Eesti: turistina Tallinnas



ÜKS
“Palun kaks piletit. Te sõidate Sõpruse puiesteed mööda, jah?” Naeratan liini nr 3 trolli juhile sõbralikult ja asetan neli eurot (minu ja Pauli sõiduraha) selleks ettenähtud kohta. Troll seisab lõpp-peatuses, Kaubamaja kõrval, oodates väljumisaega. Juht ei vasta sõnagi. Vaatab münte sellise näoga, nagu oleksid need limased. Või radioaktiivsed. Nähes, et maksevahend muljet ei avalda, kordan küsimust marsruudi kohta, taas viisakalt ning naeratades. Sest mu viimasest Tallinna ühistranspordi pruukimisest on ikkagi oma kaheksa aastat möödas ja turist tahab ju kindel olla, et kogemata valesse transpordivahendisse ei satu. Juht, vanemas keskeas mees, võtab mõtlemisaega, pilguga trolli esiklaasi puurides. Lõpuks sirutab käe, aegluubis. Pühib mündid sahtlisse, trükib kaks piletit, lajatab need meid lahutava klaasseina luugiavale, ning minu poole pilku heitmata pressib tüdinult vihasel hääletoonil läbi hammaste: “Sõidame, sõidame.”

KAKS
Olles mitte-tipptunnil paarkümmend minutit Rimi kassasabas seisnud, laon ostud kassalindile. Must leib, Merevaik, kohukesed (need klassikalised, Tere omad, punased, kassiga), Salvesti hapukapsaborsh, vihmakeebid, riis, hakkliha, viinamarjad, vesi, vein, ploomimahl. Korduvkasutatavad poekotid on mul ettenägelikult reisil kaasas, Trader Joe omad.  Ütlen kassapidajale kenasti tere, naeratan. Keskealine kivinäoga proua teeb suletud suuga imeliku, hääletu liigutuse, asudes kraami kassast läbi lööma ja vastu metallpiiret jõuliselt hunnikusse rammima. Kõigepealt kohukesed, siis leib, viinamarjad, merevaigutopsid, seejärel veinipudelid ja mahlapakid, borshipurk täie tinnaga kõige otsa. Suu ammuli, vaatan hävitustööd. Kohukesed, mu armsad kohukesed!! Kohukeste lamedaks litsumine võrdub pühaduseteotusega, kuid sisemine hääl hoiatab, et protestimisel pole mõtet. Mulle käratatakse lõppsumma, panen kaardi masinasse, võtan tsheki, tänades suudan isegi naeratada, kohukeste-katastroofist hoolimata. Tänule vastust ei tule. Proua on juba järgmise kliendi ostude lömastamisele keskendunud.

KOLM
“Kas te ei näe, et me oleme suletud?” Varastes neljakümnendates nägus punapea ei tõsta häält, kuid tema toonis kõlab ilmselge ähvardus. Mu silmadel on vist mingi viga küljes, aga ma tõesti ei näe. Kohviku uks on pärani lahti, muusika mängib, baristad askeldavad leti taga. Viisteist minutit puudub kümnest. Koduleht ütleb, et nad avavad kell kaheksa hommikul. Ootamatust rünnakust ehmunud, taganeme strateegiliselt, selg ees, et tänavale tõstetud toolidel aega parajaks teha. Mõni minut hiljem visatakse uksest välja ka vanem soomlastest abielupaar, kes kordas meie tehtud viga. Proua vaatab mulle ohates otsa. Selgitan lohutuseks, et mind ja Pauli tabas sarnane saatus. Kell kukub kümme. Laseme igaks juhuks mõned kliendid endast ette, enne kui leti taha tellima sätime, sest mine sa tea, äkki pole ikka veel õige aeg. Latte, peab tunnistama, on neil väga hea. Aga Soome vanapaari pole enam näha, ilmselt otsustasid mujal õnne proovida.

