Seattle vol. 4: Chihuly



Kanjonikaldal elamisel on omad head ja vead. Head muidugimõista rohkem, vastasel juhul resideeruksime kusagil mujal, onju. Loodus pakub siin täitsa igapäevaselt ja täitsa tasuta selliseid elamusi, mille kogemiseks enamjagu kodanikke kena kopka välja peab käima, või mille nägemiseks mõõtmatuid miile maha sõitma. Aga vot ühte teatud sorti elamust Loodus ei paku, nimelt kultuurielamust. Selle saamiseks peab kanjonikalda rahvas arvestatavaid vahemaid läbima. Win some, lose some. Mitte, et ma kurdaks. Meie elukohavalik on täiesti teadlik, ja no eks seda va kultuuri leiab lähemalt kah kui Seattle'st, kuue autosõidutunni kauguselt. Veider, igapäevaselt ma karjuvat kultuurinälga ei tunneta, on ju raamatud ja ekraanid, aga kui üle tüki aja tummise, igast küljest ligi suruva loomingu meelevalda satud, siis saad aru, et tegelikult oled ikka dieedil olnud küll. 

Kuidagi kukkus niimoodi välja, et me Seattle-tripi kaks kõrghetke said teoks tänu kahele vägevale vanale mehele. Kahele kaheksakümneaastasele. Taj Mahali live sadas enam-vähem juhuslikult sülle, majutust broneerides ei osanud uneski näha, et vanameister meie kohalolekupäevadel hotellilähedases jazzbaaris üles astub. Kuid klaasikorüfee Dale Chihuly kaemise plaan, see oli mul ja Paulil juba ammuaega tagasi paika pandud. Täpselt enam ei mäletagi, kus ja mis asjaoludel ma aastaid tagasi Chihuly loomingule komistasin, kusagil veebiavarustes see igatahes juhtus, osutudes armastuseks esimesest silmapilgust.

Suuremõõtmelisus, isegi grandioossus on mind rakenduskunsti puhul alati paelunud. Ma pole väikeste vidinate inimene. Antagu mulle larger than life kraami, massi ja haaret, värve pealekauba, ning olen müüdud. Mil moel säärased määratute mõõtmetega objektid valmivad, õnnestus samuti teada saada, nimelt vaatasime klaasiaias mitut Chihuly loominguprotsessi kirjeldavat lühifilmi. Sina armas aeg. Vägilasemõõtu musklis mehed keerutavad huugavate ahjude lõõmas (tuhat ja rohkemgi Celsiuse pügalat!!) klaasipuhumispiipe, mille otsas elab omaenda pealtnäha taltsutamatut elu mitukümmend kilo vikerkaarevärvides sulaklaasi. Uskumatu. Hüpnotiseeriv. Vaimustav.  

Mu meelest pole kasina ajalimiidiga külastajal mõtet Seattle südames asuvat Chihuly Garden and Glass kunstikompleksi torkima hakatagi, see katab kõva 6000 ruutmeetrit: 9 galeriiruumi, aed, kaks baari/kohvikut, klaasipuhumistöökoda. “Linnuke kirja” turistid muidugi teevad kõigele tunni või isegi vähemaga ringi peale, kuid meie Pauliga veetsime kogu selle silmailu keskel… las ma mõtlen… kuus tundi. Keskpäevast kella kuueni õhtul. Sest olgu väljapaneku siseruumidega kuidas on, aeda peab pimedas nägema. Kuid ma ruttan asjadest ette. Seesinane postitus tuleb Chihuly Garden and Glass interjööriväljapanekust, aia võtame hiljem käsile. Niisiis. Teil piletid olemas ($32.00)? Maskid ees? Vaktsineerimistõendid ette näidata? Väga tublid. Mis muud, hakkame aga ringkäiguga pihta.

