KÄES! VÄLJA MÕTLESIN! Vaikus oli see, millest Kauail puudust tundsin. Tihtipeale tabasin end mõttelt, et täiusliku paradiisini on veel sammuke minna. Mis nimelt puudus, oli saarel olles raske öelda. Täna hilisõhtul aga, pikast lennureisist poolsurnuna koduterrassil õige väikest veini rüübates tuli teadmine, mille järele ma seal troopilisel imedemaal igatsesin. Vaikuse järele. Sest ookean pluss jumalik briis pluss troopilised linnuhääled annab vaimustava, kuid lakkamatu helitausta. Lak-ka-ma-tu.

Kodus, näiteks kuuma juulipäeva õhtutel nagu tänane, on vastupidi. Helitaust puudub täielikult, õigemini on selleks taustaks vaikus ise. Üksikud hääled tõusevad pinnale. Öökulli tasane hõige (see kõrgemal noodil kutsung, mitte „uhuu“.) Koiotite jäppimine kusagil kaugemate küngaste taga (neil peaksid praegu juba asjalikud kutsikad olema?). Mingi kummaline lühike hüüd all kanjonis, identifitseerimatu.

Just, olengi kodus. Kolm nädalat oli piisavalt pikk aeg. Ei tulnud mind saarelt vägisi ära lohistada, ei klammerdunud ma nuttes palmitüve külge, ajapikendust paludes. Paul jäi siiski veel natukeseks, töö nõuab. Aga seda ma ütlen küll, et järgmine kord olen jälle kaasa minemas, ei mingit kahtlust. Äkki saaks kuidagi nii, et elaks pool aastast Kauail ja pool mandril? Teisisõnu: I want my cake and eat it too.

Homme toon Lillikese koju. Ei jõua ära oodata. Eks sellest sündmusest saab omaette postituse. Ja Kauai-teemat tuleb siin veel tükk aega, kenake hulk pilte ning lugusid ootamas.

Lähen nüüd ja kuulan natuke veel seda vaikust seal õues, siis lennureisi välja magama. Fotol: tänane kodune päikeseloojang. Värvid tuunimata. Selline oligi.
July 24/2017
“When you are crazy you learn to keep quiet.”― Philip K. Dick: Valis