju, aga inimeste heaks, kellel ei ole talle raha kas üldse või mitte piisavalt maksta. Ja sel juhul tähendaks talle mingi tasuvama karjääri pakkumine, et need teised, kelle omastehooldaja või madalapalgaline medõde v sotsiaaltöötaja ta on, kannataksid. Selline kitsukese teki ühe pealt teise peale kiskumine. Need hariduse näol antavad õngekesed aitavad ehk sinna süsteemi pisut raha juurde ja tekk pisut laieneb, aga marginaalselt.

      ja samal ajal ostab üks rikkur endale mänguasjaks Twitteri, et see kas käpardlikkusest või meelega põhja lasta. Kui see juhtub, kaotavad paljud inimesed kõik oma kalad ja õnged.


      Üks ininene saab ükskõik kui lolle otsuseid teha, ilma et nende tagajärjed teda ennast märkimisväärselt mõjutaks; teised võivad teha väga tarku otsuseid, ilma et nad sellest tekikiskumise mängust suuremas perspektiivis eriti välja pääseks. Suurusjärgud on nii erinevad.

      Delete
    8. Jah, ma olen sinuga nõus. Mõnigi kord on just nimelt kala vaja, mitte õnge. Ma ise olen küll ja veel kalaga aidanud (loe: rahaga), selle asemel et õnge pakkuda. Sest abi on olnud vaja otsekohe, ja õngitsemine, teadagi võtab aega. Aga postituses viidatud California keiss ei kuulu sellesse kategooriasse mu meelest.

      Twitteri teemal ma parem üldse ei hakka, vaata või tänast uudist: https://www.huffpost.com/entry/tech-journalists-suspended-twitter_n_639bc62ee4b0f4895ad9ed9e
      No ma räägin ju, kapriisne nartsissist, ohtlik kogu ühiskonnale.

      Delete
    9. kõhutunne ütleb, et maksusüsteem peaks olema kuidagi niiviisi korraldatud, et kellelgi ei oleks võimalik endale nii suurt võimu osta.

      Delete
  4. Kui elada paralleelmaailmas siis kipub side reaalsusega kaduma. Repsi saaga osas valgustasid mind koolinoored, lisaks kohtu all olemisele (Jura + nipet-näpet veel ja riigi kulul lapsehoidja teenus), on pr R Riigikogu kantselei kingituste sahvris käinud nagu rott viljasalves, on teise tühjaks teinud ;) Mõtlen, et mis tunne võib kingisaajal olla kui ta teab, et kinkija on kingituse nö pisut hämaratel asjaoludel hankinud ... või mis väärtushinnanguid kannavad lähedased inimesed...või ongi nii, et Jupiterile on kõik lubatud ja tulenevalt seisundist tuleb andeks anda ning kaasatunda.
    Kalk olen, kalk, ei tule silmist pisarat. Vastutada tuleb oma tegude või tegemata jätmiste eest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sama meelt Cranberryga. Kalk mis kalk. Jah, proua R peab vastutama oma tegude eest ja kui tuleb vangi minna, siis tuleb, see, et end rasestasid (vanust arvestades ma tegelt väga uupsi daisyt ei usu :-) ei tohiks sind kuidagi välja vabandada. Kui harilik pisisuli võib vangimajas sünnitada ja ema ja lapse elamises elada, siis ... ehk ongi aeg tavaelule otsa vaadata.

      Delete
    2. Jah. Ja näiteks Trumpist ärme üldse räägimegi - tüüp on kõikmõeldavad kuriteod toime pannud, alates maksupettusest lõpetades riigipöördakatsega, ja näe, endiselt vabaduses. Lihtinimesel aga ähvardatakse käed raudu panna, kui elektriarve tasumine kaks päeva hiljaks jääb. Vanasõna peab paika - suured sulid tõllas, väiksed võllas.

      Delete