 


Jah, te näete õigesti. See on lagi. Ühest näituseruumiste teise viiva koridori ülaltpoolt valgustet klaaslaele on Chihuly kuhjanud kõikvõimalikke värvilisi objekte, alates hiiglaslikest, lilleõiesarnastest, kaussjatest vormidest lõpetades erimõõduliste vingerdavate viguritega. Tulemus? Vaataja kange kael, kuna pilku on laelt võimatu pöörata, avastad üha uusi ja uusi mustreid ja kujundeid. Näeb välja nagu lakke naelutatud vaip, eks, pöörase fantaasialennuga kuduja kätetöö. Kusjuures vaiba-võrdlus pole tuulest tõmmatud. Chihuly tee klaasi juurde kulges läbi sootuks pehmema meediumi, tekstiili. Täpsemalt läbi kangakudumise. Või oot... klaas sulavas olekus on ju vaat et pehmemgi kui kangakiud?  

"In 1941, Dale Chihuly was born in Washington state. While he describes his childhood as “perfectly normal,” tragedy made his teenage years particularly tumultuous. In 1956, he lost his brother to an aviation accident, and, in 1958, his father died of a heart attack. Chihuly coped with such loss by breaking a police car window and withdrawing from formal education. By age 20, however, he was back in school. He studied interior design, also took a weaving class among other courses. Surprisingly, it is this course that led to a career in glass; after inventively incorporating the medium into his textile projects, he shifted his focus from interior design to glassmaking."
------------



Vaevalt oled jõudnud muinasjutu-laest toibuda, järgmisesse ruumi liikuda, kui leiad end silmitsi maast laeni ulatuva… veesambaga? Vähe sellest, su kohal sirutavad oma sillerdavaid kombitsaid hiiglaslikud lühtrid. Oranzh, valge, türkiissinine, mürkroheline... Kas ma olen kirjutanud, et mul on klaasi-foobia? Et ma olen see tüüp, kes joogiklaasi alati lauaservast kaugemale nihutab, ja mitte ainult enda klaasi, vaid ka teiste omi? Klaas ju teadagi purunev. Ohtlik. Vaata ainult peale, juba libisebki põrandale, kukub kildudeks. No ja siis satub minusugune kohta, kus laest ripub tonnide viisi klaasmaterjali. Väheke õudne oli. Kuid samas muidugi ka imeline.

"While Chihuly would eventually be known for his shimmering sculptures, it was windows that initially caught his attention. During a trip to Europe in 1962, Chihuly found himself mesmerized by the stained glass adorning the continent's churches, cathedrals, and other houses of worship. In fact, it was these windows that had inspired him to include glass into his woven textiles—an endeavor that “accidentally” introduced him to glassblowing, a technique in which molten glass is crafted into shapes using a blowpipe. “I don't know why I did it,” he reflected. “I'd never seen it done before. I didn't know anybody who knew how to blow glass.”
------------



Noil kolmel fotol on kaks paati. Elusuurust, puust kahemehepaati. Mis, te pole säärase koormaga veesõidukeid enne näinud või? Täitsa normaalne ju, et alus võib peale kalameeste ka midagi muud kanda. Näiteks laadungit klaaskuule. Või eksootilisi klaastaimi. Peegeldusedki, näe, täitsa olemas. Kuidas nad küll kogu seda kraami tolmuvaba hoiavad, arutlesime Pauliga. Mingi õhu elektriseerimise trikk äkki, mistap tolm väljapaneku külge ei hakkagi? Või näitusevalvurite öine vahetus, vehkimas sulgedest tolmuharjadega? Sest no vana hea niiske lapi tehnikaga pole siin ju midagi peale hakata. 

