RUKKILEIB, yehaa!!!
Ehtne rukkileib. Kes tegi? Paul tegi. Just. Juuretisest alates. Nädalate kaupa nõidus toda juuretist, esimene läks aia taha, teine ka, kolmas õnnestus. Ja nüüd läheb rukkileivategu lahti, regulaarselt. Täna sõime hernesuppi musta leivaga. Jumalik. JU-MA-LIK!!
Lugesin kusagilt (eestlannaga abielus poleva ameeriklase Justin Petrone raamatust?), et kuna eesti naine saab reeglina kõigi töödega ise hakkama, ootab ta seda ka oma mehelt. Et oleks tolukksepp, kokk, automehhaanik ja IT guru ühes isikus. Mehe elukutse muidugi lisaks, mis see siis iganes poleks - raamatupidaja või raketi-insener.
Mina, olgu öeldud, oma mehelt seda kõike ei oota. Kuigi ses osas jah olen tüüpiline eesti naine, et saan vajadusel enamik töid ise tehtud (rakett välja arvatud:). Ei oota jah, aga sellegipoolest elan mehega, kes saab maha IGA tööga. Ma ei oskagi kohe paugust nimetada asja, millega Paul jänni jääks. Ahjaa, triikimine. Selles on ta üsna abitu:) Kuid kõik muu - alates leivateost lõpetades raketi ehitamisega - anna ainult ette.
Hmm, kehklemine pole vist väga viisakas, blogis. Aga ma ei kiida ennast. Kiidan oma meest. Leiba pole me vaat et Oregoni kolimisest saati poest ostnud, Paul on küpsetanud. Seni oli pärmileib, nüüdsest päris leib. Toidupoodi pole enam suurt asja, muud kui tooraine järele, kui sedagi, sest kevadel hakkame köögivilja naabrite farmist ostma. Leping sõlmitud. Peaks vist lehma rentimist ka kaaluma. Mkmm, ma ei tee nalja. Siinmail on praktika, et maksad naabrile, kel lehm, osa lehmapidamise kuludest kinni. Ja saad 'päris' piima, pastöriseerimata, homogeniseerimata, igatpidi läbi solgutamata, antibiootikumideta, kogu selle keemiata, mis poepiimas sisaldub. Ning ei, me pole tervisliku toitumise hulludeks pööranud:) Asi hoopis selles, et me elustiil on üksjagu muutunud. Ei ela linnas. Ei ole stressi. On aega mõelda ja valida, mida teed ja mida sööd. Tunnistan, et ma pole eluaeg teab mis kokk või gurmaan olnud, või isetegija. Nii ka Paul. Pole küll poest (teadlikult) saasta ostnud või kiirtoitu söönud, aga enam-vähem kõike vanal heal moel nullist, toorainest teha - selleks olen piisavalt laisk ja/või hõivatud ning oskusteta olnud. Sestap on täitsa hämmastav tõdeda, kuidas isetegemine polegi teab mis keeruline või aeganõudev. Kui nipid kätte saad ja harjumus tekib, läheb ludinal. Oregon on meile väga hästi mõjunud, ma ütleks.
Täna hommikul võetud fotol rukkileivale lisaks kodune kohupiim, hapukoor, jogurt ja salsa. Kõik Pauli kätetöö. Mina olen tema kõrval väike tegija. Aga hapukapsameistri au kuulub sellegipoolest mulle, selle lipuga ei väsi ma vehkimast:)
Feb20/2015
p.s. VAATA Pauli lahedaid linnupilte ka.
-----------
PAUL's SOURDOUGH BREAD, yehaa!
I'm married to Renaissance Man. That's right. I can't think of anything that Paul can't do. Well ... ironing maybe:) Otherwise, he can do whatever from baking bread to building rockets and everything in between - just name it.
His latest achievement is sourdough bread, from the very scratch. Yep. He was toting over that starter several weeks. I believe that was third patch which finally came out perfect and gave 'birth' to REAL rye bread. So far, Paul has been baking bread with yeast - we haven't had store bought bread almost since we moved to Oregon.
Anyway. I had home made split pea soup today, with rye bread. Heavenly. HEA-VEN-LY!! But that's not all. On the picture: Paul's home made cream cheese, yogurt, sour cream and salsa. To make myself feel little more useful, I'll claim the title of Sauerkraut Master of our household:)
Feb20/2015
p.s. Check out Paul's awesome geese-pics too.
