Näe, ma Seattle'st tagasi. Nii äge oli! Palju pilte, palju juttu, aga enne, kui rääkima hakkan, pean suurlinnapohmellist jagu saama. Eks minusugusele maainimesele maksab nädalake city-elu veel mitu nädalat takkajärgi kätte. Kodukanjoni kividel olen küll turnima harjunud, aga no andke andeks, asfalt on ikka üksjagu julmem loom, jalad löövad siiani tuld. Trucki parkisime südalinna saabudes hotelli ette ja enne sealt ei liigutanud, kui kojusõiduks mootori käima lõime. Jah, ainult jalgsi liikusimegi, ühistransporti ei pruukinud, sest kõik plaanitud üritused olid kohalekõnnitavad.
Anyway. Algatuseks kuumast teemast (või ehk mitte enam nii kuumast, varsti kaks aastat juba käiatud seda plaati) – koroonapiirangutest. Mul ju siiani sellealased suurlinnakogemused puudusid. Lühidalt - need kaks fotot ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Mõlemad üles pildistatud kuulsal Pike Place Marketil, paaritunnise vahega. Alumisel fotol on laupäevaõhtune jõulutulede süütamise üritus turuesisel platsil. Ma ei tea, mina oma kogemuste põhjal küll ei oska koroonareegleid, sh. maskinõudeid (olemasoleval kujul) muuks kui jaburaiks nimetada, andke lamemaalasele andeks. Võtame või jazzklubi. Ukse taga, sisselaskmist oodates on mask kohustuslik. Kluppi sisenedes kah. Aga niipea, kui lauda istud, võib maski eest võtta. Pleiss viimse kohani välja müüdud, lauad üksteisele nii lähestikku, et ettekandjad vaevu liikuma mahuvad. Inimesed vestlevad, hõiguvad, vilistavad, laulavad lavalolijatega kaasa, igast viimsest kui suust tuleb sooja õhku, muuhulgas pristib ka süljepiisakesi igasse kanti – aga nõuetes näpuga järge vedades on maskitus OK. Samal ajal kui vabas õhus, klubi ukse taga, kus muuhulgas ka distantsihoidmise võimalus olemas - vot seal peab maski kandma. Ajuvaba.
Või näiteks needsamused vaktsineerimis/testimistõendid. Jah, neid küsiti. Ma meelega kirjutan küsiti, selmet kirjutada vaadati. Sest ega eriti ei vaadatud. Kui pisut utreerida, siis täitsa vabalt oleks võinud markeriga tühjale paberile üheainsa sõna, vaktsineeritud või negatiivne kribada, kontrollijail poleks silm kah pilkunud. Sest Ühendriikides ei eksisteeri üleriigilist vaktsiinipassi, kaitsepookimise/testimisega tegelevad asutused kasutavad erinevaid blankette. Vähe sellest, blanketid erinevad osariigiti, lausa maakonniti. Mina näiteks käisin enne reisi testimas naaberlinna tervisekeskuses, negatiivse tulemuse tunnistusena saadeti väljaprintimeseks tihkelt teksti täis A4, millele kiirelt pilku peale visates on suht võimatu tuvastada kuupäeva, kellaaega, testitulemust. Aga kiire, pealiskaudne pilk visati peale ja viibati lubavalt edasi mitte ühes ega kahes, vaid tükki kümnes Seattle söögi-, turismi-, lõbustuskohas.
Ja see pole veel kõik. Kuna testitulemus kehtib vaid 72 tundi, käisin pulka ninna toppimas ka Seattles. Igaks juhuks sülitan 3x üle õla, aga kui sellest testimispunktist koroonat külge ei saa, siis on küll midagi valesti. Küsimustiku täitmine käis telefoni abil, paraku oli nende äpp väheke hädine, mistap esmakordsed kliendid, sh. mina, olid väheke hädas, ja nii me siis näppisime seal vastastikku üksteist ja telefone, ninapidi koos. Testijad katsusid testitavaid ja nende telefone ja testitavad testijaid ja nende telefone ja kõik olime üleülde üks suur ning sõbralik pere, ime et testitavad omavadel vatipulki ei vahetanud vennastumise märgiks (ninas käinud vatipulki pean silmas). Esialgu sai mu tulemus siiski kenasti negatiivne, eks näis, mis tulevik toob.
No ja nüüd on meil veel see uus omnibus või omicron või mis ta nimi oligi. The sky is fallig!! (Again.) Aga noh. Mis ma siin ikka jauran teraval teemal. Võtke seda kui väikest epidemioloogilist sissejuhatust Seattle postitustele. Lähen nüüd pilte lappama ja jutte juurde kirjutama. Kurivaim, ülearu sai kaamerat kasutatud jälle, teeb valiku keeruliseks.
November 29/2021
“Here in the corner attic of America, two hours’ drive from a rain forest, a desert, a foreign country, an empty island, a hidden fjord, a raging river, a glacier, and a volcano is a place where the inhabitants sense they can do no better, nor do they want to.” ― Timothy Egan, The Good Rain: Across Time & Terrain in the Pacific Northwest
Kõik, mis selle koroona ümber keerleb, on mu meelest tohutu absurd. Seetõttu on minustki lamemaalane saanud.
ReplyDeleteaaahh, küsimustik telefoni abil? need, kellel nutitelefoni pole, ei pääsegi testima või?
ReplyDeletea Eestis on kontrollimine selline, et kontrollija skännib ruutkoodi, saab sealt teada nime, kelle oma see kood peaks olema, ja küsib isikuttõendavat dokumenti (noh, et ega keegi pole võõra ruutkoodiga tulnud). Ruutkood võib olla telefonis, aga võib olla ka välja prinditud, nii et ka minusugune nutifonitu saab hakkama.
ReplyDeleteSeattlist kümme miili lõuna pool sai paberil koodiga ka testida. Mul läks telefon katki ja samal ajal tuli köha mistõttu pidi testi tegema et saaks tööl käia. Testimine oli isegi lihtne, aga meil tööl pannakse kell käima mobiiliäpiga (tunnitöö, st peab märkima millal alustad ja lõpetad) ja firmal oli täiesti probleem et kuidas siis saab, keegi ei teadnud. Lõpuks sai nii et helistasin iga kord personalijuhile :D
DeleteJust, notsu. Selles konkreetses testimispunktis ei pääse testima need, kel nutitelefoni pole.
ReplyDeleteVinge, onju? Kusjuures nad reklaamivad end kui kohta, kus ka kodutud testida saavad. Samas, tõenäoliselt on tänapäeval igal Seattle kodutul nutt.
Meil siin (neis haldusüksustes kus mina käinud olen) ei tohi vaxx/test tõendit kontrollides IDd küsida, see on ebaseaduslik.
ReplyDeleteMis teeb kogu tõendivärgi eriti absurdseks.
Aga ruutkood kehtib nii telefonis kui paberile prindituna ka meil.
St. näiteks lennujaamas küsitakse koos tõendiga ka IDd, ma pean silmas restorane ja kultuuriasutusi jm selliseid paiku.
ReplyDeletePike Place Market, kaa-ga
ReplyDeleteOih, aitäh, muidugi kaa-ga, näpukas, parandasin.
ReplyDeletecrazyestonian, jaa, ma täitsa usun, et ka Seattles oli teist sorti testimiskohti, aga see, kus mina käisin, sattus hotellile kõige lähemal olema.
ReplyDelete