Vaata kust otsast tahad, kümme tundi lennuki-istmel (Frankfurt-Denver) on sõna otseses mõttes pain in the ass. Kahe ja poole tunnised Tallinn-Frankfurt ja Denver-Redmond lisaks. Ja lendude vahed, Frankfurtis tervelt kuus tundi. Aja kulutamisega seal õnneks muret polnud, sai reipalt mööda FRA kilomeetritepikkusi koridore marsitud, ülejäänu täitis põhjalikust põhjalikum security check. USAst välja on väga lihtne pääseda, tagasi sisse saamine on hoopis teine teema.
Sõbralikumat ja tsiviliseeritumat turvakontrolli kui Tallinna lennujaamas pole mina mitte kusagil kohanud. Kümme punkti. Paraku, sellega pidu ka lõppes. Enne pardaleminekut otsustas väravat teenindav neiu, et minu käsipagas ületab mõõdud. Kergitasin kulmu. Olen sellega küll ja veel reisinud, ükski lennufirma pole märkust tehtud. Aga lennujaama töötajaga pole tervislik vaielda, mistap toppisin kohvri mõõduraami. Mõõtusid, nagu arvatagi, pagas ei ületanud. Miks ma neiule silma jäin, ei oska arvata, sest näiteks Pauli carry-on bag on selgelt suurem, nagu ka enamike kaasreisijate omad, kuid neid ei miskipärast ei tülitatud.
Selgus, et kohvri-intsident oli alles algus. Frankfurti passikontrollis (esimeses mitmest, mida väisama pidime) teatas ametnik, et mind on täiendavaks läbiotsimiseks välja valitud, ja võttis mu reisidokumendi ning pardakaardi oma valdusesse. Väljakutse peale kohale kiirustanud turvatöötaja käskis Paulil paigale jääda ja oodata, kuni mind kuhugi lennujaama sügavustesse ja hiljem tagasi eskorditakse. Kuna alustasime just hiljuti The Handmade's Tale teise hooaja vaatamist, tekitasid käske haukuvad ametnikud meis mõlemas kerge paranoiapuhangu. Okei, Trumpi Ameerika, mida passikontroll esindas, pole küll lausa Gilead, aga ega palju ei puudu kah, ning käsil olev situatsioon meenutas väga üht stseeni, kus lesbiline armastajapaar lennujaamas teineteisest eemale kistakse. Järgmine kord kohtusid naised kümneks minutiks politseiauto kongis, enne kui üks neist üles poodi. Tõsi, meil Pauliga on sündsalt heteroseksuaalne suhe, aga mine sa neid kuramuse ametnikke tea. Niisiis surusin kannad maasse ja deklareerisin, et lähen ainult sinna, kuhu mu seaduslik abikaasa ühes tohib tulla. Turvatöötaja üritas vastu vaielda, meie ei andnud järele. Viimaks lõi turva käega, Paul lubati kaasa.
Ma ausalt öeldes ei saanudki lõpuni aru, milles USA piirivalve huvi minu vastu seisnes. Ilmselt lihtsalt pisteline kontroll, ma ju kerge saak kah, pole riigi kodanik, üksnes alaline elanik. Anyway, kogu selle kõhedakstegeva kammajaa järel ootasin vähemalt korralikku cavity searchi, aga võta näpust. Pärast seda, kui maskuliinne germaani matroon oli mind poolläbipaistvas kabiinis pealiskaudselt kabistanud, lasti tulema. Vähe puudus, et oleksin pettunud olnud. Much ado about nothing.
Aga toredamaid muljeid on ka. Vaatasin pikal lennul ära kolm väga head filmi – Green Book, The Imitation Game, ja Notes on a Scandal. Viimane osutus täielikuks meistriteoseks, Judi Dench ja Cate Blanchett, mis sa hing veel ihkad. Kui pardateenindjad esimest joogiringi tegid, küsisin valget veini. Stjuuard pakkus Rieslingit, see olla ainuke turistiklassi valge. Mulle Riesling ei istu. Palusin siiski natuke maitseks valada, polnudki väga hull, ütlesin, et poolest klaasist piisab. Mispeale stjuuard teatas, et kui ma pisut kannatan, läheb ja hangib ta mulle esimesest klassist miskit sobivamat. Mida ma sooviksin? Midagi kuiva? Saab tehtud. Ning kümnekonna minuti pärast oligi noormees tagasi, käes klaas Lõuna-Aafrika Sauvignon Blanciga. Klaasist klaas. Kogu ülejäänud economy class rüüpas jooke plasttopsidest. Tundsin end privilegeerituna, liiatigi, et stjuuard käskis vaid märku anda, kui refilli soovin. Peale teist klaasi hakkas germaani matrooni kuju mu mälus hägustuma, tõmbusin kitsal ja ebamugaval istmel õndsalt kerra, et peopesasuurusel ekraanil lahtirulluvaid draamasid nautida.
Ühesõnaga. Vara-vara-varahommikuse Tuukri tänava Airbnbs ärkamise ja hilisõhtuse Oregoni kodu ukse ette jõudmise vahele jäi 32 tundi. Olgu öeldud, et ma ei ole lennukis magaja tüüp. Samas, nuriseda oleks patt. Reisimine on rangelt vabatahtlik. Keegi ei käsi mööda ilma ringi tuuseldada. Istu kodus, saad une täis magada ja tugitoolis laiutada, ilma turvavööta ja puha.
July 22/2019
Foto: Paul. Trammisõit Tallinnas.
“Air travel is nature's way of making you look like your passport photo.” ― Al Gore
