Tõrksa merelõvi juhtum

 


No ei saa minust korralikku reisiblogijat. Suvelõpu rannikumatka lugusid ja pilte on siiani tagataskus, aga Seattle pressib juba peale. Vaatan pisukese kadedusega, et inimesed täitsa vabalt blogivad ka reisil olles, jooksvalt. Jooksu pealt. Müts maha - ma ise küll nii ei oska. (Või ei taha?) Mis teha, one track mind, nagu öeldakse. Korraga kahe asjaga hakkama ei saa, reisimise ja raporteerimisega. Kuid mis seal ikka, on nagu on. Räägin siiski enne suurlinnadzhunglisse sukeldumist veel ühe wilderness-loo.

Tol septembripäeval oli Vaikne ookean täitsa pöörane. Lainepritsmeist tekitet udu võib ka fotodel näha. Rahvast peale minu ja Pauli vaid näputäis, Lilli sai vabalt ringi kihutada ja puha. Aga ta kihutamisel hoidsime valvsalt silma peal, kuna lained rammisid randa sellise jõuga, et nende haardeulatusse sattumine oleks pehmelt öeldes ebatervislik olnud, olgu tegu inimese või koeraga. Noh, lustime siis seal omasoodu, ja järsku jääb silma suur, tumehall, rulluv objekt, mida ookean ikka ja jälle rannale veeretab, et seejärel taas laintesse tagasi tõmmata. Liigume lähemale – väga lähedale ei tihka minna, lained näivad hullult ettearvamatud – ja mis me näeme. Merelõvi. Hiiglaslik. Surnud. Pundunud. Haiseb. Aga pole hullu, meiesugused kanjoniveerel, looduse keskel elajad shokki ei saa. Ikka juhtub, et elus asjad surevad. Õnneks viib tormituul hullema haisu eemale, jätkame oma lõbustusi, Lillikene pulkade järele joostes, meie Pauliga veinikest rüübates.
 
Ühel hetkel hõikab Paul mulle, et Lilli rihma paneksin - inimesed lähenevad. Tõepoolest, meie suunas marsivad kaks meest, labidad õlal. Lähemal vaatlusel osutuvad pargivahtideks (park ranger), vormid seljas ja puha. Selgub, et keegi olla surnud merelõvist kohalikele Humbug Mountain State Park ametnikele teada andnud, ja pargivahid olla kamandatud korjust rannast eemal hoidma, sest… noh… mine sa tea. Lõpnud loom ikkagi, äkki on ohtlik või midagi. Või kui mitte lausa ohtlik, siis vähemasti ebaesteetiline.  

Novot. Tänu kõrgemalt poolt tulnud korraldusele merelõvi ookeani rüppe tagasi saata õnnestus meil mitme tunni vältel jälgida inimeste tulutut võitlust loodusjõududega. Asi nägi välja nii. Laip rullus randa. Pargivahid tõukasid selle tagasi ookeani, labidaid kasutades ja muskleid pingutades. Ookean mõistagi asja nii ei jätnud, viskas kadunukese taas liivale. Pargivahid kasutasid jälle muskleid ja labidaid. Misjärel ookean omakorda kasutas jälle laineid. Vägisi meenus tsitaat* “Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.” Seda me labidameestele muidugi nina alla hõõruma ei läinud, ei tundunud viisakas. Mõned pildid tegime aga küll, sürreaalne olukord lausa karjus jäädvustamise järele. Peategelane, merelõvi, kahjuks pildile ei jäänud. Või pigem õnneks? Ta nimelt polnud tol päeval eriti fotogeeniline.
 
Et kuidas lugu lõppes? No mis te ise arvate, kumb alla andis, ookean või pargivahid? Loomulikult viimased. Lahkusid mõne tunni pärast, kusjuures neil kui lüüasaanutel jätkus mehisust meile hüvastijätuks viibata. Respekt. Viipasime vastu. Publiku naeruturtsatusi polnud mehed tänu lainte möirgamisele kuulnud, jumal tänatud. Mõne aja pärast panime meiegi pillid kotti, õhtusöögiaeg lähenes. Ainus, kes perioodiliselt randa väisama jäi, oli merelõvi.
 
November 20/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.”― *Quote Investigator 

4 comments:

notsu said...

Äkki keegi sööb ta lõpuks ära või midagi.

Curzio Malapartel on üks õudne II maailmasõja novell, kus elavad võitlevad surnute laviiniga -koonduslaagrisse küüditajad teevad ettevaatamatult kinninaelutatud akendega loomavaguni lahti. Ja et kui hätta jäävad elavad surnute vastu isegi ilma muude loodusjõudude sekkumiseta.

Epp said...

Jah, keegi sööb merelõvi lõpuks ära kindlapeale. Loodus toiduraiskamist ei salli.

Aga see novell... õõvastav. Ei hakka teesklemagi, et lugeda tahan...

notsu said...

jah, see raamat peab hoiatusega tulema.

Või siis iga novell eraldi, sest seal "Kaputtis" on mõni novell jälle päris lõbus ka (kuidas Malaparte kord Himmleril paanika esile kutsus, sest astus sundimatult temaga ühte lifti) või kuidas sakslased Soomes lõhekala üritavad püüda. Ja teisalt on mõni veel hullem kui see, millele ma viitasin.

mustkaaren said...

Ka see lugu sobib reisikirjelduseks hästi. "Merilõvi ja meri"