*

Kuid kui turistil õnnestub teenindajate rünnakutest ja kõnniteedel jalakäijaid jahtivatest jalgratturitest hoolmata elus püsida, hakkab Tallinn oma toredamat poolt avama. Nii palju ilusat ja uhket on ehitatud, ägedat uusarhitektuuri, äri- ning eluhooneid. Telliskivi loomelinnak, Rotermanni kvartal. Taksoga lennujaamast kesklinna sõites ahmisin õhku - mu meelest oli kõik uus. Või siis uuendatud. Tõeline city, elus, euroopalik. Ja ega siis kõik tallinased kurjad polnud. Näiteks noorem teeninduspersonal, ca 30 ja alla selle, osutus enamjaolt abivalmiks ja sõbralikuks. Patsiga müüjapoiss kalastustarvete poes, Omniva postkontori letitöötaja, särava naeratusega apteekrineiu. Tõe huvides lisan, et olid ka mõned lahked erandid vanemast generatsioonist, pesupoe müüjaprouad näiteks. Tagasihoidlikult, samas vastutulelikult professionaalsed. Ja siis veel üks hästi tore naissoost trollijuht.

Oi, ma juba kuulen teie vastuväiteid. Et eestlane ongi selline, võõrale end naljalt ei ava, kareda koore all peituva sooja südame väljakoukimine võtab aega, ja nii edasi. Aga vaadake, kulla inimesed, turistil ei ole aega. Turistina ei saa ma üle ega ümber faktist, et kahte Tallinnas veedetud nädalat jääb muuhulgas meenutama vilets teeninduskultuur. Tallinn oli külmem, kui ta mulle, viiskümmend aastat selles linnas elanule, eales tundunud. Ning ma ei pea siin kliimat silmas, eks ole. Kuigi seegi oli kõle, arvestades fakti, et ikkagi juulikuu.

No ja siis te muidugi ütlete veel, et ma üldistan paari juhtumi põhjal. Et ma ei näinud kõiki trollijuhte ja kassapidajaid. Paraku turistil ei olegi ju muud võimalust kui üldistada. Kui kohalviibitud päevade sisse mahub rohkelt negatiivseid suhtluskogemusi, on ometi loogiline, et järeldus pole kiita. Ei, ega ma ei ootagi, et toidupoe kassapidaja mu ostud kotti laob, nagu siin meie pool merd kombeks. Ma saan sellega ise kah suurepäraselt hakkama, Hawaiil näiteks. Aga Hawaiil vastab müüja tervitusele ning ei loobi su oste vihaselt hunnikusse. Sõbrad, kellele viisakusetut kohtlemist kurtsin, mainisid kehva eestimaist töötasu. Mind see vabandus ei veena. Paljud letitöötajad saavad USAs miinimumpalka, mis aga ei takista neil inimlik olemast. Klientide vaenamise taga peab siiski miskit muud peituma kui palganumber, mu meelest.

Umbes kümnendal Tallinna-päeval tundsin, et olen sentimeetrikese lühemaks jäänud. Kuidagi kokku vajunud. Hoian avalikus ruumis pead õlgade vahel, püsin kaitseseisundis, kuna ilmaski ei tea, millal kurja pilgu või sõna osaliseks saan. Tänaval kõndides vahin vahetpidamata selja taha, sest – jalgratturid. Kusjuures ma saan täiesti aru, et Tallinna sõiduteedel rattaga sõita on võimatu. Samas, miks peaks jalakäijad oma närvidega selle kitsaskoha eest maksma? Kergliiklusteed pole mul mingit probleemi jalgratturitega jagada. Amsterdamis näiteks on kõnniteedki selgelt ja arusaadavalt jalakäijate ja ratturite vahel ära jagatud. Aga Tallinnas rahva hulgas kaootiliselt kihutavad, kõndijaid poolsurnuks ehmatavad pedaalijad olid mulle liig mis liig. Skuutrirahvas tundus hoolivam ja teistega arvestavam, skuutrit oleks isegi tahtnud proovida, paraku aega ei jagunud.

Hmm, jaa, imelik, Tallinna püsielaniku ajast ma justkui ei mäleta, et teeninduses oleksid asjad üle mõistuse kehvasti olnud. Ju siis olin kohaliku stiiliga harjunud? Praegu, kümme aastat soojemas emotsionaalses kliimas elanuna aga ehmatas ära küll. Nii ilus linn, aga sõbralikkust napib.
July 20/2019
Foto: Paul. Varahommikune Viru tänav.

“Eye contact was a delicate matter. A quarter second of a shared glance was a violation of agreements that made the city operational.”― Don DeLillo, Cosmopolis