"In 1976, the 35-year-old artist was involved in a serious car crash in England. During the head-on collision, he was launched through the windshield. In addition to severe cuts on his face, shards of glass left him blind in his left eye. This is why, to this day, he wears an eyepatch—and why he no longer handcrafts his own works. After the accident, Chihuly was left with the stark realization that working with molten glass while blind in one eye would not be easy. In 1979, this worry was solidified when Chihuly hurt his right shoulder in a bodysurfing accident. When paired with his seeing difficulties, this injury would make glassmaking nearly impossible. Rather than abandon his craft all together, however, Chihuly decided to instead adapt his practice and rely on a team to bring his visions to life."
------------


Müstilised, võrgutavad vormid. Täitsa kindel, et kui inimesed ruumist lahkuvad, ärkavad hiiglaslikud õied ellu. Ime, et mesilasi märgata polnud... Imetled ja ei usu, et tegemist tahke materjaliga. Kisub kontrollima, käega puudutama. Kolmekihiline klaas. Väljast ühte värvi, seest teist, piimvalge, udune loor vahel. Tulemus saavutatakse nii: sulatatakse ja puhutakse esimene, sisemine kiht, näiteks roosakaspunane. Seejäral keerutatakse piibu otsas rippuvat klaasipalli valges klaasipurus, kuumutatakse uuesti, misjärel rullitakse klaasimassi, ikka piibu otsas, kollakaks toonitud klaasikildudes. Kelle jaoks klaasipuhumistehnika täitsa võõras - postituse lõpus on lühike, neljaminutiline video, seal on noppeid protsessist. 

 "After the accident, Chihuly was left with the stark realization that working with molten glass while blind in one eye would not be easy. In 1979, this worry was solidified when Chihuly hurt his right shoulder in a bodysurfing accident. When paired with his seeing difficulties, this injury would make glassmaking nearly impossible. Rather than abandon his craft all together, however, Chihuly decided to instead adapt his practice and rely on a team to bring his visions to life."
------------


Valisin paljude fotode hulgast meelega mõned, millel inimfiguur peal, kuna vaid nii saab mastaapidest aimu. Tegemist on tervet näituseruumi täitva “peenraga”. Või võsaga, kui soovite. Absoluutselt imeline. No vaadake ometi neid värve. Ja vorme. Tiirutad lummatult ümber ümber peenra, iga järgmise tiiruga avastad mõne detaili, mis eelmistel ringkäikudel kahe silma vahele jäänud. Peegeldused mitmekordistavad efekti, väänavad reaalsust. Ma ei julge isegi mitte umbkaudu pakkuda, kui mitu töötundi sellesse titaanlikku klaasiseadesse on maetud. Chihuly kavandite elluäratamisega tegeleb terve meeskond, oma ala meistrite rahvusvaheline koorekiht, muuhulgas klaasipuhujad Soome Nuutajärvi ja Itaalia Murano klaasitehastest.

"No longer able to hold the glassblowing pipe, he hired others to do the work. Chihuly explained the change, saying "Once I stepped back, I liked the view", and said that it allowed him to see the work from more perspectives, enabling him to anticipate problems earlier. Chihuly's role has been described as "more choreographer than dancer, more supervisor than participant, more director than actor.”
------------



Dale Chihuly looming on laiali üle kogu maailma. Valdav enamik sellest, jumal tänatud, ei kogu tolmu muuseumites või näitusesaalides, vaid troonib looduses ja linnaruumis, tänavatel, parkides, sildadel, veekogude pinnal ja kallastel. Chihuly on visionäär, suurelt ja julgelt mõtleja, raamide lõhkuja. Kinnised ruumid jäävad ta töödele kitsaks nii otseses kui ülekantud tähenduses.  

"Today, Chihuly's ethereal glass sculptures continue to captivate with their vivid color schemes, ethereal translucence, and larger-than-life scales. With such an awe-inspiring portfolio, it is no surprise that Chihuly is one of contemporary art‘s exceptionally decorated figures. To Chihuly, however, his glassmaking practice is about about much more than his past successes; it's about fostering a future for his passion. “I don’t think much about the past,” he says. “I think more about the future. I prefer to be thinking about what I want to be doing tomorrow.”
------------

Youtube, 4 minutit: Dale Chihuly: Playing With Fire 
Inglisekeelsed tekstikatked: mymodernmet.com
Chihuly Garden & Glass fotod: Paul 

December 13/2021  

“Glassblowing is an animal unto itself. It requires skill, knowledge, physical strength and respect.” ― William Morris

12 comments:

Mann said...

