Yarko nuusutas koioti-uru ukseesist, tuvastades huviäratava lõhna. Enne kui ma arugi sain, oli ta poolest saati urus, sekundi pärast kadus tagumine pool takkajärele. Tegemist tõelise maa-aluse labürindiga, kaevetöö meistriteosega. Peagi ei kostnud minuni enam isegi koera erutatud hingeldamist. Läinud! Mind tabas paanika. "Labidad, labidad!!" karjusin Paulile täiest kõrist. "Ei, mitte see väike, võta suur labidas!". Koioti-labürindi pindala teades - mõõtmatu!- ei olnud mul aga aimugi, kust kaevama hakata. Äkitselt vajus vasak jalg läbi pinnase, jäädes millegi kõva vastu pidama. Kohe sai selgeks - see ju Yarko pea:-) Misjärel andsime labidatele tuld. Kätte saime looma!

 Algul oli teine väheke uimane, siis raputas ennas ja pani jooksu, mina kõrval. Jooksime läbi kõrge rohu, mõlemad tippvormis, hiilgavas tujus. Mõne aja pärast kahanes puusakõrgune rohi põlvekõrguseks, siis äkki ulatus vaid kederluuni. Säärane mahlane, roheline, siidine rohi, ideaalne jäljetööks. Yarko pikalt aru ei pidanud, vahetas käiku, minnes galopilt sujuvalt üle jäljeajamisele. Liikus aeglaselt, täpselt ja keskendunult, sadade meetrite, võib-olla ka kilomeetrite kaupa. Aega ning läbitud vahemaad oli võimatu mõõta. Jäljemaiuseks olid mul praetud maksatükikesed maha poetatud, vaheldumisi salaamivorsti kuubikutega. Maksa pärast olin veidi mures, see oli küpsetades väheke kõva saanud - teeb äkki Yarko kulunud hammastele liiga? Sest koera vanust teadsin täpselt: 'väga vana'.

Ajasime seda lõpmatut jälge siis omasoodu, kui äkki peatus paar-kolm politseiautot põlluveeres, mundris mehed kargasid välja, ise elevil mis hirmus, et vaadake, vaadake, kui püsival instinktil ja intensiivselt koer jälge hoiab. Lisaks kiitsid vahetpidamata Yarko ilusa kujuga kikkis kõrvu. See tundus mulle väheke veider. Politseinikud pole enne saksa lambakoera näinud või? Hiljem, kodus - see tähendab majas, kus ma enne viibinud polnud, aga mille kohta mina ja Yarko teadsime, et see on me kodu, sest Paul oli  ka seal - ühesõnaga hiljem viskas Yarko väsinult, rahulolevalt pikali. Ta oli nii suur, et täitis kogu eesõue. Või oli see vastupidi - eesõu nii väike, et uhke isane sakslane mahtus sinna napilt ära? Ilm igatahes oli mõnus, kuigi väga kummaline. Päike säras lauspilvises taevas. ----------------- Ärkasin tundega, mis järgneb ainult väga headele unenägudele. Teate küll, selline soe pehmus südames, kannad seda vaat et terve päeva kaasas.

p.s. Tolle fotoga kaasneb omaette lugu. Võetud 2003 aasta suvel. Yarko oli siis kasinasti kaheaastane. Veetsime järjekordset jumalikku nädalavahetust väga heade sõprade pool Põhjarannikul, Alliklepas. Küpsel augustikuu pealelõunal võtsin koera, läksin uitama. Pikkadeks tundideks. Pilte tegin tol päeval hulganisti.  Neid paar päeva hiljem arvutis lapates tekkis sellesinatsega juba tosin aastat tagasi eriline suhe. Mäletan täpselt, mida ma tookord mõtlesin: et Yarko on sel fotol justkui teises reaalsuses, teises ilmas. Fookusest väljas, istub ja vaatab tähelepanelikult üle vee, muust  välja tegemata. Nähes midagi, mis minu silmale nähtamatuks jääb. Just. Ja mul on selgesti meeles, et arvutiekraanil fotot silmitsedes käis peast läbi mõte 'kui Yarkot ükskord enam minuga pole'. Muidugi läksin oma eluga rõõmsalt edasi. 'Kui ükskord...' polnud minu stiil. Pole ka praegu. Aga pilt on ilus. Ja tähenduslik.
Feb06/2015

----------

Tonight, Yarko and I spent some great time together in Dreamland, running and doing some tracking and such, and Paul was there, too. I woke up happy. Though it's late evening already I still carry that warm and soft feeling in my heart...
Photo taken in Estonia, 2003.
Feb06/2015