Bandon Beach

 

Trucki mootor polnud septembrikuu rannikureisilt koju saabudes jahtudagi jõudnud, kui ma juba arvuti taha (või arvuti ette? kuidas on korrektne öelda?) googeldama tormasin, et kas VRBO või Airbnb pakub paariks päevaks soodsat väikest üürimaja või -korterit Bandon Beachil. Sest noh… vaadake seda esimest fotot. Maja kalju otsas. Ok, nii suurt pinda meil tarvis pole, aga erinevas mõõdus  ja hinnaklassisi majutuskohti on selle kandi kaldapeale tihedalt täis tipitud. Sobivat majutust esimese hooga silma ei hakanud, aga kes otsib, see lõpuks ilmselt ka leiab. Sest ainult rumal laseb mööda võimaluse kaljudelt alla, ookeanile ning tõusu-mõõna meelevallas olevat rannale vaadata, kui talvetorm meetritekõrguseid laineid vastu kivimassiive peksab. Seda kõike tuleb muidugi nautida soojast, maast laeni akendega toast või klaasseintega rõdult, veinipeeker näpus. Sestap seesamune VRBO/Airbnb tuhin, ning ellu me oma plaani igatahes viime. Kui mitte sel talvel, siis järgmisel.

------------

Ja millised mastaabid! Õnneks on inimesed kah pildile jäänud, pisikesed sipelgad hiiglasuurte kivimoodustiste kõrval, muidu oleks mõõtkava raske kirjeldada. Kivivoolimisel pole Loodus fantaasiat kokku hoidnud. Ülemisel fotol võib hea tahtmise korral vees põlvitavat zen-munka näha, alumisel inimkeha anatoomiast tuttavat detaili.   

------------

Koopad! Mõni nii suur, et sees võiks vabalt kontserte korraldada. Akustika on suurepärane, mingit lavakujundust pole tarviski, vorme ja värve jagub niigi. Tõsi, muusikaüritus tuleks plaanida mõõna-ajaks, tõusuveega koopasse jäänuile lõpeks asi halvasti. Neil kaljudel, mis tõusu ajal ookeanilainetega ümbritsetud, on ronimine-turnimine muide keelatud, seda kõikvõimalike mereelukate kaitseks, olgu nad mis mõõtu tahes, kasvõi mikroskoopilised. 

One of the defining features of the Oregon Coast is its many sea stacks, remnants of an ancient marine terrace.  These rocks are amazing structures, home to sea anemones, mussels, barnacles, and starfish that cling to their sides as well as thousands of birds who use them to nest, rest, and care for their young. Visitors are discouraged from climbing the rocks, and any rock surrounded by water at mean high tide is illegal to climb as they are part of the Oregon Islands National Wildlife Refuge and are protected for wildlife.

These impressive rocks, or sea stacks, are actually geological landforms caused by erosion.  They are formed when part of a headland is eroded by the force of the ocean crashing against the rock.  The force of the water weakens existing cracks in the headland, eventually causing the headland to collapse, leaving free-standing stacks and even small islands. Read more:

------------

Bandon Beachi kaljude nimed pakuvad kujutlusvõimele toitu: Elephant Rock, Fish Rock, Cat and Kittens Rocks, ja muidugi kõige kuulsam, Face Rock, imekauni indiaaniprintsessi Ewauna taeva poole vaatav, kivistunud nägu. Ewauna ja ookeanideemoni Seatka traagilisest kohtumisest jutustavad arvukad legendid. 

 

Although details of various tellings of the legend vary, a Coquille Tribe legend says the face belongs to Ewauna, the beautiful daughter of Chief Siskiyou. He and his daughter had traveled to the coast where he was being honored with potlatch feast. And a feast it was, with great quantities of mussels and clams, eight fat bears, a hundred salmon, the meat of deer and elk.

Guards watched for Seatka, the ocean’s evil spirit. Ewauna, who had never seen the ocean, was warned of evil Seatka but ignored the warnings. After the feast, with most drunk from food, Ewauna strayed from the celebrants, taking her dog and her cat and kittens in the moonlit night, wanting to see and swim in the ocean. But once in the water she was snatched by Seatka.

The kittens, who were in a basket by Ewauna, were batted from her hands. As they floated away, their heads just above the surface, they were immediately turned to stone, stones now known as Cat and Kitten rocks. Ewauna’s dog, Komax, who had made cries of danger warning Ewauna, bit Seatka when he grabbed his mistress, but he was thrown off toward shore.

Again, versions vary. Some say Seatka woke Siskiyou that night, some say the next morning. But what he saw was Ewauna turned to stone, still – and now forever — gazing skyward.

Knowing that if she looked in his eyes she would be under his control, Ewauna averted her glance. Some versions say she focused on the North Star, others the moon. Either way, her gaze continues these centuries later, as Face Rock.

------------

Ei, need ratsutajad pole meie Pauliga. Kahjuks. Ja et ratsutamisest juba juttu tuli, siis Paul, tema on elupõline hobuse-inimene, aga mul, näe, pole siin Metsikus Läänes hobusekogemust rohkem kui paari seljasistumise jagu. Kui meil pisut väheliikuvam elustiil oleks, peaksime ilmselt suksut või paari, ja ma ratsutaksin tõenäoliselt juba sama hästi kui mõni indiaaniprintsess. (Ärge seda viimast nüüd tõena võtke, eks.) Aga üldiselt poleks mul jah ratsutamise vastu midagi, antagu ainult mõni taltsas hobu. Või noh, mis ma ärplen, oleks ikka tõsine tahtmine olemas, küll hobuse leiaks, meil pea igal naabril neid vähemalt paar tükki. 

Kuid ma kaldusin teemast kõrvale. Bandon Beachi nautisime kõva pool päeva, Lillikene paraku veetis selle aja truckis oma puuris. Suhteliselt rahvastatud rannas koeral vabalt ringi tormata lasta pole siinkandis hea toon, ja rihma otsas ei tahtnud ma teda kaasa vedada, see oleks mu enda liikumist ja lõbu piiranud. Tean, tean, pagana egoist sihuke. 

November 09/2021                                                                                     Fotod: Paul

“I shall wear white flannel trousers, and walk upon the beach.” ― T.S. Eliot, The Love Song of J. Alfred Prufrock