Nii äge! Sain läbi blogi juba vapustava elamuse. Tänan jagamast!

Lendav said...

Vapustav! Ja kohe tulid meelde meie oma kodumaised klaasikunstnikud. Ma ei tea, kas on asi selles, et Eesti on väike ja Ameerika suur, aga ma ei oskaks ette kujutada, et meie maal oleks võimalik nii suures mastaabis tegutsev klaasikunstnik. Väike armas Eesti, väiksed armsad kunstnikud. Alati on raha vähe ja suuremad ambitsioonid põrkavad ka ikka lõpuks väikluse otsa. Ja siis kusagil seal kaugel on üks tohutu fantaasiaga inimene leidnud võimaluse luua tohutu vapustav imedemaa, klaasist!

Ma olen kunagi mõelnud eri materjalide peale, et mis on hingelähedasem. Nahk, puit, luu, need on soojad materjalid. Metall, kivi on külmad. Ja ka klaas on külm ja lisaks veel terav. Nagu jää. Aga need siin... Ausalt, ma pole varem veel juhtunud nägema nii sooja ja elavat klaasikunsti. Aitäh!

Indigoaalane said...

Imeline!!! isegi piltidel, mis siis veel kohapeal olla võib. Tänan jagamast!

Kuukala said...

Puhas muinasjutt! Võlur Oz näiteks. Või miskit veel kirjutamata.

mustkaaren said...

Uskumatu ime ja vägev värk!
Ma usun, et teil oli õnn kohata kogu maailma mastaabis suurima kunstniku suurimate tööde näitust. Klaas on keerukas ja õrn materjal, suuri objekte teeb ennem metallist, puidust, tekstiilist, kui klaasist, aga tehtud need erakordsed teosed ometi said. See Chihuly on heas mõttes hull. Ma arvasin, et olen kunstis kõike näinud, kuni tänaseni. Aitäh seda reisi jagamast!

notsu said...

Küll on tore. Klaas on mu jaoks juba ise hästi lemmik, ma võin õndsa näoga ka suvalist veidi loperguseks või mulliliseks jäänud pudelit vahtida, aga siis tuleb veel keegi ja teeb selliseid tükke.

Jäin ka mõtlema, et mille järgi üldse rakenduskunstil ja näiteks skulptuuril vahet tehakse. Nii nagu mina näen, ei ole piltvaip midagi maalist põhimõtteliselt erinevat, ja klaasist saab teha skulptuuri, mis on rohkem skulptuur kui kümme taunokangrot.

notsu said...

Selle värvilise orgaanilise vormiga tundub ta kuidagi Hundertwasseriga vaimusuguluses olevat.

Epp said...

Mul muidugi hea meel, et postitus üllatusti pakkus, ja silmailu.

Eks Chihuly tööd olegi pigem skulptuurid kui rakenduskunst, "mõistlikku" rakendust ju enamikule neist pole. Ja noh, tänapäeval kunsti lahterdada on üleüldse libe tee, kunstialade vahelised piirid hägused, jumal tänatud :)

Chihuly Hundertwasseriga vaimusugulane? Täiesti võimalik... ja Hundertwasser omakorda Gaudiga vaimusugulane?

Pean nüüd end kokku võtma ja Cihuly-postituse teise, aiaosa, kah kokku panema.

Mar said...

On tõesti imeline!

mustkaaren said...

On ju rakenduskunst, neid vaimustavaid klaaskujusid vaadates paraneb vaataja tervis.

Kati. said...

Mul õnnestus täiesti *kogemata* olla Hollandis Groeningenis sel hetkel, kui Chihuly näitus oli seal viimast nädalat üleval. Kogemus oli fantastiline ja enne seda postitust ei teadnudki, KUI (Euroopas) haruldast asja mul näha õnnestus.

Epp said...

Oh, nii tore, et selle postituse peale sattus inimene, kes Chihuly loomingut oma silmaga näinud!!